Minu Brüssel Inga Höglund

Paraku töötavad ka siin prostituutidena enamasti vaestest riikidest pärit naised, kes on elu hammasrataste vahele jäänud või mõne kupeldaja ohvriks langenud. Kahtlemata puuduvad neil lihtsad võimalused olukorrast väljuda ja oma elujärge parandada. Kuid kui see üldse kuskil võimalik on, siis ilmselt nüüd ning Belgias.
Punaste laternate tänavatel liikudes pole mingil juhul probleemiks seksitöötajad ise, vaid sinna kogunev kontingent. Nõnda ei saa ükski naine ka päevasel ajal piirkonnast rahulikult läbi jalutada, rääkimata õhtul lihtsalt kiirelt koju minemisest.

„Combien?“ („Kui palju?“) hõikab suvaline möödasõitev kaubikujuht meile aknast, kui emaga põhjavaksalist mäest üles kodu poole kõmbime. Kusjuures oleme mõlemad sel hommikusel ajal täiesti tavalistes riietes ning kohvriga.

(jätkub raamatus)

Politseid üldiselt liikluskorraldus ja sellega kaasnev olelusvõitlus ei huvita – neil tundub olevat muudki teha. Seega lastakse kõigil rahus märatseda ja kokkuvõttes leiavad kõik (tavaliselt ja enamasti) kuidagiviisi tee ka koju.
Väike temperament kulub teravamates olukordades siiski marjaks ära. Näiteks kui mõni kõrvaltänav on ootamatult kinni pandud – mida juhtub Brüsselis väga tihti – ning on vaja autoga keset tänavat seistes kahe sekundiga välja mõelda, kuhu edasi peaks sõitma. Mõistagi saabub alati just täpselt sel hetkel kohalik rullnokk väga uhke autoga, pidurdab järsult meie taga, jättes alati ruumi vaid mõne sentimeetri, ning laseb ennastunustavalt signaali. Kuna Gabrielil on emotsionaalse eneseväljendusega head suhted, lükkab ta poole sekundiga autoukse lahti, hüppab rooli tagant tänavale, õlad puhevil ja ninasõõrmed laiad nagu ründaval härjal, ning teeb käsi taeva poole tõstes kaks sammu teise auto suunas:
„Milles probleem?“

(jätkub raamatus)

KÕIK minu lemmiklinnad on veekogudega: mere, järve, jõe kaldal. Ja eks see ole loogiline, kuna veekogu lähedus on ju linnade arengus määrava tähtsusega.
Niisiis, mõeldud – tehtud: läksime Liinaga laevareisile.
See vana kolu polnud just väga turistisõbralik, aga leidsime istumiskoha ning rõõmustasime eelseisva nelja tunni üle. Laev alustas sõitu mööda kanalit: autoromula ühel pool, prügisorteerimiskeskus teisel pool, seejärel kaubandus- ja logistikakeskused, müür, prügipõletuskeskus, ning… kohalik jahtklubi – täpselt suurest prügipõletushoonest üle kanali… Võimas! Siis riburada veel kümneid tööstushooneid ning kogu see tore tiir sõna otseses mõttes solgiveel sõites.
Lootsime, et kanal muutub mingil hetkel pärast linnast väljumist siiski maalilisemaks.

(jätkub raamatus)

„Sain linnavalitsuselt kirja, et väike Alexandru peab kooli minema,“ teatab mu Rumeeniast pärit sõber šokeeritult. Muidu ju täitsa mõistlik teavitus, ainult et Alexandru on tema abikaasa… Ja nad kolisid kuue aasta eest koos Brüsselisse.

Mõne aja pärast saabub rumeenia päritolu perele meeldetuletus: laps, keda pole olemas, tuleb kooli panna. „Me tegelikult juba helistasime linnavalitsusse ja ütlesime, et tegu on meie mõlema Brüsselisse registreerimise kuupäevaga,“ naerab ta ja lubab uuesti helistada. Linnavalitsusel on mõistagi olemas kõik Alexandru andmed, sealhulgas tema passi koopia ja Belgia residendi kaardi info.
Paar nädalat hiljem aga saabub teine, märksa tõsisema alatooniga meeldetuletus. Kui Alexandrut kooli ei registreerita, järgnevad trahvid.

(jätkub raamatus)

Kevadel on paljud Brüsseli pargid ja aiad paksult täis tugevalt lõhnavat karulauku. Ainult et selle korjamine on keelatud.
“Mis mõttes keelatud? Jätan niisama karulaugu metsa kasvama?” küsib mu ema valjult protestides. “Lihtsalt lasevad heal karulaugul käest ära minna? Mõtle mitu kilo sellest pestot saaks?”
“Jah. Seeni ka ei lubata korjata!”
“Kes keelab?” ei jäta nõukainimene jonni ning mõtleb erinevaid skeeme, kuidas botaanikaaiast salaja  ikkagi lauku kaasa vedada. Taskud olla tal näiteks üsna suured…

(jätkub raamatus)

Brüsseli lõhnabukett on kuskil räpase metroo, kanalisatsioonitorude ja liiklusummiku vahel.
Üldist halba fooni arvestades on head lõhnad seda meeliülendavamad. Näiteks lõhnab Brüssel ka nagu värskelt küpsetatud vahvlid! Seda tänu vahvliautodele. Neid leiab kogu linnas – tihtilugu rahvarohketes kohtades, turismiatraktsioonide ja koolide lähedal. Kahe euroga saab vahvliautost maailma parima vahvli! Seda süües ununevad lisaks halbadele lõhnadele ka kõik muud muremõtted.

Vahvli saab autost kätte värskelt küpsetatult, veel auravana. Tihtilugu on ta nii tuline, et põletab läbi salvräti näpuotsi ega kannata kohe hammustada. Minuti jagu oodates aga saab juba nurgast pisut näksida. Kergelt karamellistunud suhkrukiht muudab muidu pehme ja suussulava vahvli mõnusalt krõbedaks.

(jätkub raamatus)