Minu Tokyo Maarja Yano

Kentarō küsib minu MSN-i kontakti ja mina mõtlen, et miks mitte. Ta kirjutab mulle jaapani keeles, sest inglise keelt ta ei räägi. Mina ei saa aga kõigest aru, mida tema jaapani keeles kirjutab. Ta küsib midagi näha.

Puurin jaapanikeelseid sõnu arvutiekraanil ja tunnen ära sõna „foto“. Aga üks võõras fraas on selles küsimuses. Tipin sõnad veebisõnastikku ja saan vastuseks „jalgevahepiirkond“.

Nii palju siis meeldivast vestlusest. Aga mida paremat oodata ühelt võõralt lõunamaiselt MSN-i mehelt? Küllap nende mõne sõna seas, mida ta inglise keeles tunneb, on ka see üldtuntud fraas, millega pikalt saadetakse. Jaapani keeles ropendama pole ma õppinud, nii et niiviisi, inglise keeles, kurjalt talle vastangi.

Tuleb välja, et Kentarō mõistabki ingliskeelseid sõimusõnu. Küll aga ei saa ta aru, mida ta valesti tegi. „Miks sa mind sõimad?“

Mis fraas see täpselt oli, ma enam ei mäleta ja nii ei õnnestu ka tagantjärele uurida, miks sõnastik andis vasteks „jalgevahepiirkond“, samas kui Kentarōga edasi vesteldes selgus, et sõna tähendab „vahetama“. „Vahetame fotosid,“ on Kentarō sünnis ettepanek.

(jätkub raamatus)

—-

Niiske suvekuumus on asendunud leebelt sooja sügisega. Keskpäevase päikese käes viibimine ei pane enam pead ringi käima. Vahetusõpilase elus on kõik uus ja inimesed on ilusad ja huvitavad. Selles maailmas puuduvad eelarvamused või on need nii pealiskaudsed, et ei häiri kedagi. Elan elu, mida välismaale sattunud Eesti neiud hiljem ikka taga igatsevad – popi tüdruku elu. Hele nahk ja terav nina on mind teinud kõikvõimsaks. Olen muutunud pisut edvistavaks ja harjutan mesist flirtimiskunsti, mis tuleb mul järjest paremini välja.

Igale uuele tuttavale seletan, kuidas oma nime õigesti hääldada, seejuures tihtipeale unustades tema nime küsida. „Aga kas sa tead, kus Eesti asub?“ lausun alati kavalalt, aimates, et vastus on ei. Olen valmis pidama kiir-loengu Maarjamaa ajaloost ega jäta kunagi mainimata, et Eestis pole mägesid. Samas tulen alles hiljem mõttele, et ma ei pruugi kaardilt leida üles uue tuttava kodumaad, veel vähem aimata, kuidas seal on lood mägede ja okupatsioonidega.

(jätkub raamatus)

—-

„Kõige halvem on see, kes giri täitmata jätab,“ vastab Shō nüüd ilma pikemalt mõtlemata.Giri on ühiskondlik kohustus, ma tean. Olen ülikoolis läbinud kursuse „Jaapani ühiskond“ ja võin pajatada, kui keegi kuulata viitsib, teooriatest, mis väidavad, et Jaapan on grupiühiskond. See tähendab, et ühiskonna pisim liige pole mitte indiviid, nagu meil, lääne inimestel, vaid grupp. Perekond, sõpruskond, firma. Tean, et Jaapan, vastupidiselt lääne riikidele, on nende teooriate järgi tateshakai – vertikaalne ühiskond. See tähendab muuseas, et vanusest ja positsoonist lähtuvalt on kindlalt paigas inimsuhete hierarhia. Tean, et Jaapan on kinkimiskultuur ja et kinkimine on üks viis giri tasakaalus hoida. Ma olen õppinud, et giri on kohustus teiste ees ja et seda vastandatakse sõnaga ninjō, inimtunded. Tean, et giri tuleb enne ja tunded pärast ja mäletan uduselt ka näitlikku jutustust, kus isa peab oma poja elu loovutama isanda heaks – see on giri. Kas ta mitte ei sooritanud pärast enesetappu, väljendamaks sellega oma „inimtundeid“? Või oli see mõni teine mõistulugu.Aga ma ei ole kunagi varem seostanud neid mõisteid iseenda käitumisega. Ehk seepärast Shō mind ei salligi? Ma olen muudkui küsinud ja nõudnud ja võtnud ja süütu näoga ringi trallinud, aga vastu pole andnud mitte midagi.

