Kirjad Maarale Andrei Hvostov

Ma nägin Tartus elu esimest trammi. Punast trammi, mis tuli lõbusa tilina saatel mäest alla. Nüüd, kui ma seda kirjutan, pool sajandit hiljem, on see pilt juba tuhmumas, aga veel kolmkümmend aastat tagasi oli see väga selge.
Ma mäletan oma mälestust. Nagu see oli mu peas kolmkümmend aastat tagasi, kui ma läksin Tartu Ülikooli astumiseks dokumente sisse viima.
Mina, kahekümne viie aastane mees, mäletasin, kuidas mina, viieaastane poiss, seisan keset suvist varahommikut inimtühjas Tartu linnas. Särav valgus ümberringi, kogu maailm koosneks justkui päikesejänkudest, vaid meie kahekesi emaga, ma seisan tal käest kinni hoides ja vaatan ülima vaimustusega minu poole veerevat seninägematut liiklusvahendit, väikest rongi justkui. Tegelikkuseks saanud lastelaulu, mis algab sõnadega „Rong see sõitis tšuhh-tšuhh-tšuhh, Piilupart oli rongijuht …“
Tartus leidub vaid üks koht, mis vastab sellele mälupildile. Sündmusi rekonstrueerides pidi see olema
Riia mäe alguses. Ükski teine koht selle mälestusega ei sobi.
Ent on üks probleem. Tartus pole trammiliiklust.

(jätkub raamatus)

—-

Mul olid unehäired täitsa olemas. Mitte lihtsalt niisama häired. Magama ei suutnud ma jääda mõtete tõttu, mida kord ketrama hakates need kuidagi otsa ei saanud. Mõte ise võis olla suht lihtne, kümne-kahekümne lausega kokku võetav. Panin need ritta ja siis läksin uuele ringile. Ja siis uuele, ja uuele ja uuele.
Nagu orav rattas. Ma rääkisin öösiti oma isaga. Vaidlesin temaga millegi üle, püüdsin talle midagi selgeks teha.
Sellest on nüüd pea kolmkümmend aastat möödas, ma ei mäleta enam, mida ma nendel unetutel lõpututel öödel vanamehega rääkisin. Ilmselt oli mingi kafkalik hämu. Süüdistuskõne. Loetelu asjadest, mis ta kõik valesti on teinud.
Vastastikuste süüdistuste esitamine on meil mõneti nagu perekondlik traditsioon.
Ma suutsin oravarattast välja ronida alles vastu hommikut, kusagil nelja-poole viie paiku.
Vaat seda ma psühhiaatrile rääkisingi.
Ilmselt pingutasin veidi üle. Ma ei saanud arugi, kui avastasin end Tartu psühhiaatriakliiniku kinnisest osakonnast.

(jätkub raamatus)

—-

Liisi klassõde Katrin sõitis aasta otsa autoga, mida ülevaatuselt läbi poleks lastud ja lubadeta. Seltskond noori pakkis-surus-voltis ennast koos mitme liitrit alkoholiga autosse, et sõita Tallinnast Peedule või Valka, näiteks kellegi vanaema juurde pannkooke sööma. Lihtsalt niisama. Juues teekonna kestel kõikidest kaasavõetud pudelitest, kusjuures autojuht ei jätnud pudeliringe vahele.
Kui libedal jääl ukerdav auto libises kraavi, lükati see ühiste jõupingutuste ja naeru saatel teele tagasi ning sõit jätkus veelgi suurema nalja saatel kusagil silmapiiri taga terendavate pannkookide juurde.
Neil oli absoluutselt suva kehivatest seadustest ja eriti ükskõik oli neil liikluseeskirjadest. Kui ilmad läksid soojemaks, avati sõidu ajal auto tagumised aknad ja roniti poole kehaga aknast välja. Istudes nõnda aknaraamil, pandi pudel auto katusele ning hakati sedasi improviseeritud laual napsi võtma.
Kunagi olevat üks tüdruk sõitva auto katusele roninud ja seal tantsu löönud. Ära küsi, kui kiiresti sõitis auto. Isegi kui teise käiguga, ikkagi oli see hullumeelsus.

