Kirju Evelin Ilves

TALGUD TOAS JA TALGUD PÕUES

EMME, LINNU SOVIP SULLE HEAD JA PÄIKEST, oli mu tollal viiene tütar ühele paberiribale kribanud ning selle omatehtud ümbrikus minu öökapile jätnud. Neid pilte, kus ta meie peret erinevaid vahvaid tegevusi tegemas kujutanud, leidus ühes kapis kümneid. Ja üllatus, üllatus – ka sel kiirel Kadrioru perioodil olen ma jõudnud juba paarkümmend luuleraamatut soetada. Neist neli tükki Kristiina Ehinilt.

Raamatute sorteerimine on iseäranis tore töö. Koguni poole linnakodu lektüürist moodustavad toitumise ja rahva tervise ning heaoluga seotud teosed, ülejäänud on kokaraamatud, sõnaraamatud, rahvakunsti-, reisi- ja ilukirjandus. Ainuüksi laste rasvumise probleeme käsitlevat materjali on rohkem kui meetri jagu. Kõige kõhukamad action kit’id pärinevad brittidelt ja maailma tervisemekast Californiast. Mhmm, millal meie küll sinnani jõuame? Kas peame laste infarktid ära ootama, et transrasvade, ohtlike E-ainete ja rämpstoidu mõjuvõimust aru saada? pomisesin ma endamisi ja võtsin ette riidekapi.

(jätkub raamatus)

—-

Nähes, kuidas külla tulnud teismeline pannkoogid meega üle valas ning seejärel meest ujuva taldriku pessu viis, ei saanud ma vaikida. Suisa pahvatasin: palun ära kunagi viska mesist lusikat taldrikule! Kas tead, et ühe tilga mee korjamine on ühe mesilinnu elutöö? Iga pesupalisse lahustunud meepiisk tähendab ühe mesilase elu mõttetuks kuulutamist…

Ausalt? tõusid kulmud poisi näos kõrgele-kõrgele. Ta muutus tõsiseks, tuli laua juurde tagasi ja lakkus taldriku hoolega üle. Järgmisel korral pani ta koogile mett ainult natuke keskele, ise hoolega vaadates, et midagi üle ääre maha ei tilguks. Olin rahul. Et ühes pealtnäha tavalises magusapiisas võib koos olla kellegi elu ja töö, jõudis talle hoobilt kohale ja läks ka hinge. On see universaalne tarkus tolles meetilgas?

(jätkub raamatus)

—-

PÄRISELT JA MÄNGULT

„Ma nii ootan päkapikke… Millal nad küll käima hakkavad?“ uurib mu laps ühel vihmahallil õhtupoolikul. „Mäletad, ühel aastal tuli üks päkapikk novembris ja pani mulle mandariini sussi sisse? Siis sa arvasid, et ju ta oli eelmisel aastal siiasamasse meie metsa magama jäänud ja nii ei pidanudki ta pika sõidu peale Lapimaalt aega kulutama… Äkki on sel aastal ka mõni siinsamas?“ arutleb laps lootusrikkalt ning sätib oma sussi juba novembri keskel aknale. Pärast lühikest mõttepausi ilmub aknalaudadele veel neli sussi: mulle, isale, perekoer Ludwigule ja kaisumõmmile.

Jõuame mitu korda enne jõulukuu algust seda päkapikuteemat arutada. Laps meenutab muigega, kuidas ühel aastal tõid päkapikud talle üle päeva hommikuti tervislikku jogurtijooki sussi sisse. See oli siis, kui tal kergesti nohu ja kurguhaigus kallale kippusid. „Huvitav, kas jõuluvana sai kuskilt tehasest palju ja soodsalt seda bakterijooki või on talle endale see maitsema hakanud? Sest häid asju ju ikka tahetakse jagada…“ arutles ta kolmeaastase kohta üpriski elutargalt.

(jätkub raamatus)

—-

2011

Kurioosne oli minu jaoks see, et kogu selle kuue nädala vältel, mis ma olin olnud ära Ärmal, oli Õhtuleht tootnud iga päev minu kohta ühe kuni kolm uudist. Iga päev! Ma ise ei teadnud sellest midagi, sest meediat ma maal ei jälginud. Siis mõtlesin küll, et see pole terve.