(jätkub raamatus)

—-

Tōkyō inimesed istuvad rongis, tehes näo, et nad on täitsa üksinda. Nad kuulavad muusikat või mängivad virtuaalmänge, surfavad telefoni-internetis, saadavad sõnumeid. Nad on süvenenud pisikestesse raamatutesse, millel on alati paberkaaned ümber, nii et ma ei saa pealkirja piiluda. Või loevad suures formaadis odavale pruunikale paberile prinditud manga’sid. Eriti põhjalikult oskavad ümbrust eirata noored neiud, kes kasutavad rongis sõitmise aega meigi kohendamiseks. Meikimine on pikk ja põhjalik protsess, mis algab aluskreemide, puuderkreemide, puudritega, jätkub silmalaugude ja ripsmete värvimise, silmapliiatsi ja huulepulgaga. Siis taas pisut kohendada puudrit, siis pisut põsepuna, siis veel täiustada lauvärvi… Neil on käekotis alati kaasas mahukas meigikott ja nad muudkui kõõritavad peeglisse vaadata.Olen nõiutud vaatepildist, kui rongi astub tagumikuni ulatuvate sirgete juuste, kahvatu näo ja ilma kulmudeta naine. Ta meenutab kangesti kummitusnaist mõnest vanast Jaapani filmist.  Kui ta maha istub ning brändikotist lahmaka peegli võtab, annaks ta mulle justkui privaatetenduse sellest, kuidas täiesti tühjale lõuendile tekib silm- ja kulmhaaval nägu. Siis saabub moment, mida ma rongis meikijaid vaadates kõige rohkem kardan: ta võtab oma meigikotist suurte tangide moodi ripsmekoolutaja ja surub endale silma, et neid siis rongi õõtsumise rütmis kokku pressida. Kujutan ette, kuidas tangid tabavad neiu silma, kuidas silmamuna koopast välja hüppab ja mööda rongipõrandat vaguni teise otsa veereb…

(jätkub raamatus)

—-

Vestlus läheb juhuslikult Shakespeare’i peale ja ma mõtlen, et nüüd on mu võimalus.  Kohe tõestan Shōle, et ma ei ole loll, ma olen tark tüdruk. Räägin „Romeost ja Juliast“, selle klišeelisusest ja tõelisusest, Shakespeare’i keelekasutuse võlust ja nõnda edasi. Satun hoogu ja muudkui tõmban sõrmedega õhku kujuteldavaid jutumärke, et oma juttu illustreerida. Dush kuulab, Hetti kuulab, ka Shō tähelepanu on koondunud minule. Lõpetan võiduka näoga arutluskäigu – kõne, mis peab tõestama, et ka mina olen mõtlev inimene. Hoolimata sellest, et olen noorem kui teised ja olen heledapäine ja vahel teen rumalaid nalju. Vaikus. „Ma ei saanud hästi aru…“ alustab Shō. „Jah, millest?“ olen abivalmis oma rafineeritud mõttekäiku seletama. „…et miks sa sõrmedega koguaeg V-märki teed?“ See, mis minule tähistab jutumärke, on Jaapanis ainult totter viis fotodel poseerida! „Chiizu!“ (juust), ütlevad nunnud tüdrukud ja poisid ja ajavad kaks sõrme võidumärgiks püsti. Ainus, mis Shō tähelepanu minu pika tulise kõne ajal köitis, oli minu sõrmede vähitants.

