Meie veinid Tiina Kuuler

Kui veebiportaal, milles ma 2008. aasta majanduskriisi saabumise ajal töötasin, ühel pärastlõunal, mida võis küll ette näha, kuid mitte täpselt teada, juhtme sõna otseses mõttes seinast välja tõmbas, olime ühekorraga terve toimetusega koondatud. Tagantjärele hinnates oli see isegi hea, et kõik ja korraga. Töötuks jäämise puhul toovad psühholoogid tihtipeale esile võimalikku alaväärsuse tunnet – inimene ketrab ja ketrab peas mõtet, et miks just teda koondati, kas ta on siis tõesti nii vilets. Meil seda muret polnud – kogu väljaanne läks müraki pankrotti.
Mina sedasi ei põdenud ega ennast viletsaks ei pidanud. Aga tagasilöök oli see loomulikult. Tohutult harjumatu oli hommikuti vaadata oma tühja meiliboksi, kuhu ei pudenenud ühtegi teadannet, pressiteadet, kutset, korraldust, koosoleku meeldetuletust. Tühjadeks päevadeks tuli hakata omale tegevusi leiutama – kõpitsesin aias, koristasin tube, tegin enneolematu innuga peenraid, otsisin õige väljanägemisega terrassi-lillekaste, tegin maasikaveini ja võililleveini ja sõstraveini. Aega ju oli. Vahel oli ka pisaraid ja tohutut üksinduse, mahajäetuse ja mõttetuse tunnet.

(jätkub raamatus)

Igatahes piilusin ma jätkuvalt kinnisvaraportaale ja ühel päeval sai aeg küpseks. Ma ei pidanud kellegagi nõu ega arutanud asja, vaid lihtsalt helistasin maaklerile ja ütlesin, et ma tahan nüüd seda Valgejõe talu vaatama tulla. Võtsin Gregori kaasa ja läksingi. Astusin autost välja ja nägin otse vaadet trepist alla jõe äärde saunani ja noh, see oli see. Maakleriga vaatasime maja – üle 300 ruutmeetri, kaminasaal 60 inimesele ja 10 tuba, saun, garaaž, suur kuur ja väike kuur, aiamajake, telkimisplats, tulevane marjapõld, rippsild üle jõe, tiik, poolsaar tiigi juures. Siis ma ütlesin maaklerile, et ta võiks nüüd ära minna, ma tahan veel üksi olla ja seda kohta kuulata. Valgejõgi vulises märtsikuises päikeses. Mäekülg püüdis kogu põhjatuule kinni ning jõe ääres oli vaikne. Väikseid haldjaid ei olnud sel hetkel veel kuulda, aga ma teadsin, et nad näevad mind metsaservast. Et ma lõpuks tulin.

(jätkub raamatus)

Vasula aia arooniad saabusid nädala sees ning oma pere mehed ei saanud töönädala keskel mulle appi tulla. Seega läksime Siiriga kahekesi, täis otsustavust ja põnevust, Valgejõele. Esimene logistiline takistus tuli koos autotäie marjadega – juht tahtis marjakastid kohe kaasa võtta, selleks aga pidi meil olema suurem nõu, no nii viie hektoliitrine vähemalt, kuhu arooniad ära kallata. Sellega ei olnud ma arvestanud. Kallasime siis kõik 400-liitrisesse tünni, kuhu ma tegelikult olin plaaninud panna hoopis valmispressitud mahla, sest see oli madalam kui 700-liitrine tünn. Mahlapress oli tuttuus ja mina selle töötamist näinud ainult õppevideolt. Kallasin pressi marju täis, keerasin hüdropressi veevooliku lahti ja jäin imet ootama. Imet ei kusagil. No mitte punast piisakestki. Pärast mõningast pusimist sain aru, et arooniakestad on nii tugevad, et ainult pressimisega katki ei lähegi, enne tuleb purustada. Tore, võtame välja purustaja, kah jumala tuliuue ja ainult müüja kodulehe õppevideolt tuttava.

(jätkub raamatus)

Kuni selle hetkeni, mil tulime esimest korda oma tulevast kodu vaatama, polnud ma Valgejõel kordagi käinud. Meil ei ole siinkandis sugulasi ega lapsepõlvemaid, ei olnud ka ühtegi tuttavat. Seepärast oli tohutult armas ja südantsoojendav, kui kohe meie esimesel Valgejõele kolimise nädalavahetusel, just lihavõttepühade ajal tulid kohupiimakoogiga külla naabrinaine Virge ja külavanem Leili. Naabreid peab ikka tundma, isegi kui nad ei ela nii lähedal, et otse su köögiaknast sisse vaataks. Oli üks soe mailõpu hommik ja meie perega Tartus sõpradel külas, suurem laps Gregor aga jäi oma sõpradega Valgejõele pidu pidama. Korraga helises mu telefon ja tundmatu inimene hakkas rääkima, et on meie Valgejõe naaber. Minul kukkus esimese hooga kohe süda saapasäärde, et poisid on külas mingi jamaga hakkama saanud.

