Minu Euroopa Myrakas

Ja kui kokku on sattunud elama selline ühtselt hingav paar nagu Myrakas ja Muti, siis on selge, et ühel ilusal hetkel jälle lappesse läheb. Meil on nimelt haruldane oskus korraga peast lolliks minna. Üks käivitab teist ja pidureid ei puuduta. Järjekordse uhhuu-ataki tulemusena müüsime maha ühe uue auto, et osta asemele kaks vana. Ma ei tea kedagi teist peale Prikside, kes tunneks nii suurt rõõmu 25 aastat vana sõiduriista üle. Ühesõnaga seisab nüüd meie õuel Fiati margilogo kandev matkabuss, mis ootab kannatamatult, et saaks maanteelinti neelama hakata. Oleme ta isekeskis Viatiks ristinud, isegi selline kleebis sai ta kapotile kleebitud.

(jätkub raamatus)

Ukerdasime Mutiga masina ümber nagu käärinud õunu söönud varesed. Kuidas töötab tualett, kuidas veepump, kuidas boiler… Mingid müstilised tugijalad ilmusid autotagumiku alt välja ja lisasid segaduse sümfooniasse kriipivaid toone veel juurdegi. Sõiduautoga reisides viskasin kohvri kokku ja andsin lapatsit, nüüd on aga korralik paranoiku peal. Iga kriiksatus ja kõlin tekitab tunde, et auto aurustub olematusse. Mis sest, et töömehed vandusid, käsi Playboyl, et masin on sama põhjalikult läbi raputatud kui mänguhimulise kutsika lemmiklelu. Ikka on natuke kõhe tunne.

(jätkub raamatus)

PÕHJA-POOLA, 2022

Okei, õnneks on toidugruppidel illustratiivsed fotod juures, saabki mängu põnevamaks. Olen just parasjagu oma elu sellises faasis, kus kõigest tervislikust pole veel lahti lasknud ja kõike ebatervislikku pole veel tagasi lubanud. See tähendab, et söön taimse kraami kõrvale ka mereande. Leiangi menüüst ülesvõtte pontsakatest hiidkrevettidest ja teen selle alajaotuses näpuga pimevaliku. Mis siin valesti minna saab? Õnneks ei suuda õlu end kuidagi meie eest varjata ja maitseb peaaegu kõikjal päris hästi. Peagi on toidud lauas ning seltskond hakkab uurima ja puurima, mis neil tellida on õnnestunud. Kõik saavad esimeste suutäite järel aru, millega tegu, ja mõmisevad mõnust. Haaran minagi ühe paneeritud palakese näppude vahele ja haukan seda julgelt. Lõugade vahelt kostab raginat. Ma pole kunagi varem selliste tegusate kontidega kala söönud.

(jätkub raamatus)

AUSTRIA 2018

Peale väikest jalutuskäiku seisame suure rannahoone turvaväravate ees. Kahel pool, nii palju kui silm võtab, laiutab kõrge plank, millest isegi kaks korvpallurit üksteisele pätikat tehes üle piiluda ei saaks. Randa pääsemiseks tuleb soetada päevapilet, kuid veidral kombel pole turvasid kusagil näha ning kui tõkkepuud tõugata, hüppab see ilusti ühe saki võrra edasi ja laseb lükkaja sisse. Rannahoone vastasustest väljudes olemegi paradiisirannas. Jalge all pehme krudisev liiv, kõikjal pingid ja lehtlad, kõlaritest kostab mahe meeleolumuusika, päike loojub mäesaki taha ning luigeema ulbib poegadega peegelsiledas rannavees. Astume purde suunas, kuid järsku möödub meie eest üks helkurvestis tüüp ja veab rannale nööri ett e. Ringi vaadates näeme, et asjatajaid on õige mitu ning rand pannakse reaalselt lukku.

(jätkub raamatus)

ITAALIA

Päike on juba päriselt soe ja enam ei paista me oma lühkarite, T-särkide ja plätudega nagu freek show’ artistid. Nii mõnigi kohalik on jope pealt visanud ja rabab taevast D-vitamiini. Aga enamik on ikka muidugi vana hea smart casual’i peal – tepitud tumesiniste jopede kultuur vohab jätkuvalt uhkesti. Kuna õhk on soojem, siis mässumeelsemad on lihtsalt joped samas tehnikas vestide vastu vahetanud. Mine tea, võibolla kannavad nad suvel rannas tumesiniseid tepitud smart casual-speedosid.

(jätkub raamatus)

ITAALIA

Alberobello tundub esmapilgul täiesti mõttetu ja tühi väike linn Apuulia südames. Kui oma bussiga pisikese poe ees seisma jääme, jõllitavad meid silmi pilgutamata üks väljaveninud dressides habemik ja õlut kuukav Dr. Alban. Isegi kui meie pilgud kohtuvad, ei vaata nad mujale, vaid jätkavad jõllitamist. Mutis tekitab see täpselt nii kõheda tunde, et otsustame liigutada masina lähedal asuvasse tasulisse parklasse. Järgneb oratoorium „Muti lähetamine“. Selle esimeses vaatuses tuleb atsakal eesti naisel tungida parkimisautomaadi hingeellu ja õpetada ta eri keeli rääkima. Teises vaatuses näeme tulist dialoogi, mida saadavad hirmutavad kriginad masina sisemusest, kui ühele meelele ei saada. Kolmas vaatus kingib publikule haarava suhtedraama, mille hallideks kardinalideks on kaart ja sularaha.

