Minu Brasiilia Pille Gerhold

Tänaval on kohe selge, et Ana Paulal oli õigus. Ma torkan Recife tänavapildis sadade meetrite kauguselt silma, kuigi mitte troopikapükste, vaid hoopis nahavärvi tõttu. Vaatan enda ümber ja mõistan, et ükskõik mida ma ka ei teeks – kui palju päevitaks või kui tumedaks juukseid ei värviks – minu ja kohalike nahatooni vahet see ei vähenda. Erinevus on liiga suur ja siniseid silmi ei peida miski. Selles Kirde-Brasiilia nurgakeses näeb vastupidi üsna euroopalikele São Paolo ja Rio de Janeiro metropolidele absoluutselt kõikvõimalikke nahavärve tumepruunist kuni süsimustani, valget aga mitte. Ka ei satu siia vaesesse ja ohtlikku kanti naljalt turiste, kes tänavapilti „valgendaksid”. Recife elanike tumedal nahatoonil on aga omakorda sadu variante ja nüansse. Isegi ühe pere lapsed on tihti eri tooni nahaga. Sellise värvide virvarri on ajalooliselt tekitanud kohalike hõimude, portugallastest kolonialistide ja suhkrurooistandustesse Aafrikast tööle toodud orjade segunemine 16.–19. sajandil.

Tänapäeva Brasiilias õitseb nahavärvil põhinev rassism oma täies hiilguses. Ülikoolis õpivad heledama nahaga inimesed kui ilma kõrghariduseta, lihtsa kontorilaua taga töötavad asjapulgad. Need on omakorda pisut kahvatumad kui lihttöölised. Jõukamate elurajoonide elanikud on tunduvalt heledamad kui favela asukad. Hele nahk tähendab rikkust ja võimu, ka edu ja ilu. Just seetõttu saab ka minu nahavärv mulle probleemiks, sest kohalike veendumust, et iga valge kodanik on rikas, on täiesti võimatu kummutada. Jõukuse muljet suurendab loomulikult meie uus ja läikiv maastur.

„Sul ei ole aega autoröövlile selgitada, et oled vaene Euroopa sipelgauurija ja mitte rikas kakaomagnaadi tütar,” hakkab Jens mulle meie ühise auto kasutamise reegleid õpetama. „Sõida alati lukustatud ustega! Kui pimeda peale jääd, siis ära ristmikel peatu, vaid sõida edasi ka punase tulega!” „Oluline on mitte mängida kangelast,” hoiatab Ana Paula omalt poolt. „Anna röövlile kiirelt või viimane särk, auto loomulikult ka, ja ära mõtlegi vastupanu osutamise peale! Jäta meelde, et inimelu ei ole sellel maal krossigi väärt.“

(jätkub raamatus)

—-

Nii on mul ühekorraga peale ravimatu kõhulahtisuse veel dokumendid ära varastatud ja maailmalõpp ei tundu enam üldse kaugel olevat. Helistan pankadesse ja krediitkaardikeskustesse, lastes kaardid sulgeda. Järelemõtlemisel osutub kõige suuremaks löögiks juhilubade kadu. Ma pean ju varsti autoga metsa tööle sõitma. Ja autot juhtima pean just nimelt mina, sest loomulikult selgub, et mitte kellelgi mudilastest ei ole juhilube. Helistan Eesti autoregistrikeskusesse, kust öeldakse, et mis tahes uutele lubadele peab isiklikult järele tulema. „Võta Eesti saatkonnaga ühendust!” pakub Jens Saksamaaga paralleeli tõmmates.

Muidugi tuleb välja, et Eestil pole Brasiilias ega isegi terves Lõuna-Ameerikas ühtegi saatkonda, vaid Brasiilias abivajajate jaoks on üksainus aupeakonsul 2700 km kaugusel São Paolos. Telefonikõne aupeakonsulile pean inglise keeles, sest konsul ei oska eesti keelt. Ega tal mulle midagi lohutavat öelda polegi, ka ei ole tal iseenesestmõistetavalt juhilubade trükimasinat. Niisiis soovitab aupeakonsul: „Kulla laps, ainus, mis ma teha saan, on saata teile paljude templite ja allkirjadega paber, milles kirjutan, et teil on juhiload. Näidake seda paberit autot kinnipidanud politseinikele ja lootke heale õnnele. Olete maal, kus kõrgema võimu rekvisiidid ehk templid tekitavad aukartust mis tahes sisuga paberil.”

Tagatipuks tuleb professor Marcos lagedale eriti nutika lahendusega. Ta olevat isiklikult järele proovinud, et templitega või templiteta paberitüki alla tuleb sokutada hoopis paar rahatähte ja juhilubadeta sõit võib jätkuda.

Võtan kokku oma esimestel Brasiilia päevadel saavutatu: keelt ei oska, kultuurikonteksti ei tunne, toit ei maitse, tervis on käest ära, dokumente pole ning sõprade arv tulevaste töökaaslaste hulgas on null.Enne aga, kui tõsimeeli Euroopasse tagasisõidupiletite peale mõtlema hakkan, otsustan, et nüüdsest saavad asjad ju ainult paremuse poole minna. Või siiski mitte?