(jätkub raamatus)

—-

Kõige lihtsam viis äsja raudteejaamas kohatud välismaise kliendiga vestlust alustada on küsida, kuidas ta Jaapanisse sattus. Suur osa neist teatab, et nad tulid siia inglise keelt õpetama. Järgmine lihtne küsimus: kui kaua sa Tōkyōs juba elanud oled. Suur osa ütleb, et tulid plaaniga jääda aastakeseks, aga on siin juba kolm, viis, kümme, kakskümmend aastat. Kuulen kümneid ja kümneid kordi ühe ja sama süžeega lugu: kena ameerika noormees tuli „aastaks või paariks“ Jaapanisse õpetajaks, aga siis avastas „nukulikult armsate“ jaapanlannade võlu ja abiellus ühega neist. Meeste puhul, kes umbes neli-viis aastat Jaapanis veetnud, lugu sellega lõpebki. Need, kes on veetnud seitse kuni kümme aastat, räägivad lugu pisut teisiti. Mees jutustab, kuidas ta „manipulatiivse ja võimuka“ jaapanlanna lõksu langes ja kuidas tema lugu lahutusega õnneliku lõpu leidis. Olles ühte ja sama lugu juba nii palju kuulnud, õpin inimese Jaapani elu kohta üpriski täpseid oletusi tegema puhtalt selle põhjal, mitu aastat ta Jaapanis elanud on. Harva eksin, aga vahel siiski. Kord kohtan meest, kes ütleb, et on seitse aastat Jaapanis elanud. Ma tean, kes sa oled, mõtlen, sa tulid siia aastakeseks ja siis leidsid, et jaapanlannad on jumalikud, valisid ühe neist välja. Läks paar aastat, saite lapse, lahutasite ja nüüd oled kibestunud.„Oh need jaapani naised…“ ütlen oma meelest kavala irooniaga. Mees vaatab mind küsival pilgul. „Me oleme õnnelikult abielus, tütar on neljane.“

(jätkub raamatus)

—-

Tõusen korraks laua tagant püsti ja pööran Shō poole selja, et kotist teravamat pliiatsit otsida. „Kuule, sul on ju kleidilukk katki,“ ütleb Shō. Mul on jalas püksid ja seljas igivana, aga armas lühike velvetkleit, mis käib tagant lukuga kinni. Hommikul lukk tõesti jupsis natuke, aga läks täitsa korralikult kinni, nii et ma ei osanud häda ette näha. Nüüd ei haagi lukk kaht poolt. Hakkan piinlikult käega selja taga pusima. „Sa ei saa ju ise,“ toriseb Shō ja tuleb mulle appi, avades luku lõpuni. Nüüd ei lähe lukk enam üldse kinni ja minu selg on täitsa paljas. Mul on piinlik ja naljakas ühtaegu. Nagu oleksin mõne romantilise filmi kangelanna. Nüüd peaks tema ainult käituma nagu romantiline kangelane…„Ma ei saa lukku kinni,“ toriseb Shō. „Oota, otsin sulle oma T-särgi.“ Lähen näost punaseks ja itsitan totakalt. „Vabandust!“ Shō ei muutu sugugi lahkemaks. Tunnen end nüüd nagu liputaja tänavalt. „Mul tõesti ei olnud plaanis…“ „Ma saan aru, aga üllatav on see ikka. Muidugi oleksin veel rohkem üllatunud, kui sa seda meelega oleks teinud.“ Niipalju siis romantilisest filmist. Paistab, et poisi uus soeng on ta pea tõesti selgeks teinud.

(jätkub raamatus)

