Minu Kambodža Ain Parmas

Järgneb kolme kuu pikkune läbirääkimiste periood, kuid läbi ei räägi me mitte niivõrd omavahel, vaid kumbki iseenda ja oma hirmudega. Kas me saame võõras keskkonnas pikemat aega viibides hakkama? Kas me tuleme ots otsaga kokku? Kas meid tapetakse ja vägistatakse (viimase puhul eriti mind)? Kas me kannatame teineteist välja 24/7? Kuidas tuleme toime sellega, et ei tea, mida homne päev toob – kus me magame öö, hingame õhu ja omastame kilokalorid? Üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata – eriti veel siis, kui see loll asub su enda ajukoore all.

Kui olen juba sisestamas pangakaardi turvakoodi lennukipiletite ostmiseks, võtab Kadri aja maha. Paariks nädalaks. Kui seejärel on uuesti piletid välja valitud, kasutan ära tema hetkelist hambapesu, et sisseost lõpule viia. Tehtud. Ei saa uue timeout’iga riskida – varsti jälle lumi maas ja järv jääs, kuid meie ikka veel siin.

Järgnevad vestlused sõprade, tööandjate, äripartneritega ja teiste asjaosalistega – sageli pannakse imeks meie julgust, aga imestajate silmis peegeldub pigem sõna “hulljulgus”. Tõesti, me teeme kahe peale kümmekond ebaratsionaalset ja majanduslikult kahjulikku otsust. Nagu muuseas loobume headest töökohtadest ning osalusest kasumlikus ettevõttes, kuid minna tuleb.

(jätkub raamatus)

—

Igal juhul on üllatus Kambodža lõunapoolseimasse linna nimega Kep (Kêb) jõudes suur: bussijuht käsib meil väljuda kohas, mis näeb esmapilgul välja sama hüljatud kui Kanama viadukt Tallinna ringteel. Üksikud majad ning – erinevalt Kanamast – ringristmiku keskel ilutsev kullatud Buddha-kuju, aga lubatud Prantsuse koloniaalarhitektuuri ei kuskil. Küll aga ilmub maa alt välja üks tuk-tuk’i-juht ja soovib meid kuhugi viia. Probleem on aga selles, et ka meie ise ei tea, kuhu täpselt. Asume kohaliku mehega kaarte võrdlema ja uurima, mis suunas on kesklinn ja kus krabiturg, mille naabruses teame olevat majutuskohti. Selgub, et olemegi üsna kesklinnas ja krabiturust oli buss juba mööda sõitnud. Lihtsalt eeldasime eelneva kogemuse taustal, et linn on maju ja müügilahvkasid tihkelt täis topitud mustavõitu lärmakas moodustis, mitte aga hõreda asustusega koht, justkui keskmine Eesti küla.

(jätkub raamatus)

—

Päev hiljem võtame ette umbes kolmekümnekilomeetrise teekonna Phnom Chhnorki nimelisse koobastemplisse. Kui me tuk-tuk’iga sinnapoole tuhiseme, selgub ühtlasi, miks kohalikud mootori jõul liigeldes ja sageli ka muidu suu ees näomaske või salle kannavad. Nimelt näeb siinne teetööde hea tava ette, et vana asfalt freesitakse maha kümnelt kilomeetrilt või rohkemalt, kuid töid toimetatakse mõnelsajal meetril kahe teemasinaga ja kolme mehega vaid loetud tunnid päevas. Ülejäänu on tahkete osakeste sissehingamise polügoon, kui veokid või bussid vaevaliselt roomavast tuk-tuk’ist mööda tuiskavad. Sõidu lõpuks krigiseb hamba all liiv ning suu on kuiv nagu Sahara.

Töristame beduiinidena sihtmärgi poole, kui juhtivtöötaja rolleri pidama saamise võime äkkpidurdusega proovile paneb. Märkame teel mingit vibalikku voolikutaolist takistust ja imestame, miks muidu nii osav mees sellest elegantselt ümberpõiget ei sooritanud, samal ajal üht kätt kiivri all moblaga kõnelemiseks hoides nagu kogu ülejäänud sõidu ajal.

