Ka see läheb mööda Milena Busquets

—-„Sa ei peaks hommikul õlut jooma, Blanquita. Ega suitsetama,“ lisab ta, nähes mind sigaretti süütamas. Ta vaatab mind samasuguse pooleldi mureliku ja pooleldi haletseva näoga, nagu viimastel päevadel vaatavad mind kõik, ma enam ei teagi, kas nende näod peegeldavad
minu oma või vastupidi. Ma ei vaata juba päevi ennast peeglist või kui seda teen, siis ainult enda korda sättimiseks, ma ei näe ennast. Meie suhe pole kunagi olnud nii halb. Mu peegel, mon semblable, mon frère, tuletab mulle tungivalt meelde, et pidu sai otsa. Óscari pilgus peegeldub peale haletsuse ja mure ka õrnus – armastusele väga lähedane tunne. Ent ma pole harjunud, et mind haletsetakse, ja mul hakkab paha. Kas sa palun võiksid mind vaadata
nagu viie minuti eest? Kas sa võiksid mind uuesti muuta objektiks, mängukanniks? Millekski, mis saab ja pakub naudingut, ja mis pole kurb, ja millel ei surnud ära tema elu armastus, samal ajal kui ta ise – kihutades Barcelona tänavatel mootorratta seljas – ei jõudnud õigeks ajaks kohale?

(jätkub raamatus)—-„Nii, Blanquita, näed isegi, et ma olen neid korralikult toitnud. On nii, poisid?“
Mõlemad noogutavad nagu treenitult.
„On ju nii, et ma ei andnud teile külmutatud pitsasid ega neid mürgiseid nuudleid, mida pakub teile teie ema?“
Mõlemad raputavad pead.
„Jah, emme, me sõime suurepäraselt,“ ütleb Nicolás, väiksem.
„Tore.“
„Muide, kas tead, et need keedetud purginuudlid, mida te sööte, keelati ära?“ ütleb Guillem. „Nüüd pead sa neid mustalt turult hankima.“
Ta hakkab naerma. Vaatan teda pingsalt vihasel ilmel, kuni purskan naerma.
„Ja nad käisid iga päev basseinis. Iga päev. Millal sina neid viimati basseini viisid?“
„Mitte kunagi,“ hüüavad mõlemad poisid justkui ühest suust.
Guillem naeratab võidurõõmsalt.
„Emme, ja basseinis, kus me Guillemiga käime, müüakse juustukrõpse. Ja temale valmistatakse spetsiaalset džinni toonikuga.“
Guillem annab neile käega märku, et nad vait jääksid.
„Džinni toonikuga. Muidugi. Nii võiks igaüks käia ja teha. Ja juustukrõpse. Arvatavasti on ka need mõnest mahetalust pärit…“

(jätkub raamatus)—-„Kas ma olen sulle rääkinud oma teooriast meeste kohta, kelle kinnisidee on toit, ja et see tuleb sellest, et nad ei kepi piisavalt palju?“ küsin talt. „Ja et tänu neile elavad kõik selle linna peened restoranid? Oled sa tähele pannud, et need on alati täis keskealisi paare? Mehed, sama kalli käekellaga kui auto, räägivad kroketiretseptist, samal ajal kui naised vaatavad põlgliku ja igavleva näoga igavikku või loevad kaloreid.“
„Ja kas sa tead minu teooriat, et kui sa tahad keppida, siis tuleb see sellest, et sa tahad keppida?“
„Ma ei ole selle peale kunagi tulnud. See on võimalik.“
Ta haarab mind mõlema käega rindkerest, nagu oleks ta inimkorsett, ja surub nii kaua, kuni ta sõrmeotsad peaaegu üksteist puudutavad.
„Kuidas saavad olla nii väikesel kehal sellised tissid?“
„Mu sõbranna Sofia arvab, et lopsakad rinnad on nuhtlus, ja ütleb, et nad peaksid olema nagu türad, minema suuremaks siis, kui vaja, ja jääma rahulikuks ning mõistlikku suurusesse siis, kui pole. Sissetõmmatavad rinnad.“
Ta hakkab naerma.

(jätkub raamatus)—-Mu esik on kaste täis. Koduabilise abiga sättisime need vasakule nurka: kuus rida, mis küündivad peaaegu laeni koos minu kahe aasta tagusest viimasest kolimisest pärit
kastidega, mida ma pole veel lahtigi teinud. Kui me siia elama tulime, hakkasime kaste tühjaks tegema ja kui enam ei mahtunud mitte kuhugi ühtegi nõela ega raamatut ega mänguasja, jätsime asja pooleli. Need jäävad allkorrusele ootele, kuni saame endale suurema korteri. Ma ei mäleta enam, mis nende sees on, ilmselt raamatud. Kui olen midagi otsinud, pole see eales lagedale tulnud, aga kindlasti ilmuvad ühel päeval, kui kastid lahti teen, kahe või kahekümne aasta pärast, paljud aarded välja. Sinu kastid on täis raamatuid ja nõusid, teeserviise ja
laudlinu. Mul on väga raske olnud su asjadest vabaneda, eriti neist, mida teadsin, et sa armastasid. Mõni päev mõtlesin, et viskan kõik minema, ja viie minuti pärast hakkasin
kahetsema ning otsustasin hoida alles viimsegi kola. Kolm tundi hiljem mõtlesin uuesti, et kingin kõik ära. Ilmselt olin otsustamas, kui kaugel täpselt tahan sinust elada.