(jätkub raamatus)

BERLIIN 2022

Ajaloost ei saa Berliini puhul üle ega ümber. Ja õnneks ei üritata olnut ka kuidagi varjata. Kurikuulus müür on küll suuremalt jaolt maha võetud, kuid allesjäänud jupid on kas kunstnike tarvis või memoriaalidena alles jäetud. Samuti jagub kaht maailma poolitanud betoonkamakaid nii disainelemendina kortermajade õuele kui kildhaaval turistidele mahamüümiseks. Peale sorava ärivaistu on kaugele paista tõsiasi, et sakslane on otsustanud mitte unustada. Kõikjal ripub mälestustahvleid, mis valusas faktilisuses ihukarvad õudusest püsti tõstavad. Kui nendest emotsioonidest laetuna Brandenburgi värava juures Ukraina toetuseks korraldatavale miitingule ja rongkäigule satume, on kõvasti tegemist, et mitte seesmiselt kokku kukkuda.

(jätkub raamatus)

HORVAATIA 2020

Urva on veel mõnda aega üsna tusane ehk minoorses meeleolus, nagu ta ise nendib, kuid mida kõrgemaks kerkib meie laual tšekkide virn, seda leebemaks muistsete viikingite lõtvade eluviisidega järglane muutub. Ühel hetkel hakkab loodus kutsuma ning Urva vaatab otsivalt ringi. Tualett asub baarikioski vasakus servas ja on klientide jaoks tasuta. Olen vahepeal juba järjekordse õlle tühjaks joonud ja uued lauda tellinud, kui vetsust väljub laigulise näoga sõber. Ta potsatab maha ja sisistab vilava pilguga ringi vahtides: „Neil ei käi peldikud lukku, saad aru! Ma tõmbasin ühte ust ja seal oli inimene ja siis ma sain kabiini ja sellel polnudki haaki ja siis ma kogu aeg mõtlesin, et kui keegi nüüd tuleb, ja siis ma juba hakkasin kartma, et mul ei tulegi niimoodi midagi ja…“

(jätkub raamatus)

ITAALIA

Poleks arvanud, et Pompei nii suur on. Kümned ja kümned giidid ning nende sabas töllerdavad sajad ja sajad turistid hajuvad siinsetel konarlikel tänavatel nii loomulikult laiali, et kui majadel katused peal ja aknad-uksed ees oleksid, jalutaks nagu mööda üht järjekordset toredat Vahemere-äärset elusat linna. Meil õnnestub end salamisi sappa haakida ühele eragiidi teenuse võtnud vanaprouale. Sa tuline tursk, millist trivia’t selle soravas inglise keeles seletava teejuhi teadmiste pagasist purskub! Üksiti suudab sarmikas mees selle kõige kõrval kliendil niisama meelt lahutada. Õnneks räägib giid parasjagu nii valjult, et saad info kätte ka siis, kui temaga samas kvartalis olema juhtud.

(jätkub raamatus)

MONTENEGRO 2022

Tegelikult on sedasi, et kui esimesest paanikast üle saad ja märkad rõõmuga, et sind polegi surnuks tallatud, hakkad selles anarhias seaduspärasust ja loogilisust märkama. Nagu öeldud – teid on Montenegros vähe ja autosid palju. Päeva lõpuks tahavad aga kõik kenasti koju saada ja see sunnib kollektiivsele nutikusele. Loomulikult pole totaalses ummikus liiklusmärkidega midagi pihta hakata, nagu mainisin. Meie siin Eestis pole sellest lihtsalt veel aru saanud, sest kõige tähtsam on ju oma õigust taga ajada. Mul on eesõigus, mina pean saama, mina olin siin enne. Mina, mina, mina.

(jätkub raamatus)

LEEDU 2019

Õhtu edenedes läheme aina julgemaks nii oma valikutes kui suhtluses letitaguste poistega. Õnneks räägivad nad mõlemad täiesti soravat inglise keelt ja on lahkelt nõus pajatama nii baarist, selle pidajatest kui jookide valmistamise spetsiifikast. Me proovime küll kihilisi, küll põlevaid, küll jäässe uputatud ja isegi vasabiga väärindatud jooke ning aeg-ajalt pean kamraadi korrale kutsuma, kui see järjekordsele üllatusele jõuliselt reageerides „You motherfucker!“ röögatab. Poisid leti taga mängivad kenasti kaasa ning küsivad meie maitse-eelistuste mõistmiseks kõikvõimalikke vihjeid. Järsku näen riiulis ühte tuttava välimusega pudelit. Kännukukke teab iga minuealine eestlane ning kui baarmenile meie päritolust räägin ja pudelile osutan, saab ta sellest ainult indu.

(jätkub raamatus)