Kui Toomas valiti uuesti presidendiks, juhtus nii oluline asi, et riigikogu suutis esimest korda ise presidendi ära valida. Meie põhiseadusesse on see ju niisugusel kujul sisse kirjutatud, et näib olevat pea mission impossible saada kokku kolm neljandikku saadikute häältest. See tähendab ju, et opositsioon ja koalitsioon peavad suutma kokku leppida ja asuma ühise kandidaadi taha. Paljud poliitikavaatlejad on öelnud, et võib-olla ei juhtu seda enam mitte kunagi. Ja kujutad ette, meedia kallas ka selle harvaesineva üksmeele lihtsalt sopaga üle! See kõik olla korruptsioon, kui koalitsioon ja opositsioon omavahel kellegi suhtes kokku lepivad, peaaegu et ebaseaduslik! See on üks nendest näidetest, kus meedia fantaasia ja tõlgendamisvõime võib olla nii haiglaslik ja pahatahtlik, et tavalise inimese mõte lihtsalt ei küüni sinnani. Olen ise meedias töötanud ja mul on valus selliseid utoopiaid lugeda. Minu meelest on see Eestis üle igasugu piiride läinud. Meedias vohav vihakõne mõjub ühiskonnale nagu vähkkasvaja inimkehale: tapab tervist, suretab hea välja.

(jätkub raamatus)

—-

SPIRAALI ILU JA VALU

Too kiri kutsus üles aitama sedasama noort naist. Vaevaline liikumine, mis ühel päeval täielikult kaob, tegi talle raskeks isegi poes käimise. Muust rääkimata. Riigi toetusega on sellise pere toimetulek ikkagi suur küsimärk. Kirjas kutsuti üles annetama või lasteriideid tooma, sest tegelikult nappis neil kõike. Mis aga selles pildis kõige süngemana paistis, oli tulevik. See ühekordne jõuluaegne heategu aitab ehk mõned kuud muretumalt läbi ajada, kuid mis saab edasi? Kui nad toime ei tule, hakatakse õige pea arutama, kas lastel ikka on turvaline ses kodus üles kasvada. Ja nii edasi… Tuttav stsenaarium ju?

Nii ma saatsingi tollesse meililisti hoopis üleskutse arutada teemat laiemalt. Meie väike võrgustik otsib ikka võimalusi head teha, olgu rahaliste annetustena või oma aega panustades. Kõik see on aga liiga tihti spontaanne ning jääbki ühekordseks aktsiooniks. Ka korra tunnete mõjul sooritatud ilus tegu on ja jääb ilusaks. Kuid ühtki probleemi ta lahendada ei pruugi. Ometi, kui me läheneksime sellele perele seekord teistmoodi. Mitte pelgalt ei leiaks endi hulgast need mõned, kes saavad näiteks 100 eurot anda, vaid lepiks kokku, et k õ i k annavad kaks eurot?

(jätkub raamatus)

—-

BORRELIA SÕNATU SÕNUM

Nüüd ma tean, et isegi hammustamist pole vaja. Puuk võib lihtsalt üle nahahaavakese jalutada ja oma närvimürgist „andami“ sinu vereringesse poetada. Iseäralikud tunnused, mis kindlale haigusele viitaksid, ei pruugi kunagi avalduda. Eelmisel aastal oli Eestis sadu puugiohvreid, igal oma eriline lugu jutustada. Neid, kes sellest kergesti üle oleks saanud, olen kahjuks vaid üksikuid kohanud. Küll aga kirjeldatakse kuid ja isegi aastaid kestnud ja üha süvenenud vaevusi, seotud enamasti närvisüsteemi ja liigestega. Püsivate liikumis- ja mäluhäireteni välja. Tänavu, kahe jääkülma talvekuu jooksul, on borrelioosi diagnoos Eestis pandud juba ligi sajale inimesele.

Mida see putukas siis teeb, mille vastu vaktsiini pole siiani leiutatud? Ainus, mis minul oli teistmoodi, oli jõuetus.

(jätkub raamatus)

—-

ELURÕÕMURAHU

Nänn, Toomas Hendrik Ilvese 85. aastat käiv ema, istub vaikselt söögitoa sohval ja koob. Ta näib süvenenud ja õnnelik, panemata ümbritsevat eriti tähelegi. Hõrku vaikust häirib vaid edev linavästrik, kes aknalt enese peegeldust püüdes liialt hoogu satub ja kogemata klaasiga põrkub. On südasuvine päikseliselt palav rahu, ideaalne aeg lugeda raamatuid ja nautida kiiruse asemel aja aeglast kulgu. Kuigi ma tean, et tegelikult pole kudumine iialgi Nännile hobiks olnud. On’s see rahu petlik?

Vaadates Nänni elukaarele tagasi, on sealt midagi rahulikku üldse raske leida. Elu on talle pööraseid katsumusi esitanud ning ega ta ise pole neid samuti otsimata jätnud. Inimesed, kes sõda näinud ja oma elu mitu korda nullist alustanud, suudavad tänapäeva olmemuredesse sootuks filosoofilisemalt suhtuda kui need, kes tühja kõhtu ja kodutust kogenud pole. Ma ei unusta kunagi omalaadset sünnitusabi loengut, mille pidas ühe tudengikoosviibimise käigus meie naiskorporatsiooni eakas vilistlane, kellest sai ämmaemand olude sunnil, ilma tunnigi vastava hariduseta. Siberi vangilaagris.

