Minu Florida Kerli Kirch Schneider

„Hei, Mike, me läheme nüüd linna peale,“ laususin nii vaiksel häälel kui võimalik.

Selle peale ärkas Päss tavaliselt ehmatades üles ja viskas käed õhku nagu imik. Kui ta aru sai, kus ta on, kes ta on ja kes meie oleme, tuli alati seesama vastus: „Yes, have fun but not too much fun!“

Võltssõbraliku naerulagina vahele küsisin nagu muuseas otsa: „On see okei, kui me su autot laename?“

Mike, kes oli taas poolunne vajunud, nohistas unesegaselt: „Mhmm…“ Meie meelest kõlas see nagu „Muidugi!“.

(jätkub raamatus)

Maandusime peale töötegemist professorite köögis. Mike number kahe ema oli võileibu meisterdanud ning kutsus vaeseid juhutöölisi lahkelt sööma. Meie veristele kriimudele antiseptikut pihustades ohkas naine kaastundlikult: „Issand halasta, kolm kleenukest noort neiut ei peaks iialgi niisugust karmi ja räpast meestetööd tegema.“

Jäime temaga võileibu neelates pikemalt vestlema ning kui ta kuulis, mis ameteid me Eestis pidasime, ja sai aru, et suudame inglise keeles täiesti adekvaatselt kõneleda, oli ta üdini üllatunud. Hiljem juhtusime pealt kuulma, kuidas ta oma abikaasale kommenteeris: „Nad on täiesti intelligentsed inimesed! Valgekraed, mitte mingid kraavihallid!“

(jätkub raamatus)

Murest murtud Jordan, kes siiralt uskus, et ma pole midagi vähemat kui KGB agent, tänas jumalat, et me tulime oma järjekordselt salamissioonilt eluga tagasi. Viitas ju kõik sellele, et hullude eestlannade puhul ei saanud tegemist olla normaalsete inimestega: kummalised kadumised, muutuvad telefoninumbrid, pidevalt kriimustatud käsivarred, „onu Mike’i“ juures elamine…
Et Jordani KGB-muinasjutule veel hagu anda, lisandusid meie kahtlasele taustale peagi baaridaami ja mõisaproua tiitel.

(jätkub raamatus)

Ninapuudutamisele järgnes käsk kõndida mööda sirgjoont. Nüüd oli ka Manna vetsureisilt tagasi jõudnud ning nad asusid Katsiga tikk-kontsades tasakaalu hoida üritavat sohvrit ergutama. Kogu stseen nägi välja nagu tsirkuse-etüüd. Loomulikult käis meie peast läbi plaan ka see sketš oma tuleviku etendusse põimida.

„Kerli, loll, võta kingad jalast,“ soovitas Katsi. Ahjaa! Mõeldud, tehtud – nii ma siis ukerdasin seal soojal asfaldil, pidurüüs ja paljajalu. Mendid lasid mul oma lõbustuseks veel mõned etteasted teha, mida vaadates ei suutnud nad ka ise enam tõsiseks jääda. Peale vähemalt tund aega kestnud tsirkust läksid politseinikud autosse asja arutama.

(jätkub raamatus)

„No meil oli valida, kas üks tuba heas asukohas või kaks mingis peldikus,“ õigustas Josh oma valikut. „Ausõna, meil on lõbu laia…“ Josh jäi järsku, poole sõna pealt vait ning naeratus ta näos tõmbus imelikuks grimassiks.

„Josh? Kas kõik on okei?“ küsis Ryan murelikult. Josh ei vastanud, vaid istus kivistunud näoga oma toolil.

„J o s h? Mida kuradit?“ ei viitsinud Manna selle klouni lollitamist kauem taluda.

Seepeale kukkus Josh tooli pealt maha ja hakkas põrandal krampides tõmblema.

„Oh kurat! Seda nüüd küll vaja polnud,“ sõnas näost valge Ryan murelikult, nagu teadnuks ta midagi, mida meie ei osanud aimatagi.

(jätkub raamatus)

„Mis sul seljas oli? Ega sa jumala eest ennast seal majas poolpaljalt ei näidanud?“ tundis Katsi muret, kui kurtsin, et mul ei tekkinud Jordani emaga esmakohtumisel mingit head sidet.

„Mingi kleit ja retuusid vist,“ tuletasin meelde ja tõdesin, et olin oma teada üsna sündsalt riides olnud.

„No kuule, kas sulle meeldiks, kui üks tundmatu aktsendiga Ida-Euroopa blondiin su pojale käpa peale paneks? Ja on pealegi su pojast mitu aastat vanem ka? Nagunii kardab, et sa nende varandusele hammast ihud,“ üritas Manna mulle asja tuuma ilustamata selgeks teha.

(jätkub raamatus)

„Ah, ära põe, ta on lihtsalt üks tavaline valvas juudi ema,“ lohutas Jordan mind ja otsis uut teemat, millest rääkida.

„J u u d i ema?“ karjatasin mina. „Juudi ema?!“ Kerisin mõttes silme ette hetke, mil ma räppari stiilis suure sätendava kullast r i s t i g a üle Jordani vanemate j u u d i kodu ukseläve astusin. „Jeesus Kristus, tule appi! Kuidas sa unustasid mulle kogu selle aja jooksul mainida, et sa j u u t oled?“

„Misasja?! Ei ole võimalik, et sa peale poolt aastat minu ja mu toanaabritega hängimist seda ei teadnud?!“ naeris Jordan ja oli veendunud, et ma lollitan.

„Issand, nii et kõik su toanaabrid on ka juudid?“ uurisin pahviks löödult ja üritasin meenutada, ega ma jumala eest nende majas mõnd kohatut juudinalja polnud teinud.

(jätkub raamatus)

„Halloo, kas ma räägin Kööli Köörtsiga?“ uuris india aktsendiga naishääl.

„Jah, tere!“ vastasin sörkimisest lõõtsutades.

„Tere, Kööli. Ma helistan Miami ülikoolist ja mul on sulle häid uudiseid,“ rääkis indialanna pehme häälega.

(jätkub raamatus)