Minu Belgia Johanna Adojaan

Kui ma Tartus niisama kontsades ringi kablutaks, tuleks kindlasti vastu kõik need seitse tuttavat ja kukuks pärima, mis teatrietendusele ma täna lähen või mis pidu mus on. Suurlinnas on hoopis vabam. Siin longivad ühe tänavalõigu jooksul vastu laulujuppi omaette jorisevad, keskaegsesse riietusesse, lateksisse, haiglarüüsse või ekstravagantsesse kardinariidesse keerdunud inimesed – kusjuures igast vanuserühmast –, otse maffiafilmist maale sadanud lakutud hirmutised, näotud ülikondlased ja armeede viisi sotsiaalmeediat hingavad pubekad. Ja mis on kindel – alati näeb mõnda pidžaamas tegelast.

(jätkub raamatus)

Peale kontserti kõõlume vanalinnamaja katusele veini rüüpama ja melutama. Mõtlen, et küll on ikka äge tüüp – nii äge, et mul pole mõtet ühtegi romantilist ideed veeretama hakatagi. Klapime hästi, aga mis ma ka muusikast tean. Neli aastat saksofoniõpinguid möödus pigem kramplikult, kuna igasugune esinemine toob mus esile vähemalt kahtteist sorti värinaid. Isegi omaette tühjas klassiruumis proovi tehes ehmatas esimene pasunahüüe põsed punaseks. Lootusetu. Ometi, justkui juhuslikult näeme Janiga üha tihedamini. Kontserdid, vein-ja-vinetamine, jalutuskäigud. Ühel hetkel on selge – on toimunud armumine, mis muu.

(jätkub raamatus)

Raekojaplatsi kullasära toob mulle aga peaaegu pisara silma – olgugi et kodumaised munakivide ja mõne ägeda fassaadiga kõrvalhoonega platsid on armsad, siis see on järgmine tase. Kuningate galerii, roosaken, perspektiivportaal – seda Priidu Beierilt õpitud luuletust saan kodus lugeda. Siin ringi käies saab vaat et kogu kunstiajaloo sõnavara käiku lasta. Süda heldib.

(jätkub raamatus)

Munakivises vanalinnas asuva kuningliku akadeemia sisseastumiskatsete eksamiruumis võtab mind vastu kuus keskealist Väga Tähtsat Meest. Nad on kastetud kunstiprofessori stereotüübipotti: kurd silme kohal, tilluke sall keerdus üle õla, ees värvilised disainerprillid, mille eest tuleb välja käia ilmselt rohkem kui minu õppemaksu eest, jalg üle põlve ja varba otsas kas viimase moe toss või värviline Itaalia nahk. Pööritan sisemiselt silmi – sellised kujud on päriselt olemas.
Katsed näevad ette varasematest töödest kokku sätitud ja raamatuna välja prinditud portfoolio esitlemist ja vestlust, abstraktset fotoprojekti ühe etteantud termini kohta (disneyfication), intelligentsitesti – rida küsimusi stiilis „Putini pilt koos küsimusega, kes see on“ – ning kuulsate kunstnike fotoraamatutest valitud piltide põhjalikku analüüsi. Õppejõududel on läbivalt uuriv ja tõsine ilme. Nad on ikkagi tehtud mehed. Mul on seljas must värviliste detailidega nahktagi – ostsime selle emaga enne minu katseid, et kui saan sisse, on minu, kui ei, saab emps endale. Krutin varrukad pihku ja otsustan end kogu selles loomeveidruses, mis mulle tegelikult on väga hingelähedane, usaldada, ehk sulavad. „Hinges on nad suured kunstnikud, nii et neil eksisteerivad tegelikult igasugused emotsioonid,“ julgustan end. Ajan suvalisest kohast lahti löödud raamatus olevat fotot analüüsides vangla spaaga sassi, mis õnneks ajab professorid kõkutama. Taimemotiividega pastelset tooni seinad, moodsad plekk-kausid – kes oleks võinud arvata?

