Kirju mandrilt Hedvig Hanson

Ilmunud
07.2016

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise…

Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks.

Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

Aitäh Sulle sünnipäevaõnnitluste eest, mu sõber. Sa ju tead, et sünnipäevad pole mu lemmikpäevad, eriti kui sind ajakirjanduses juubilariks nimetatakse! Silme ette kerkib pilt pikast lauast rosolje, viina ja jorisevate meestega. Kujutad Sa ette, üks väljaanne tegi lugejatele minuteemalise testi: „Kui hästi tunned juubilari? Kümme küsimust“.

Ime, et minust veel märklauda ei tehtud – kui hästi tabad juubilari? Meelelahutusajakirjandus.

Olen olnud aastaid sünnipäeva õhtuks solvunud, sest olen oodanud midagi erilist ja teadagi – kui sul on suured ootused, on pettumus kerge tulema. Aga seekord tegin endale ise kingituse ja läksin linna kontserdile, muusika on mulle parim kingitus, peale üksiolemise looduses. Aga mitte lihtsalt muusika, vaid ikka see, mis hinge liigutab ja on samas oskuslikult esitatud.

(jätkub raamatus)

—-

OODATUD OOTAMATU KOHTUMINE Sinuga sel reedel oli isegi kenam kui ettekujutustes! Toomingas läks just õide, kõik puhkeb, süda õhkab. Hing on nii hell – iga meeldiv heli või värv (Sinu mahesinine särk!), või need lambad koos uttedega seal kaskede all… kõik liigutab nii väga. Ja kuulsid Sinagi esimest korda koos minuga käo kukkumist… ah et saarel pole loodus veel kaugeltki nii pulbitsev? Nojah, ega ma asjata Lõuna-Eestis ei ela, ikka see kevade varajasem saabumine, need kurvilised teed, laaned, järved, jõed… rabad… Kui tore, et käisime rabas, minemata rappa!

Imelik, me ei tunne ju teineteist kuigi kaua, aga tundub, et selle korvab meie sarnane tunnetus. Sinuga on kerge olla.

(jätkub raamatus)

—-

Kirjutasin Kultuurkapitalile taotluse stipendiumiks, eesmärgi lahtrisse lisasin, et soovin võtta loomingulist puhkust, et leida taas üles värskus eneses ja armastus muusika vastu. Ning et stipendium võimaldaks mul kuulata vaikust, ning mitte võtta raha pärast vastu töid, mis ei vaimusta. Muidugi viitasin oma 20aastasele muusikuteele ning sellele, et olen viimasel ajal pühendunud ka teiste muusikast kirjutamisele. Mitte ainult oma muusika loomisele. Ei looda ma stipendiumi saada, küll aga soovin, et näeksin otsustajate nägusid, kui nad mu taotlust koosolekul ette loevad. Kirjutasin neile muusiku eetikast ja sisetunnetest, selle asemel et tulemust tähtsustada. Kunagi ehk leitakse selline taotlus arhiivist ja keegi loeb seda ja loodetavasti muigab, vähemalt!

(jätkub raamatus)

—-

Viisin linnatuttavatele ära mitu kotitäit lastele väikeseks jäänud riideid ning tassisin kogumispunkti vana teleka ja miniahju. Vastu sain puidust lillepostamendi, mille oli ka keegi elektroonika kogumispunkti visanud. Siis vaatasin oma lapsed korteris üle. Keegi ei paistnud minust puudust tundvat. Korralagedus tubades, noorem poeg on leidnud hoovist uued sõbrad, vanem nokitseb hea meelega midagi üksi teha. Panin neile puhtad riided homseks valmis, lugesin sõnad peale, mis vaja kooli kaasa võtta, mis kell buss muusikakooli läheb, ja leidsin, et mul polegi midagi muud seal teha, võisin lapsed isa hoolde jätta, et ise maale tagasi sõita.