Voolikujupp on hallikasbeež, umbes poolteist meetrit pikk ja viiesentimeetrise läbimõõduga. Üks asi veel – ta elab.

“Dangerous!” võdistab tuk-tuk’ar üle õla vaadates õlgu ning tema ülestõstetud kiivrivisiiri alt paistab hirmunud nägu. Küsimatagi on selge, et tegemist ei ole võõramaalastele naljategemisega, vaid konkreetne maduuss on tõesti mürgine. Komplimendina maole võib öelda, et ta siugleb maanteekraavi väga voolavalt ja elegantselt.

(jätkub raamatus)

—

Kokku on Choeung Eki territooriumilt leitud 129 massihauda, millest 43 on jäetud avamata, et hukkunutel oleks rahu. Samas uhub iga vihmaperiood siiani maa seest välja inimluid ja nii täiskasvanute kui laste riideräbalaid, mida töötajad kokku korjavad. Osa neist rõivastest on pooleldi katki lõigatud, kuna punakhmeeride taaskasutamist pooldav mõtteviis seisnes selles, et juba hukatute vähestest kehakatetest tehti uutele ohvritele silmade kinnisidumiseks riideribasid.

Tänapäeval kõrgub keset Choeung Eki klaasist mälestusstuupa, mis on täidetud enam kui 8000 erinevas vanuses ohvri kolbaga. Eks ta eurooplasele natuke õõvastav ole niisugusel viisil jõledust mälestada, selmet hukkunutele lõpuks viimane puhkepaik tagada. Ka budistidel on kombeks lahkunu surnukeha põletada ning müürida järelejäänud luud stuupasse, mis pole klaasist ning on kõrvaliste pilkude eest kaitstud. Aga mõjus on see klaasmälestis kahtlemata.

(jätkub raamatus)

—

Teel Mekongi äärde loetud nõiateemalises artiklis rääkis ülimalt usaldusväärne allikas ehk kohalik politseiülem, et külaelanikud süüdistasid 57aastast rahvaravitsejat mustas maagias, kuna paljud inimesed jäid pärast visiiti tema juurde hoopis haigeks. Elanikud nõudsid vallavalitsuselt ravitseja külast väljasaatmist, kuid seda petitsiooni ei rahuldatud. Siis kogunes umbes viiskümmend inimest ravitseja maja kividega loopima, üks julgem aga tungis majja, haaras posija käest matšeete ja lõi teda pähe. Seepeale ilmus välja posija 27aastane tütar, kes raius sissetungija alakõhtu kolm korda kirvega. Mõlemad hakitud kodanikud jäid ellu ja viidi haiglasse. See juhtus kõigest sadakond kilomeetrit Kambodža pealinnast eemal.

Ravitseja tööd võib siinmail pidada üsna ohtlikuks, kuna samal nädalal jäi veel üks sorts ilma peast ja teine hakiti lihtlabaselt surnuks.

(jätkub raamatus)

—

Angkor Wat ja teised templid asuvad Siem Reapi (Siĕm Réab) linna lähedal, mille nimi tähendab “siiamid hävitatud”. Üsna Tai piiri lähedal paiknevale linnale on see tõesti väga taktitundeline nimi, umbes nagu Birmingham oleks “sakslased võidetud” või Narva nimeks “venelased tagasi löödud”.

(jätkub raamatus)

—

Reklaamimajandusest veel. Igal väiksemal kruusateel ja isegi pisikestes külades võib kohata siniseid silte, mis on püsivalt torudega maha rammitud. Kuna Euroopas näevad niiviisi välja teeviidad, tekib algul neid kaugelt nähes lootus, et äkki näitavad need suunda või isegi kaugust sihtpunktini. Võtke näppudest! Need on püsivad poliitreklaamid, mis kandekonstruktsiooni tugevust vaadates ei tundu olevat seotud valimistega. Enamasti on neil siltidel võimul oleva Cambodian People’s Party nimi ning pildid kolme vanaätiga, kes näevad välja nagu Brežnev, Antropov ja Tšernenko käsikäes ja komm suus. Täiesti kohane loovlahendus kommunistliku taustaga erakonnale, kes reklaamib end samamoodi ka majadele riputatud bänneritel ja seda isegi ujuvkülades. Tõe huvides tuleb öelda, et aeg-ajalt on märgata ka teiste erakondade poliitilisi teeviitasid, kuid siiski kordi ja kordi vähem.