(jätkub raamatus)

—-

VIHAVÄSIMUS

See on kimp suhtumisi, mis mu sõbral südamest ja üle huulte tuleb. „Arstid on väsinud,“ ütleb ta vaikselt ja lööb silmad maha. Neid suhtumisi Soomes ei olevat, mis teeb seal töötamise tõeliselt nauditavaks. Keskealisele tohtrile toob sära silma ka teadmine, et teises kultuuris töötamine on tegelikult suur väljakutse: kuidas ta saab hakkama võõra keele ja kultuuriruumiga, teistsuguste ravimite, traditsioonide ja uskumustega, teistmoodi infosüsteemidega. Väljakutse on ju suurim motivaator, see, mis on siin – kodus – kuhugi töökoorma sügavusse mattunud. Aga hing on ikkagi haige. Kas too töörõõm võõrsil kaalub üles emakeele, kodu, lapsed ja sõbrad?

See kuri ja hoolimatu suhtumine on tegelikult laiem teema. Kord sattusin vestlusringi, kus väideti, et kogu Euroopa immigrantide probleem lähtub tegelikult samast alusest. Lihtsalt ühel hetkel otsustas seltskond heal järjel kodanikke, et tubade koristamine, pesu triikimine ja laste hoidmine on asi, milleks neil aega pole ja mida teha ei kõlbagi. Selleks toodi odava hinna eest kolmandatest riikidest sisse inimesed, kellesse ka suhtuti kui odavatesse ja madalatesse.

(jätkub raamatus)

—-

2013

Meile tuli gastroenteroloogia osakonda üks alkoprobleemiga patsient, noor vene mees Narvast. Ta oli sõitnud naise ja sõpradega Lätti puhkusele ja seal iga päev kõvasti pidu pannud. Tagasiteel hakkas tal väga-väga paha. Ja ta toodi otse ülikooli kliinikumi reanimatsiooni, sealt meie osakonda. Ta ei olnud koomas, aga täiesti desorienteeritud ega saanud millestki aru, väga raskes seisus. Vist kolmandal päeval oli meil suur visiit, kus eesotsas osakonnajuhatajaga kõik arstid ja residendid külastavad kõiki patsiente ja nende lood arutatakse ühiselt läbi. Tema juures resident seletas, mida kõike on patsiendil uuritud, midagi tõsist pole leitud, aga patsient näib endiselt desorienteeritud. Ta lamas voodis ja vaatas tõesti täiesti segase pilguga palatisse sisenejaid. Osakonnajuhataja hakkas ajukahjustust kahtlustama, sest kolm päeva möödas ja ikka ei saa pead selgeks… Äkki keegi peksis teda?

Osakonnajuhataja kutsus kõik meedikud välja ja ukse taga hakkas väga emotsionaalne arutelu, et nii ikka ei saa, tuleb ka kallid aju-uuringud ära teha, ei saa ju patsienti siit niimoodi välja saata.

Visiit läks edasi järgmisesse palatisse, aga resident jäi veel korraks maha. Ta juhtus pealt nägema, kuidas seesama patsient tuli palatist välja, võttis telefoni ja helistas akna juures oma naisele. Ja ütles täiesti adekvaatses kõnes: „Nüüd on lõpp, ma jätan joomise maha. Ma näen hullemaid asju kui kuradid. Saad sa aru, ma nägin, et presidendiproua seisis valges kitlis minu voodi ees. See ei ole võimalik! Hullemaks enam minna ei saa!“

Residendil oli asi ühe hetkega selge.

(jätkub raamatus)

—-

PUHASTUMISE HELGE AEG

Seda päris paastumist – pelgalt veest toitumist – proovisin esimest korda puhtalt professionaalsest huvist. Olin siis just arstiteaduskonda lõpetamas ning huvi Aasia, aga ka meie vanade traditsioonidega loodusravi vastu jätkuvalt suur. Nii otsustasingi enda peal ära proovida, kas nädalane vee peal olek ikka toob selle raamatutes lubatud värske keha ja vaimu. Laenasin isalt meresinise tranduleti nimega Žiguli 21011, pakkisin dressid, tennised ja saunalina kokku ning teekond tundmatusse – Võrumaa metsa paastuma – võis alata.