(jätkub raamatus)

—-

Igavlesin koos ülejäänud reservohvitseridega laskevälja servas, jälgisin tulejoonel toimuvat, ei midagi huvitavat, aga siis tulid miinipildurid oma torudega ning kuna ma polnud varem kunagi näinud, kuidas miinipilduja tulistab, tõusin püsti ning läksin lähemale. Miinid tulid kõmakaga relvarauast välja, tegid üllatavalt aeglase kaarlennu sihtmärgi poole ja popsatasid seal valkjat tolmupilve tekitades maha. Ei mingit plahvatust. Seda imiteeris kriiditolm või mingi muu ohutu pulber. Aga oli näha, kuhu miin maandus ja kas lask oli olnud täpne.
See oli täpne. Mistõttu üks miinipildur tõstis käe võiduka rusikana püsti ja karjus selgesti ja kuuldavalt „Совeтский Союз!“.

(jätkub raamatus)

—-

Kas ma tahtsin Savisaarelt tema naised üle lüüa?
Ei, mitte otseselt. Ma olen Viljaga kunagi ühe laua taga istunud, see oli Audentese koolis lastevanemate koosolekul – sinu isa ja Vilja tütar Rosina olid koolikaaslased – ning mul ei tulnud hetkekski pähe, et võiks laua all Vilja põlve silitada. Pole minu tüüp. Aga ma vaatasin teda ja mõtlesin kõikidele tuttavatele meestele, kes kadedusest ägades rääkisid tema silmipimestavast ilust. Küsides, et kuidas Vanapaks on endale sellise naise saanud. Võibolla oli see veel üks põhjus Savisaare vihkamiseks. Tal on selline naine, aga meil, kurat küll, ei ole …
Savisaarelt tema naised üle lüüa, seda mõtlen ma sümboolselt.

(jätkub raamatus)

—-

Maagiline realism või mitte, aga mehed kipuvad loomupäraselt uskuma, et riista suurus määrab kõike. Lisaks veel ettekujutus, et riistal võivad olla atraktiivsust suurendavad eripärad, mingi vint, soon, mõhn või arm, mis kõik pidavat mõjuma naistele suguühte ajal põrmustavalt.
Nüüd aga suur küsimus: kuidas selliste eriomadustega varustatud peenise omanikuks saada? Minu lapsepõlves ringlesid jutud sellest, et vangilaagrites panevad meesvangid endale peenise naha alla kuulikesi. Armistudes jätavad need selge kontuuriga mügarad peenise pinnale. Ja kui siis mõnda naist nende mügaratega intravaginaalselt masseerida, siis pärast seda ei taha naine enam ühtegi teist riista saada.
Ma oletan, et selliselt disainitud suguelunditega tahtsid vanglast vabanenud mehed end soojas kohas sisse sättida, hakates elama ilusat gigolo-elu.

(jätkub raamatus)

—-

Minu isiklikus matriarhaadimullis on naised olnud kõikide eksistentsiaalsete otsuste langetajaiks.
Lapse saamine, elukoht, suuremad tulevikuplaanid. Väga maised ja konkreetsed asjad, kus minul on seisukohad puudunud.
Õigemini, puudusid aktsepteeritavad seisukohad.
Hästi lihtne näide, mis peaks eestlastele kui autokiiksuga rahvusele selgeks tegema, milline on naiste
otsustusõigus minu elus. Alustan sellest, et mul puuduvad juhiload. Tähendab, need olid kunagi olemas, aga läksid Tartu ülikooli ühikas toimunud kestvusjoomingu ajal kunagi 1989. aastal kaduma.
Laenasin oma pintsakut kellelegi, sest see keegi läks kas pulma või matustele, igatahes kohta, kus eeldati niinimetatud viisakat välimust. Pagan seda täpselt teab. Aga fakt on see, et kui pintsak paari nädala möödudes jälle minu juurde jõudis, Paidest või mingist sellisest kohast, oli sel varrukas lõhki ja taskud tühjad. Põuetaskus olid olnud muu hulgas minu juhiload.
Ma ei teinud vähimatki katset uute hankimiseks.
Ent juhiload on olnud kõigil minu naistel.

(jätkub raamatus)