(jätkub raamatus)

—-

Kuidas on vahepeal läinud meie kastidel lennujaamas? Tuleb välja, et ootamine tasus end ära. Täpselt kolm kuud pärast meie Brasiiliasse saabumist laheneb kogu probleem nii ootamatult ja hästi, justkui poleks seda kunagi olnudki: laialdaste sidemetega professor Marcose tuttav professor São Paolo ülikoolist tekitab vajaliku koostööpaberi, Kaiserslauterni ülikool Saksamaal reageerib omalt poolt, tolliametnikud muutuvad koostööaltiks ja advokaadil on hea päev. Mina aga arvan, et meie kastilugu ei lahenenud mitte ühe või teise isiku kaasabil, vaid et see tabamatu kõik-läheb-nii-nagu-läheb brasiilia vaim, mida järgnevate aastate jooksul nii tihti enda ümber tunnen, oli otsustanud, et me saame oma kastid kätte ei vähem ega rohkem kui kolme kuu pärast. Lihtsurelik selle brasiilia vaimu vastu ei saa; rumal võitleb, elutark ootab ära. Bioloogide seas on levinud uskumus, et troopikateadlased on natuke laisavõitu või vähemalt ei ole nad nii produktiivsed kui parasvöötme kolleegid. Aga ma ju ei saanud oma doktoritöösse kirjutada, et ühe välitöö aasta asemel veetsin Brasiilias kaks sellepärast, et ma ootasin: et bussi ei tulnud, et meie töövahendeid hoiti lennujaamas kinni, et vihm segas tööd, et Vanessa tädi oli haige, et auto jäi suhkruroogu kinni või oli paranduses ja et peeti jalgpallimatše, mil ka ööpäev läbi avatud poed olid kinni, ülikoolidest rääkimata. Sellepärast olen kõik need seigad pelgalt siia raamatusse tagantjärele üles tähendanud.

(jätkub raamatus)

—-

Mulle meeldib väga siinse metsa lõhn. See on salapärane, tundmatu ja vaheldusrikas nagu mets ise. Lõhnavad eelkõige kõrgelt puude latvadest maha kukkunud õied ja viljad, mida siin-seal jalge alt avastan. Ja lõhn vaheldub igal lagendikul, olenevalt sellest, milline puuliik pea kohal kõrgub. Need lõhnad on üsna võõrad. Ühele lõhnale jõuan jälile alles aastaid hiljem, kui Tartu-kodus kukub koristamise käigus aknalaualt põrandale lillepott ühe pipraliste sugukonna esindajaga. Taim saab veidi muljuda ja ühekorraga täidab kogu tuba vana tuttav uimastav-imal lõhn veidi ununenud, kuid sõbralikust minevikust – vihmametsast. Igatahes tunnen ennast siin metsas üle hulga aja nagu kodus ning esimest korda pärast Brasiiliasse saabumist turvaliselt ja kindlalt. Loomulikult ei ole see mu Eesti maakodu tagune kuusik ja võib-olla olen sinisilmne, aga praegu on minu jaoks tähtis, et see mets ei räägi minuga valjul häälel portugali keelt, ei käsi koos advokaadiga tagasi tulla, ei varasta mu dokumente ega hoia mõõteriistu luku taga kinni. Kinnitan endale, et üritan juba omaenda meelerahu taastamise huvides siin metsas võimalikult palju aega veeta, kas või aasta ringi ja ööpäev läbi. Ma ei aimagi veel, kui prohvetlikult see soov juba mõni tund hiljem täide läheb.

(jätkub raamatus)

—-

Vastu ööd on aeg endalt maha pesta päevane mustus ehk minna metsa duši alla. Peale seebi on vajalikud atribuudid taskulamp, kummikud ja päevitusriided. Taskulambid kinnitame endale pähe nagu kaevurid, sest nii on käed vabad kõikvõimalike ohtudega võitlemiseks. Kummikuid ei kanna me mitte ainult mudase tee tõttu, vaid need on parim kaitse madude vastu, kui juhtuksime neile peale astuma. Ja tööriiete alla selga tõmmatud päevitusriided kummutavad minu viimasegi vääritimõistmise Brasiilia alastikultuurist. Brasiillased kogevad midagi solvumise, viha ja tülgastuse vahepealset, kui mõni vabameelne eurooplane rannas end kas või korraks riiete vahetamiseks ilma päevitusriieteta näitab. Olen raamatutest lugenud, et brasiillaste hinge rebestab sel hetkel karjatus: „Alastus hävitab ju erootika!” Erootika ja selle ümber keev salapära teeb aga Brasiiliast Brasiilia ning välismaalased ei tohiks seda põrmustada. Olgu mis on, meie metsavannitoaseltskond on erootikast kaugel ja suundub pragmaatilises hanereas, pilkases pimeduses ja tsikaadide laulukoori saatel metsa poole. Kõigepealt lirtsuvad meie kummikud külavahetee mudas, siis peame kitsast kõikuvat purret pidi ületama jõe, mööduma küla maniokipõldudest, minema veel ühest künkast üles ja teisest alla ja umbes veerand tunni pärast olemegi kohal. Metsaservale jõudes ütleb Ana Paula oma muretul moel: „Kui madu kedagi hammustama juhtub, tuleb ta kaasa võtta.”Arvan, et olen valesti kuulnud või tsikaadide lummusesse langenud, kuid ei. Ana Paula jätkab: „Meil ei ole välibaasis vastumürki, seega tuleb madu haiglasse kaasa võtta, seal nad vaatavad mao pealt, millist vastumürki süstida.”Järgneb arutelu eri liiki madudest ning ühe asja tahab Ana Paula veel selgeks teha: „Korallmadu on eriti ohtlik ja mürgine, temaga sarnane vale-korallmadu aga mitte. Kahe mao vahe on selles, et korallmadu on üleni triibuline, vale-korallmaol ei ole aga kõhu all triipe.” Pean tahtmatult muigama kujutluse peale, kuidas ma mürgimao enne talle peale astumist selili keeran, et kõhualuseid triipe või nende puudumist uurida …