(jätkub raamatus)—-Järgmisel päeval ärkan väga vara ja lähen terrassile merd imetlema. Mälestused kuhjuvad üksteise otsa, moodustades tiheda vaiba, mis mind ometi kordki ei lämmata. Küllap on vanematekodu koht, kust kõik on läbi käinud ja kus kõik on toimunud. Elu, meie nii õnnelik elu. Mu vanaisa puuviljakastidega Barcelonast naasmas, Remei musta pesu pesemiseks kaasa viimas, legendaarses La Galiotas töötava Pepita valmistatud hiiglaslikud taevalikud pudingud, mida ta meile kandikul koju tõi, Marisa gazpacho, igavesti kestvad võiröstsaiaga hommikusöögid, rõdu käsipuul kuivamas värvilised rannarätikud, vastumeelselt peetud siestad, linna peale minekuks riietumine, pärastlõunased jäätised, noolemäng. Ja esimesed purjutamised, esimesed armastused ja esimesed päikesetõusud, narkootikumid – libiseda
pärast happe manustamist mööda siidist merd, elutoa maalide tegelased ellu ärkamas ja koletisteks muutumas, tantsida varahommikul sõbrannaga linnaväljakul ja põrgata vastu puud –, igasuvised sõbrad, unetud ööd, pöörased naermised, tunne, et mitte kunagi ei tea, mis hakkab juhtuma, vankumatu kindlus, et maailm kuulus meile.

(jätkub raamatus)—-Mäletan päeva, sinu eelviimases vanadekodus, kust sind halva käitumise pärast välja visati: tegelikult oli seal taga palju rohkem kui ainult halb käitumine, Parkinson sõi su aju ja see oli nagu avanev tamm, kõik muu, ilma su erakordse peata, hakkas vee alla kaduma. Tegelikkuses olid sa juba liiga haige, et elada selles vanematele inimestele mõeldud luksuslikus korterhotellis, kuigi sa käisid peale, raevukalt ja meeleheitel, kuid ennekõike raevukalt, et see polnud nii. Püüdsin sinuga rääkida ja paluda, et oleksid mõistlik, et annaksid oma relvad ära, et lakkaksid meie abi tõrjumast, et kui see on lõpp, teeme seda hästi, nagu alati olime öelnud, et nii on, väärikalt, rahumeelselt, rahus. Ja tõin näiteks oma isa ja tema tugevuse haiguse ja surma ees. Mulle räägiti – sina rääkisid –, et ühel päeval, juba väga haigena, ütles ta haiglas: „Võttes arvesse seda, et elu on üks igavene jama, on minu oma olnud väga hea.“ Ja sina – mind läbi pilkase pimeduse vaadates – ütlesid: „Su isa surm polnud selline, polnud nii, nagu sa arvad.“ Mul polnud julgust sult küsida, kuidas see siis oli, ja sina ei lisanud muud midagi, jätsid selle mürgise lause meie vahele hõljuma, naelutasid selle minusse, ma ei tea, kas mõtteselguse või hulluse tulemusena.

(jätkub raamatus)—-„Selle järgi, kuidas keegi raamatuid vaatab, kuidas neid avab ja kinni paneb, kuidas pöörab lehekülgi, võib täpselt öelda, kui tõeliselt talle raamatud meeldivad,“ ütlesid sa ikka. Nagu meestega, mõtlesin, ja mõnikord ka ütlesin. Ja sa vaatasid mind, pooleldi šokeeritult, pooleldi lõbustatult, pooleldi suurilma daamina, pooleldi naisena, kes ei lasknud elus mööda minna ühelgi lõbutsemisvõimalusel, ning hakkasid naerma. Me polnud kunagi ema ja tütar, kes
teineteisele kõigest rääkisid, me polnud kunagi sõbrannad, kunagi ei jaganud me omavahel intiimsusi, mulle näib, et alati proovisime teineteise ees olla meie kõige viisakam versioon. Mäletan su hämmingut päeval, mil sa ütlesid, et võib-olla, kui mul varsti päevad ei hakka, peame arsti juurde minema, ja mina vastasin, et rahune, mul on päevad juba kaks aastat ja ma ei rääkinud sulle sellest, sest see polnud sinu asi. Me olime autos, sa pidurdasid järsult, jäid mind mõneks sekundiks ammuli sui vaatama, teiste autode vihaseid signaale kuuldes kiirendasid taas, ning me ei võtnud seda teemat enam kunagi uuesti üles.

(jätkub raamatus)