Minu Istanbul Hille Hanso

Minagi olin kunagi kahekümnendates eluaastates uisapäisa Inglismaale reisinud ja jäänud sinna plaanitud paari kuu asemel kolmeks aastaks, ülikooli ja töötama. Aga et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin järgmiseks lihtsalt niisama Türki – see mõte mu maailmapilti väga ei mahu.

Armastan oma tööd ja kolleegidest on aastatega kujunenud lähedased sõbrad. Olen pühendunud oma hobile, ratsutamisele. Mul on oma hobune, hea treener ja tallis hulk mõttekaaslasi. Mõned aastad tagasi võtsin varjupaigast Tšiili, šokolaadikarva pruunininalise koera. Siin on mu sõbrad, kallid pereliikmed, soolise võrdõiguslikkuse projektid ja tegevused… Reisikihku leevendab iga-aastane pikk reis – küll Hiinasse, Indiasse, Nepali või Mehhikosse ja plaan samasuguse innuga maailma edasi avastada.

Lisaks on mul Türgi ja türklaste kohta, patt tunnistada, teatud eelarvamused. Olen kuulnud naiste ahistamisest kuurortlinnade tänavatel ja koduvägivallast. Lugenud diktatuuri ja islami poole kalduvast valitsusest, abordiõiguse ja ajakirjandusvabaduse piiramisest, autopommidest ja kurdide vastupanuliikumise mahasurumisest.

Türklastega ma ise kokku puutunud pole, kuid olen kuulnud, kuidas türgi mehed interneti jututubades heledapäiseid tüdrukuid nilbustega üllatavad või kuidas sakslased on hädas oma türgi “multikultiga”. Päris kindlasti pole tegu maaga, kus elamisest oleksin unistanud.

Seega – kui mu elukaaslase Tõnu kõrgelennuline karjäär viib ta juhtima telekomihiiglase TeliaSonera Aasia tehnoloogiavaldkonda peakontoriga Istanbulis, olen siiralt rõõmus ta saavutuse üle, aga…

Otsustan ise siiski Eestisse jääda.

(jätkub raamatus)

—-

Lahusolek osutub aga keeruliseks. Igaõhtused pikad kõned ja sagedased külaskäigud on küll vahvad, aga ehedat, igapäevast mõnusat inimlikku kooselu need ei asenda. Mõistan aina selgemalt, et kui armastus on 3300 kilomeetri kaugusel, siis võib kõik siinne olla küll täiuslik, aga ikkagi poolik. Arutame pidevalt, kuidas olukorda lahendada ning ikka ja alati kaldub jutt sellele, et käesoleval eluetapil peaksin ma siiski Istanbuli kolima.

(jätkub raamatus)

—-

Sukeldume seltsiellu kohe järgmisel hommikul, kui minul on veel kottki lahti pakkimata. Uue elu alguse tähistamisest pohmane pea ei saa ju takistada täiskäigul tutvusi loomast ja ümbrust avastamast! Olen veel Eestis elades registreerinud nii ennast kui Tõnu sümboolsele Euroopa Liidu ja Türgi ühisüritusele, kepikõndi tutvustavale jalutuskäigule üle Bosporuse silla. Mis võiks olla kihvtim – esiteks pole ma elus kordagi kepikõndi proovinud, teiseks on Bosporuse sild tavaoludes jalakäijatele rangelt suletud ja sealt avanevaid vaateid Istanbuli Aasia ja Euroopa pooltele saab vaadata vaid autoaknast. Väärtust lisab, et korralduses osales vapralt terve Eesti saatkond.

Liikluse sulgemine Bosporuse sillal on osalejatele ja külalistele tõeline auavaldus linna poolt. Istanbuli kaht poolt ühendavad kaks silda on meeletu liikluskoormusega ja ühe sulgemine tekitab tõelise kaose niigi segases liikluses. Hoida Boğaziçi Köprüsüt pool päeva kinni – seda ei juhtu just sageli. Etteruttavalt võin öelda, et teine kord, mil näen silda suletuna, on Istanbuli maratoni ajal oktoobris, kui koos rahvasportlastega lippavad üle silla maailma parimad jooksjad ja tegemist on riikliku suursündmusega.

(jätkub raamatus)

—-

Osalejatega kokku sebib ümberringi oma tuhat inimest, kirju, rahvusvaheline seltskond. Algavad kõned. Türgi ametlike ürituste kohta peab ütlema, et kõnesid pidada siin armastatakse. Räägitakse pikalt-laialt, avaldatakse viisakusi ja tehakse üksteisele komplimente. Türklased on tõeliselt head esinejad, iga väike lapski on sündinud staar. Panen kõrva taha, et kui kunagi Türgis mõnele ametlikule püstijalaüritusele minna, on kaval kanda mugavaid jalanõusid.