(jätkub raamatus) 

Eks see esimest korda omaette elamine üks naljanumber ole. On tunne, et lõpuks ometi saab ise perenaine olla ja tähtsaid otsuseid teha. Näiteks päriselt sisse magada ja „ma ei viitsit“ realiseerida – ning siis ikkagi süümepiinades vaevelda ja avastada, et tõepoolest, hiljem pole tegevus vähem tüütuks muutunud, küll aga läheb seda edasi lükates lihtsalt kauem aega ja rohkem energiat. Kes oleks võinud arvata! Samuti saab osta kõige kallimat hambaid valgendavat hambapastat ja seda paarikümnesendise makaroniõhtusöögiga tasakaalustada. Juua head veini – puuviljakastidest kokkuklopsitud laua taga tänavalt toodud diivanil.

(jätkub raamatus)

Mõtleme, et mis see siis ära ei ole mõnda aega ilma külmkapita elada ja romantiliselt akna taga asju nii-öelda külmas hoiustada, aga kui viimaste sentide eest ostetud soolalõhe, millega oma muidu tagasihoidlikku võileivadieeti täiustame, kolmandalt korruselt alla sajab ja sel hetkel teisel pool teed vantsiv vanaproua kisendab, et ta oleks võinud surma saada, kui see kolme millimeetri jämedune kalalatakas koos paberiga talle pähe oleks sadanud, siis otsustame, et tõesti, nii ikka ei saa. Toidu poolest see väga kriitiline samm iseenesest pole, sest kohalikus kaubandusvõrgus enim levinud kõrgpastöriseeritud piim näiteks külmkappi ei käigi – see elab ilmselt kauem kui need lehmad, kellelt see lüpstud on.

(jätkub raamatus)

Talv tervitab hirmsa külmaga. Klassivendade lõhkiste teksade alt paistab pikk valge villane pesu, vean kooli kaasa mitmeliitrise termose Eestist toodud pärnaõiest keedetud kuuma teed. Kodus kollitab akna vahelt jäist õhku. Alustuseks topime sinna väikese käterätiku, vaatame, et ei piisa, siis T-särgi, ka sellest jääb väheks, liigume edasi pusade juurde, lõpuks suur käterätt ja veel voodilina. Võiks arvata, et tegemist on mingi toreveidra mehisheinsaareliku jutuga, kus me lõpuks ka ise sinna aknaprakku elama läheme, ent napilt niikaugele asi ei lähe. Külm tuul jääb peale suuri materjalirohkeid pingutusi väheke väiksemaks, vaid üks vahe sai ju kinni topitud. Selle kõige juures näitab õues kraadiklaas vaevu alla kümne kraadi.

(jätkub raamatus)

Jan on muidugi eriti enesekindel. Ühel järjekordsel toidupoekäigul laome kogu söögi lindile, kassiir piiksutab läbi, näitame boonuskaarti, ma otsin taskust poekotte, et sisseoste kaasa pakkima hakata. Kassiir esitab flaamikeelse küsimuse, Jan vastab uhkelt nee, raputab pead, teeb kohalikele iseloomulikku ilmet ehk sõbralikku kulmukortsutust koos pruntis huultega. Kassiir ootab, Jan ootab. Tekib imelik vaakum. Mõne aja möödudes küsib kassiir tagasihoidlikult küsimuse uuesti, seekord inglise keeles: „Is this all?“ Jan mõistagi arvas, et küsitakse, kas soovime kilekotti, sealt see enesekindel ei. Palume vabandust, korjame kodinad kokku ja kiirustame poest välja. Nalja kui palju. Ainult mitte keelega, seda on ilmselgelt vaja veel õppida.

(jätkub raamatus)

Saame auto napilt seisma ning siis piidleme valulikult, mis meid ees ootab. Seljataha jäänud teed tunduvad nüüd armsadki. Piidleme vähemalt pool tundi ning ketrame erinevaid stsenaariumeid, ent ükskõik kui palju me ka ei punnitaks, peame siiski edasi minema. Suure kiirusega otse surma külma libedasse suhu. Pigistan silmad nii kõvasti kinni, et valus hakkab, saadan mõttes armastusavalduse perele, sugulastele ja sõpradele. Jan vajutab gaasi. Minek. Rooli ei keera, pidureid ei vajuta. Rattad käivad ringi, ent jõuame napilt ka tõusust üles. Pääsenud. Mõne aja pärast leiame teelt piirded. Natuke hiljem ka politsei. Me oleme valel pool piirdeid – sees! Tuleb välja, et ohtlike teeolude tõttu on rahvusparki siseneda keelatud ning me lipsasime kogemata läbi hommikul enne politseid ja ohumärke.

(jätkub raamatus)