(jätkub raamatus)

—

Samamoodi nagu muu Kagu-Aasia oma on khmeeri köök ülitervislik. Esiteks kolm korda päevas riis või nuudlid. Ükskõik, mis liha või meresaadustega neid tellida, ligi poole mahust moodustavad peaaegu et õlivabalt vokitud erinevad juurikad. Samad osakaalud on ka kala- või lihanimedega karrides, suppides ja kõikides kastmelistes nagu näiteks amok. Õlirohkemad on vaid kevadrullid ning muud sügavküpsetatud road nagu kalad või krevetid tainas ja nõnda edasi.

Teiseks ei kulu meie toitudesse rohkem soola kui 1/4 teelusikatäit, pipart võibolla kolme toidu peale kokku vähem kui lusikatäis. Roogadele annavad maitsebuketi paljudest erinevatest ürtidest ja taimedest timmitud segud. Toitude rasvasisaldus on väga väike, sest kasutatakse vaid värsket tailiha või enamasti samal päeval püütud mereande. Veelgi tagasihoidlikumad on kogused. Kalafileed kulub kahe inimese amok‘i kolm väikest tükki ehk kokku sada grammi, lok lak’i sama palju veisefileeribasid ning kevadrullidesse sealiha veelgi tagasihoidlikumalt – 50 grammi. “Nii väikese koguse pärast ei viitsiks ma Eestis hakata köökigi koristama,” võtab Kadri selle teema ilmekalt kokku.

(jätkub raamatus)

—

Maamiinidega toimetati siin juba 1970. aastate alguses alanud kodusõjas, kuid tõelise hoo sai miiniviljelus sisse pärast punaste khmeeride võimult tõukamist ja vietnamlaste sissetungi. Seda harrastasid kõik osapooled. Esiteks Taisse või piirilähedasse džunglisse tõrjutud punakhmeerid oma positsioonide ja partisanilaagrite kaitseks. Teiseks vietnamlased, kes mineerisid kogu Tai–Kambodža piiriala. See tähendas maailma suurimat, 750 kilomeetri pikkust miinivälja, mis pidi ära hoidma Khmer Rouge’i naasmise riiki. Viimasena kasutasid pärast Vietnami vägede väljatõmbamist miine ka Kambodža valitsusjõud ise, et kaitsta linnu, külasid, sildu, piiriületuskohti ja varustusteid punakhmeeride äkkrünnakute eest. Kõik need miinid osalevad endiselt sõjas, kuid nüüd käib see sõda end ära elatada püüdvate põllumeeste ja teiste tsiviilelanike vastu.

(jätkub raamatus)

—

Kambodžalastel ei ole keskkonnakaitsest siiski veel ühest arusaama. Päeva jooksul toob mitukümmend praami lähedal asuvast Trapaeng Rungi (Trâpeăng Rung) linnast mööda jõge liiva ja killustikku, et see merel reidil seisvate kümnete kaubalaevadeni toimetada. Kogu see aktiivne meretransport käib riigi suurima saare Koh Kongi (Kaôh Kŏng) vahetus läheduses. See on aga haruldase loodusega saar, mille rannalt tihedasse metsa siseneda on looduskaitse eesmärkidel keelatud. Ka saare imeilusad rannad pidid iga aastaga muutuma üha prahisemaks, kuid praegu pole olukord veel hull. Märksa hullem on olukord metsamajandusega, aga sellest edaspidi.

Kui tahate ette kujutada troopilist paradiisisaart, soovitan kasutada abimaterjalina Koh Kongi fotosid. Saarel on vaid üks kaluriküla ning läänerannikul asuvad rannad on enam-vähem inimtühjad ja puutumatud. Alles hiljuti on sinna kerkinud üksikud bangalod, mis pakuvad nüüd võimalust ka üleöö või isegi kauem sel imepärasel saarel viibida.