(jätkub raamatus)

—-

Omapärasel moel kohtub jumalikkus maisusega Sinises mošees, ühes maailma kaunimas ja kuulsamas pühapaigas. Seda Istanbuli üht olulisemat vaatamisväärsust külastavad päevas tuhanded turistid, kes enamasti ei tea, et enne mošeesse sisenemist tuleb jalad puhtaks pesta, ning nii hõljub mošees suviti peale jumaliku rahu ja harmoonia ka kirbe juustuhais.

Iga moslem teab jalgade pesemise reeglit ja iga mošee juures on võimalik jalad jaheda voolava vee all jalad üle loputada. Nagu paljud muud religioossed kombed, on seegi tekkinud arvatavasti lihtsast vajadusest hügieeni järgi ning ligimesega arvestamise pärast. Kes tahaks palvetada ja jumalat kummardada, endal ninas eespool kummardaja jalahigi aroom? Väkk! Aga Türgi lahkusele omaselt antakse see muidugi turistidele andeks.

Türgi üldisest lahkusest hoolimata tasuks mošeedes või palvelates liikudes siiski kohalikke kombeid tunda. Naistel peaksid olema juuksed kaetud ning mitte mingil juhul ei tohi kellegi poole suunata oma jalataldu, sest see on siinses kultuuris väga solvav.

Meil juhtus kord, et üks külaline viskas toolil jala mugavalt üle põlve, suunates palja jalatalla kogemata otse maas põlvitavale vanemale prouale. Käis hele laks ja proua lõi tema jala põlvelt maha. Muidugi oli võõras pehmelt öeldes jahmunud ja kohmetunud.

Kõrvalistujad vabandasid palvetava daami ees ja selgitasid, et selline õnnetus juhtus lihtsalt teadmatusest. Arvatavasti jäi see islami kultuuri reegel eurooplasele alatiseks meelde.

(jätkub raamatus)

—-

Peale selle, et Istanbuli turud on lausa kunstiteosed, olen turul meeleldi nõus käima juba suhtlemise pärast. Suurel turul, mille katustel James Bond ühes viimastest filmidest mootorratastega ringi kihutas, võib vabalt veeta pool päeva. Muidugi on see katus terves Istanbulis ka ainus koht, kus ka tegelikult kihutada saab: see, kuidas Bond ja vaenlased mööda Istanbuli kitsaid tänavaid kihutasid, on reaalses elus võimatu.

Bondist veel nii palju, et muidugi väidab iga poodnik, et just tema katusel Bond käiski ja et tema isiklikult nägi ka Daniel Craigi ratta seljas. Tegelikult härra Craig ise turu katusel ei käinudki, seda rääkis mulle filmi võttekohtade mänedžer. Aga väike fantaasia ja luiskamine ei tee ju ärile halba.

(jätkub raamatus)

—-

Suurel turul nähakse teid kõndiva rahakotina, võimalikult suure raha väljameelitamiseks lähevad käiku kõik oskused. Üks müüja pöördub minu poole laia naeratusega ja teatab selgel valjul häälel:

“I want your money!”

Jään talle imestunult otsa passima. Ilmselgelt suutis ta originaalse avanguga mu tähelepanu äratada.

“What can I give you in return of your money?” küsib ta edasi. “Mul on kõike: kašmiirsallid, pašmiinad, siidsallid, padjakatted, kilim’id – vali, mida tahad!”

Lõkerdan müüjaga koos naerda.

(jätkub raamatus)

—-

Alati kurvastavad mind kerjused, kes liiklusummikus istuvaid autojuhte painavad. Kes pakub müüa veepudelit, kes salvrätte; nad koputavad akendele, halavad ja paluvad Allahi nimel abi. Istud siis seal teiste autode vahel kinni nagu kilu karbis, tema aga vaatab vesiste silmadega sulle otsa ja haliseb, kangekaelsemad ei lähegi ära ja hõõruvad end vastu autosid. Mul on tunne, et kui nad avastavad autost blondi naisjuhi, pakun ma neile rutiinse töö vahelduseks teatud vaatamisväärsust. Paljud neist panevad pea paluvalt viltu, pobisev halin ei lakka ja nad vaatavad mind sellise huviga, et mul on tunne nagu loomal loomaaias.

Olen kerjuste peale ka vihaseks saanud, kui nad saadavad ummikutesse päris väikesi lapsi. Olen näinud arvatavasti nii viieaastast, kes vaevu autosse sisse vaatama ulatab. Laps koperdab edasi jõnksutavate autode vahel, käsi õieli ja nina tatine, koos oma õekeste ja vennakestega. Kas tõesti peab nii tillukese lapse saatma kerjama nii ohtlikku kohta?