(jätkub raamatus)

Sõitsin veel mõne kilomeetri, kuni lõpuks ajasin auto teeserva ja läksin vaatama, mis tal viga on. Palun väga – tagumine kumm täitsa tühi, velg suisa vastu maad, rehv ribadeks! Oh pagan, mõtlesin, kuid väga siiski ei muretsenud, sest olin kindel, et kui üksik naisterahvas tee ääres ratast vahetab, tuleb kindlasti mõni kenam meesterahvas mulle appi.
Lautisin paarkümmend lillepotti autost välja teepervele, et alt pakiruumist tagavararatas võtta. Ainult et … seda ei olnud. Tohoh, kuhu põhja alla see siis nüüd pakitud on, imestasin. Mul oli piisavalt uus auto, nii et seni polnud varuratast vaja läinudki. Tõstsin veel mõned sõstrapõõsad autost välja, aga … ratast ikka ei olnud. Helistasin mehele, kes ei osanud sellest midagi arvata. Ronisin autosse, sest tuul tahtis hambadki suust puhuda, ja helistasin Toyota esindusse tõelise blondiini-küsimusega: „Tere, öelge palun, kuhu te tagavararatta olete suutnud peita, et ma seda üles ei leia?“ Esinduse vastus pehmelt öeldes rabas mind – nii uutel autodel ei olegi varuratast, vaid hoopis rehviparandusvaht. Lasku ma aga kumm ilusti vahtu täis ja sõitku esimesse parandusse.

(jätkub raamatus)

Mul ei ole kunagi olnud probleemi sellega, et mind ahistataks või viletsamaks peetaks tänu sellele, et ma olen naine. Olen alati arvanud, et naine saab kõigega hakkama. Esimene mõra sellesse teadmisesse löödi 2014. aasta suvel. Läksin hulgilattu 25-kiloseid suhkrukotte ostma, ikka oma esimese ametliku „suure veini“ tarbeks. Müügisaali ostukärud on suured ja kahekorruselised, sain riiulist need suhkrukotid ilusti käru alumisele korrusele veetud ja kassast läbi lastud. Siis kärutasin kotid autoni, avasin pagasiluugi … ja sinna ma siis lõpuks istusingi. Ma lihtsalt füüsiliselt ei jaksanud tõsta pehmeid 25-kiloseid kotte meetri kõrgusele. Väga sikutada ja rebida ka ei tihanud, sest paberkott võiks rebeneda ja siis oleks kogu parkla ja auto kristallsuhkrut täis.
Istusin siis pakiruumi serval, kõlgutasin jalgu, naersin laginal ja mõtlesin: no palun väga, siin nüüd on kõik see naiste iseseisvus ja emantsipatsioon ja ettevõtlus ja eesrindlikkus! Sa lihtsalt ei jaksa ühte närust suhkrukotti ilma meeste abita autosse saada!

(jätkub raamatus)

Räägime kliendiga siidri/vahuveini tegemisest. Et pärast esimest käärimist tuleb panna vein pudelitesse, lisada suhkrut ja algatada teine käärimine, mille jooksul joogi sisse tekivad mullid. Et tänu sellele tekib rõhk ja seepärast peavad pudelid olema paksemast klaasist kui tavaveinipudelid, sest muidu võivad need plahvatada või korgid pealt ära visata.
Klient: Aga ma tahan ikkagi panna tavalisse pudelisse.
Mina: Ärge pange, uskuge, need pudelid ei pea vastu.
Klient: Ma usun, et saan hakkama.
Poolteist kuud hiljem, sama klient: Kuulge, ma väga vabandan, aga tõesti hakkas nüüd korke pealt ära viskama ja paar pudelit läks katki ka, mida te nüüd kiiresti soovitaksite mul teha?

(jätkub raamatus)

Maalehe peatoimetaja arvas, et maaelu ja koduvein sobivad väga hästi kokku, ja nii sündiski Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkurss. Suvi ja sügis läbi kirjutasin lehes artikleid veinitegemise töövõtetest, nii et hiljem saigi neist artiklitest kokku pandud „Koduveini aabits“.
Kõige esimese koduveinikonkursi finaal pidi toimuma Türi lillelaadal. See tundus toreda suure rahvaüritusena, kuhu koduveinid pidanuks hästi passima. Võtsin juba 2010. aasta sügisel peakorraldajaga ühendust, talle idee meeldis ja ta lubas, et järgmise kevade laadal on meie konkursil kindel koht programmis ja katusealune, kus hindamist läbi viia. Olin rõõmus ja rahul, et sellega on asi korras. Paar kuud enne mai lõppu, mil laat ja meie konkursi finaal pidanuks toimuma, helistasin Türi aiandus- mesindusseltsi, et kokkulepped uuesti üle rääkida ja … Türil ei teatud asjast mitte midagi.

(jätkub raamatus)

Iga korralik toitlustaja palub eelnevalt saabuval grupil teada anda kõigist võimalikest toitumise erisoovidest – kas on taimetoitlasi, muna-, laktoosi- ja gluteenitalumatuid jne. Kuna ma enamasti toimetan köögis üksi ja ka gruppi võtan vastu tihtipeale üksi, siis on väga oluline, et mul oleks kõik tipp-topp enne külaliste saabumist valmis. Ma tõesti ei saa samal ajal köögis vaaritada, kui peaks saalis veini valama.
Paraku arvavad inimesed vahel ikka, et meil on restoran ning piisab, kui nad saabudes teada annavad, et palun paar taimetoitu ka, meil jäi ennist ütlemata. Kord sain sel puhul kiiresti suvikõrvitsakotletid valmis visata, aga see oli puhas juhus, et mul oli lademes peenralt korjatud suvikõrvitsaid.
Tulemas oli grupp, kes tellis läätsesuppi ja koduleiba. Täpsustati üle, et seltskonnas üks ei söö sealiha. Rahvusvaheline seltskond, no küllap on moslem, otsustasin, ja tegin supi puljongi lambakontidest. Kohale jõudes selgus, et tegelikult oli kaasas tervelt neli taimetoitlast, aga korraldaja ei osanud kahtlustada, et puljongit võib teha ka muust lihast kui sea omast. Tema arvas, et kuna ta on mulle öelnud, et sealiha no-no, siis ma taipan automaatselt, et kogu toit peab olema taimne.

(jätkub raamatus)