(jätkub raamatus)

—-

ARMASTUSEPALL

Mäletan hästi seda aega, kui otsustasin hakata elus esimest korda päris üksinda elama. Mul oli tasuv ja põnev töö. Teadsin kindlalt, et ma ei taha maailmas mitte ühelegi muule ametikohale sel hetkel kandideerida, sest katsumusi jagus kuhjaga, meediamaailm mulle istus ja meeskond kuulus lausa unelmate valdkonda. Tunne, et sa oled oma elu peremees, sul on kõik, mida vajad, ja sa saad teha, mida tahad, on ju mistahes elu hetkel fantastiline. Kuid tasapisi sain aru, et mulle ei meeldi üksinda elada. Selle pärast, et siis pole õnne ja kindlustunnet kellegagi jagada. Ja mis kasu sellest kõigest siis on? Isegi süüa pole ühele inimesele huvitav teha. Lõpuks hakkas seegi segama, et mu unelmate korter ajalugu tulvil iidses hoones oli kogu aeg nii piinlikult korras! Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tuli leida keegi, kes toad segamini ajab ja esikusse jäljed teeb. Kellele süüa teha ja kelle eest hoolitseda.

Ja ma võtsin koera. Sellise omasuguse, punase tukaga energilise ja sportliku iiri setteri.

Ja siis alles algas Elu.

(jätkub raamatus)

—-

EESTI ON MEIE KODU

Eestisse naastes tabas mind justkui kultuurišokk. Meie avalikus meedias lokkav virisemine, sõimlemine ja halamine mõjus terava kõrvakiiluna, alatu ja ebaõiglasena. Mõtlesin Kambodža paadipoisile, kes lonkavas inglise keeles seletas, et ta pole kunagi ühelgi teisel maal käinud ja võib-olla ei saa ka, sest on nii vaene. Aga ta rõõmustas, et mõtles turistide jaoks välja oma teenuse – sõidutas nad aerupaadiga üle mere väiksele tühjale saarekesele, kattis seal liivaranda rätiku peale kohalikest andidest laua ja pärast viis turistid tagasi. Seda ei tulnud iga päev ette, aga nii palju siiski, et ta sai endale lubada väikse rolleri, millega õhtul teiste noortega randa promeneerima ja limonaadi jooma minna. „See on minu maa. Mu kodu,“ ütles ta meile lihtsad sõnad, kui videvikus paadi mandrile tagasi aerutas.

Just sellest suhtumisest on meil ehk vajaka. Et Eesti riik pole isetu sünnitis, keda tapva järjekindlusega kiruda, manada ja põhjata. See on meie maa.

(jätkub raamatus)

—-

KEVAD

„No nii, lähme siis asja juurde,“ pani doktor mu jutule punkti. „Te olete ju ise meditsiini õppinud. Mis te minult tahate?“

Esmapilgul lausa hangusin selle küsimuse peale. Mis ta mõtleb, et mine ravi ennast ise või? Ent arst hakkas mu kimbatust hoomates naerma ja täpsustas: millesse te usute, tablettidesse või looduse väesse?

Ah soo, muidugi! Tablette ma ei taha!

„Tore, mina ka ei taha. Aga siis kulub tööd ja vaeva, usku ja kannatlikkust.“

Ja siit tuleb tema tollane nõu:

„Tehke omale kindel päevaplaan. Ärgake iga päev samal ajal, vara, kell 6–7. Pange kell 10–15 minutit varem helisema, et saaksite juba voodis tööga alustada. Hoidke silmad kinni ja palvetage. /…/”

(jätkub raamatus)

—-

2015

Nüüd ma mõtlen, et oleksin võinud kohe õppima minna. Oleksin võinud teha minimaalselt seda, mida pidin ses rollis tegema, ja kasutama seda aega hoopis enda jaoks. Aga minu südametunnistus ei lubanud teha seda. Minule olid aated ja ideaalid tähtsamad. C’est la vie.

Aated tõid mind tänasesse, kus ma olen – puhtale lehele tagasi. Mu sõbradki ei usu, et mu sissetulek ongi null, et mul ei ole tööd, kodu, autot, mitte midagi… Pole isegi töötu abiraha õigust. Sotsiaalsed garantiid kehtivad riigipeale, aga tema lahutatud kaasa pea üheksa-aastane tegevus on võrdsustatud koduperenaise omaga. Järelikult ütleb riik, et ühiskondlike teemadega ja heategevusega tegelemine on tema silmis üks suur null. Olgu siis pealegi. Eks ma ise olen ju oma panuse andnud, et praegu seal olen, kus olen.

Ja kindlasti on kahe palja käega puhtalt lehelt alustamisel omad võlud. Küllap saan hakkama. Foorumites arutatakse, kas see on õiglane. Eks see olegi arutelu küsimus. Eks samme hakatakse siin riigis võib-olla siis astuma, kui sellisesse situatsiooni satub keegi, kes ei saa hakkama. Kui näiteks riigipea endine abikaasa lõpetab rentslis, eks see kõnele siis sama palju ka riigi kui tema enda võimekusest. Meil juba kord on nii, et mõtlema hakatakse post factum. Õnneks on mul tõesti head sõbrad, kellele vajaduse korral toetuda.

(jätkub raamatus)