(jätkub raamatus)

—-

Sellist kassidisaini maailmas pole, mida Istanbuli tänavatelt ei leiaks! Valge keha ja musta mütsiga, kollane kass valgete rõngastega, triibulised, vöödilised, pruunid, hallid, mustad, pruuni-valgekirjud, musta-valgekirjud, kollase-valge-mustakirjud, Hitleri või Stalini vuntsidega, sokkidega, täppidega, laikudega, eri värvides sabaga, siniste silmadega ja pruunide silmadega, pooliku saba või kõrvaga, kohevad, siledad… nii palju, kui fantaasiat jätkub.

Kassirohkuse juured ulatuvad kaugele. Räägitakse, et prohvet Muhamed oli olnud suur kassisõber. Näiteks juhtunud lugu, et kass tuli tema keebile istuma ja jäi magama. Muhamed soovis edasi minna, kuid ei tahtnud kassi segada ega ära ajada. Nii lõikas ta oma mantlist tüki, et kass saaks häirimatult edasi magada.

(jätkub raamatus)

—-

Koertega on halvemad lood. Koraani järgi, väidavad kohalikud, ei tohi koerad inimeste kodudes käia. Sellepärast pole koerapidamine eriti au sees ja olen kuulnud lugusid, kuidas isegi tillukese kotikoeraga kihutatakse inimene poest või asutusest sõna otseses mõttes välja. Minu türgi keele õpetaja Inanç, kellest ma edaspidi veel palju jutustan, kolis sellepärast elama ühele Printsi saartest, Büyükadale. Ta tahtis, et tema koeral (keda ta kutsub oma tütreks) oleks õnnelik elu ning et tal oleks võimalik looduses vabalt joosta ja mängida.

“Istanbul,” ütleb Inanç vastikusega, “kuigi see pealtnäha nii ei paista, on kõige loomavaenulikum linn üldse!”

(jätkub raamatus)

—-

Juba järgmisel päeval on Malinil olemas videod hobustest, keda ta plaanib Türki tuua. Ja tal on ka ettepanek.

“Jagame ühe hobuse kulud pooleks. Sõidame võrdselt, kulud katame võrdselt. Ning kui aeg käes ja hobune juba võistelnud, müüme kohapeal hea raha eest maha. Miks mitte?”

Asi tundub igati loogiline. Rootsi on arenenud hobusemaa, kulude ja aja jagamine tundub meie liikuva eluviisi juures mõistlik ja Malin näib igati usaldusväärse partnerina. Hobuse seljas istub ta hästi ja kunagised võistlustulemused räägivad enda eest. Pealegi, kui ma võrdlen pakutavate kohalike hobuste hindu kvaliteediga, tundub asi hoolimata transpordile kuluvast summast ikkagi mõistlik. Ka väljavaade hobune siin kunagi hiljem müüa tundub adekvaatne. Lõppude lõpuks ei saa ma ju alatiseks Istanbuli jääda ja mis parata, kui hüppehobuste on turg siin palju aktiivsem.

Saan pildid, videod, röntgenipildid, kõik. Malin on Rootsis, teeb mulle videoülekande, kuidas ta “meie hobusega” hüppab. Mega hüpe! Mulle juba meeldib, lööme kaubaks käed. Valmistan ette põhjaliku portsu lepinguid ja meie potentsiaalne hobune asub Istanbuli poole teele. Mis viga tuua, kui vastutus on kahasse jagatud ja projekti eesmärgiks on hobune aasta pärast headesse kätesse müüa, selle kinnituseks aga leping mõlema osapoole allkirjaga! Aastaks võin ju loobuda ka soovist koolisõitu teha.

Novembris jõuab hobune kohale. Armas, suur, rahulik, sõbralik, astub ta autost maha, nagu oleks eluaeg Istanbulis elanud. Tere, Quidam’s Rubini poeg Quin!

(jätkub raamatus)

—-

Arusaamatused ja ebameeldivused ei jää aga tulemata.

Vaevalt kahekuulise koostöö järel teatab Malin, et tema siiski ei taha ennast uuesti ratsutamisega siduda ja kuna ka praegune kooselu teda õnnelikuks ei tee, peab ta lahku minema. Võistelda ka ei taha, motivatsioon on kadunud. Tegelikult tahtvat ta üldse oma pojale keskenduda ja et iseseisev elu Istanbulis on sedavõrd kallis, siis tema enam hobust pidada ei saa.