(jätkub raamatus)

—-

Olen hoidnud kinni teleka, et mitte lasta sel oma elujõudu võtta. Olen püüdnud hoiduda ka uudiste lugemisest ja kuulamisest, et oma tasakaalu paremini hoida. Jah, just tasakaal on see peamine, millele panustan. Kui terve elu siiani olen ma tähtsaks pidanud tundeid, emotsioone, siis nüüd saan ma aru, kui väga need tunded võivad inimese tasakaalust välja viia, äärmustesse paisata. Ilma mõistlikkuseta oled nagu laev ilma tüürimeheta tormisel merel, mis laseb end lainetel teadmatusse pillutada. Ma palusin juhatust kõrgemalt väelt ja sain selle kummalisi teid pidi, oma tuttavate kaudu. Just jõulude eel ja jõulude ajal kuulasin mitme oma tuttava lugusid ja mõistsin, kuidas inimesed kannatavad just tänu liigsetele emotsioonidele.

(jätkub raamatus)

—-

Hommik algas ehmatusäratusega, kui kell 7.15 helises täisvõimsusega lapse telefoni äratuskell, aktiivse „Mission Im-possible’i“ helinaga. Sobiks äratuseks sõjaväes, aga mitte mulle. Panin padja kõrva peale, aga ajasin end tasapisi üles. Rutiinne koolipäevahommik. Esimene tegevus – leida üles ses lastetoa tohuvabohus nende pesu, sokid, riided, koolivihikud, muusikakooli noodid. Vaatamata ema soovitusele kõik eelmisel õhtul valmis panna ununeb see neil ikka. Kuni ema otsib, seni teeb vanem poeg veel rahumeeli kodutööd. Kadestamisväärne anne asju rahulikult võtta.

(jätkub raamatus)

—-

Ta tegi nalja ja naeris ise oma naljade peale kogu südamest, temas oli mingi kummaline sära ja lapselikult siirad silmad vaatasid avatult ringi, samas oli mehes midagi nii haavatavat. Olin veidi segaduses, kui ta mind sisse kutsus, aga läksin, polnud temaga ammu rääkinud. Alles siis nägin, et ta oli olnud lumes pidulike mustade kingadega ja ilma sokkideta. Küsisin, kus ta saapad on, ta vastas, et need häirisid teda ja et ta viskas need ahju. Aga et tal on soe. Tuppa astudes märkasin, et ta oli kassile maha asetanud kümneid supi- ja praetaldrikuid, igas neist toores muna, ning et seinale olid ilmunud joonistused, mis olid sinna kinnitatud kahvlitega.

(jätkub raamatus)

—-

Pean tunnistama, et vahel haarab mind jõuetus ja tusk, et inimene ometi nii armutult, armetult üksi on. Me võime olla sarnased, jah, üldisemas plaanis, kuid meie sügavad sisemustrid on nii unikaalselt erinevad, et lõpuni üksteist mõista polegi võimalik. Ikka tekib kusagil möödarääkimine, möödamõistmine, möödatundmine, ükskõik kui lähedane tundub teine inimene olevat. Sellega ei saagi päriselt harjuda, kui see hetk tuleb, et avastad jälle, kui erinev võib olla teine inimene, kellest sa ometi paistsid nii palju teadvat. Eks see ole üks elu suurtest õppetundidest.

Jalutasin pühapäeval Helme jõe ääres ja tundsin tõelist kodutunnet. Meri ei saaks mulle iial nii lähedaseks kui jõgi oma voolava vulinaga. Ja käänakutega. Voolava jõe ääres tunnen end tõeliselt iseendana. Keeruline seletada, miks.

(jätkub raamatus)

 

Autoriõigus: Hedvig Hanson ja Petrone Print OÜ, 2016

Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotod: Hedvig Hansoni erakogu
Kaanefoto: Maris Ojasuu

ISBN 978-9949-587-20-9 (trükis)
ISBN 978-9949-587-21-6 (epub)

Trükk: Greif OÜ

pehme kaas, 210 x 144 mm
190 lk

Soovin e-kirja, kui taas saadaval

E-raamat

Kommentaarid