(jätkub raamatus)

—-

Ma ei kaardista radu mitte uusimate tehnikaimede, vaid kompassi, paberi, hariliku pliiatsi (pastapliiats läheb niiskuses laiali) ja omaenda sammudega. Selline meetod on osutunud järeleproovimisel kõige täpsemaks. GPS signaalid ei ulatu selle metsa sügavusse ning mõõdulinti ei ole lihtsalt võimalik läbi okkalise padriku vedada. Seega võtan jalad selga ja loen samme. Tean oma sammupikkust ja pärast arvutan sellest sipelgaraja pikkuse. Raja suuna ja harunemised mõõdan kompassiga. Nii, kuhu need sipelgad siis täna on otsustanud minna? Enda ees tihedat tihnikut nähes soovin, et oleksin kas või korraks ise sipelgas: ilmselgelt on putukatel siin maastikul parim edasiliikumisviis ja kehasuurus. Peagi avastan ka ise, kui palju kergem on uuristada palmide, liaanide ja pika rohu alt läbipugemiseks omale väike tunnel, selle asemel et seiklusfilmi matkides võsa kahte lehte raiuda. Teen ennast nii väikseks, kui suudan, ja rooman mööda metsaalust, pea kohal palmiokkad nägu kriipimas ja sääsed pinisemas. Üks sipelgaraja haru läheb mööda püstloodset mäekülge üles. Vinnan ennast järele. Teine raja haru tüürib väikese oja äärde ja mööda mahalangenud puutüve sellest üle. Ka sinna tuleb järele minna, mul on ju kummikud. Kolmas pikk haru lookleb hoopis metsast välja ja kaob suhkruroogu. Kaardistan ka selle nähtuse. Olen juba üsna väsinud ja loodan salamisi, et see sipelgarada enam ei harune ja võib mööda peaharu pesa juurde tagasi pöörduda. Nii ongi. Pesa juures hakkavad taas kostma inimhääled ja vilkuma teiste taskulambid.

(jätkub raamatus)

—-

Ka meie saame sipelgapraadi, sest enne välibaasi minekut peatume Marinalva juures nagu alati. Marinalva ütleb, et täna me küll läbi muda välibaasi välja ei murra, ja soovitab meil ööseks Ibateguarasse jääda. Pärast rikkalikku õhtusööki riisist, ubadest, lihast ja makaronidest praeb Marinalva meile mõned meie sipelgakuningannad. Ma ei ole ainuke umbusklik: selgub, et ka linnabrasiillased ei ole varem sipelgaid söönud, see on vaesemate maakohtade komme. Taldrikult vaatavad vastu süsimustad känkrad.„Võeh, mina neid ei söö, võtke teie,” põlastab Carol.„Tänan, ei!” ütleb Vanessa kombekalt. Ana Paula aga napsab julgelt ühe sipelga näpu vahele ja pistab suhu. „Kuiv,” ütleb ta naerdes. „Rüüpa õlut peale!” itsitab Marinalva vastu.

Ana Paula eeskujul võtavad ka Eliana ja Eduardo püüdlikult kumbki ühe sipelga, Carol ja Vanessa kõõritavad aga endiselt nurgast. Siis saan jaole ka mina. Olen kindlalt otsustanud proovida. Teengi seda ega kahetse. Need on maitsvad! Sipelgakuningannad maitsevad nagu kartulikrõpsud, rasvased ja soolased. Ööbime Ibateguara külalismajas, mille akende all küla keskväljakul jätkub muusikat ja melu kuni varajaste hommikutundideni. Sõba on raske silmale saada ka seepärast, et meil on külje all vihmaperioodi tõttu üdini niiske voodipesu. Hommikul igatsen ei midagi rohkemat kui oma telki ja Sepulturat.
(jätkub raamatus)