—-

Ma olen maavärinaid aeg-ajalt kogenud. Nii umbes kord mõne kuu tagant. Oma esimesi maavärinaid ootasin pikisilmi. See tundus nii tohutult põnev.Kord istusime Hettiga kahekesi tema Tsukuba korteris ja vaatasime filmi „Siin me oleme“, kui järsku tundsime pisikest loksumist. Värin lõppes, aga vaid hetkeks, et siis tugevama lainena naasta. Mäletan, et sain siis esmakordselt aimu maavärina iseloomust. Iial ei või teada, kas see jääb tagasihoidlikuks või järgneb lõbusale õõtsumisele loksumine ja loksumisele vappumine… Nüüd, reedel, 2011. aasta 11. märtsi pärastlõunal pisut enne kella kolme, saab see potentsiaal reaalsuseks. Selle asemel, et lõppeda, saabub hoopis uus ja palju tugevam värisemise laine. Selline, mida ma veel kunagi kogenud ei ole. Tunnen, nagu mu süda oleks tõepoolest kurku hüpanud. Kohvikumaja vappub, inimesed kiljatavad ja klienditeenindajad paluvad külastajatel kohvikust väljuda. Kiirustan koos teistega kitsast trepist alla, kätt vastu seina toetades, ja edasi, nüüd juba hullumeelselt õõtsuvate laelampidega kohvikust välja Mejiro jaama esisele väljakule.

(jätkub raamatus)

—-

Pood on pea tühjaks ostetud. Astume sisse pererestorani, ühte neist vähestest, mida maavärina järel ei ole veel suletud. Tahaksime istuda kohe välisukse juurde, aga meid juhatatakse ruumi kaugemasse otsa. Joome järjest teed ja kohvi ning arutame, et oleks pidanud lugema pamflette, mida kunagi koolis jagati ja kus oli kirjas, kuidas maavärina korral käituda. Aga isegi sellistes õpetustes pole öeldud, kuidas toimida, kui maa kolm tundi hiljem endiselt väriseb. Mina hoian ärevalt silma peal raskepärasel metall-lühtril, mis aeg-ajalt õõtsuma lööb ja siis jälle rahuneb, ja Eva otsib veebis infot maavärinate kohta. Ta leiab artikli pealkirjaga „Kas suured ja väiksed maavärinad algavad erinevalt?“, aga me ei saagi teada, sest artikli lugemine on tasuline. Pimeduses, kui kell on juba kümme saamas, ei jää meil muud üle, kui koju hiilida. See, mida ma olin enne piisavalt hirmsaks maavärinaks pidanud, on nüüd mitu tundi kestev „loomulik“ seisund. Vaatan arvutis oma kirjakasti ja avastan kümneid kirju sõpradelt, tuttavatelt, endistelt õpilastelt, kõik tahavad teada, kas minuga on ikka kõik korras. Lisaks on sõnumeid paarilt ajakirjanikult. „Kas võiksid kirjeldada, millised on su tunded praegu? Kas oled hirmul?“ kirjutab ajakirjanik. „Kas võiksid kommenteerida praegust seisu Jaapanis ja anda infot tuumajaama ja hiidlaine kohta?“

Mis tuumajaama? Mis hiidlaine?

(jätkub raamatus)

—-

Õhtul istume Shō vanemate elutoas teleri ees ja jälgime tummalt üha uuesti pilte tsunamist ja purustustest, aga nüüd on lisandunud ka uudiseid tuumajaama kohta. Tōkyōst paarisaja kilomeetri kaugusel asuvas Fukushima tuumajaamas olla toimunud plahvatus. Aeg-ajalt lööb maja taas uuest maavärinast õõtsuma. Shō isa tuleb korraks töölt koju, et paar tundi magada, riideid vahetada ja siis söömata kohe tagasi minna. Ta pole eelmisest hommikust alates kodus olnud, sest ta töötab Tōkyō Elektris, probleemse tuumajaama emafirmas. Kõikide kanalite tavapärane saateprogramm on katkestatud, reklaamidest rääkimata ja telekast pole võimalik vaadata midagi muud kui intervjuusid ahastuses inimestega, ärevaid uudiskilde tuumajaama kohta ja pikki aruandmisi vaevatud välimusega valitsusesindaja poolt, kes on pintsaku peale selga tõmmanud sinise töömehekostüümi. Tsunamis hukkunute ja kaduma läinud inimeste arv suureneb iga reportaažiga. Ärkan öö jooksul paar korda tugeva vappumise peale surmahirmul üles ja pühapäeva hommikul on maavärin mu äratuskellaks. Televiisor on juba sisse lülitatud ja sealt tulevad endiselt samad uudised.

(jätkub raamatus)