“No mis mõttes? Meil on ju leping, aastane koostööraamistik, kokkulepe?” küsin mina imestunult. “Kas sa siis kuu aega tagasi hobust siia tuues nii suuri elumuudatusi ette näha ei osanud?”

Loodan, et tegemist on jutuga, mis läheb mööda. Kuid ma eksin.

(jätkub raamatus)

—-

Mida enam ma türgi keelest aru saan, seda rohkem meediat jälgin. Räägin Türgi poliitikast kõigiga: taksojuhtide, tallimeeste, ärimeeste, intelligentide, ajakirjanike, turumüüjate, emade ja eriti tihti loomulikult oma keeleõpetaja Inançiga. Meie kohtumise algusaegadel on ta, nagu ka enamik teisi türklasi, ääretult uhke Türgi majanduse ja valitsuse saavutuste üle ning naerab kergelt üleoleva kaastundega (koos miljonite teiste türklastega) ajaloolise konkurendi Kreeka üle, kes vaevleb majandusraskustes. Vaidleme Inançiga korduvalt.

“Teie majandus kasvab hetkel sisetarbimise ja ehitusbuumi tuules,” kritiseerin mina tuliselt. “Oleme selle Eestis läbi teinud, usu mind, kukkumine tuleb. Väliskaubanduse bilanss on selgelt miinuses, ekspordite liiga vähe, nii ei saa majandus jätkusuutlik olla. Türki tuleb raha lühiajaliste investeeringutena. Sama kiirelt, kui see raha siia sisse voolab, voolab ta pärast välja. Haridusse, teadusse, inimkapitali arengusse ja innovatsiooni pole piisavalt raha pandud!”

“On küll!” vaidleb tema sama tuliselt vastu. “Meie valitsus on nii selgelt majanduskasvule orienteeritud, et nemad juba vigu ei tee! Ega nad rumalad pole! Praegu voolab küll raha ehitussektorisse, kuid hiljem hakatakse mujale ka investeerima, kindlamast kindlam! Meil on poliitiliselt stabiilne riik, soodsad maksuseadused ja noor tööjõud! Miks ei peaks keegi tahtma siia investeerida?” /…/

Etteruttavalt pean ütlema, et ometi suudab Türgi valitsus mõne aja pärast ka tema vaimustuse murda.

(jätkub raamatus)

—-

Melis teeb suitsu ja näpib närviliselt oma telefoni.

“Kuidas läheb, Melis?” hõikan eemalt. “Oled jälle Twitteris?” Twitter on türklaste suur lemmik, kõik on alati imestunud, et minul seal kontot pole.

“Uff-ff, täiesti magamata öö… Sa ei kujuta ette, mis Taksimis toimus!”

Tellin tee, istun tema juurde ja kuulen täiesti pöörase loo, kuidas tema akna all Taksimi pargis ründas politsei eriüksus öösel brutaalselt looduskaitsjatest protestijaid, kes olid kogunenud Gezi parki pargipuude mahalõikamise ja nende asemele kaubanduskeskuse ehitamise vastu protestima. Hommikustes uudistes ei räägitud sellest sõnagi.

“Saad aru, nad süütasid nende telgid põlema ja kui protestijad ei tahtnud lahkuda, siis hakkasid pisargaasiga tulistama ja kumminuiadega peksma! See on täiesti ennekuulmatu! Milles need inimesed süüdi olid? Me ei taha selle pargi asemel mingit järjekordset kaubanduskeskust, linnas pole enam ühtegi parki, kõik on betooni täis! Eriti närvi ajab, et ehitusplaanidest pole õieti teavitatudki, järjekordselt võtavad poliitikud mingid otsused vastu ja kodanikud neelaku kõik alla! Me ei saanud öö läbi rahu ja pisargaas tuli läbi akende inimestele kodudesse, alt naabrid tulid väikese lapsega meie juures üles, et hingata saaks!” on ta tõeliselt vihane ja jätkab telefoni tagudes info levitamist.

(jätkub raamatus)

—-

Riigi kontrolli all olev meedia, näiteks CNN Türk, näitab tormiliste sündmuste ajal dokumentaalfilmi pingviinidest. Mitme telekanali aknad avanevad peaaegu Taksimi väljakule, ometi ei tule neilt toimuva kohta lausetki või kui tuleb, siis viitega ja väga ebamääraselt. On aru saada, et keegi ei julge seisukohta võtta, liigsed avaldused on Türgis ennegi ajakirjanikke kui mitte vanglasse, siis vähemalt ametist vabastamiseni viinud.

Naljapärast võtavad protestijad kõnesid uudistetoimetusse ja ütlevad, et neil on edasi anda „vihje“. Nad ühendatakse toimetusega. Helistajad annavad teada, et kas telekanal on ehk kursis, et Taksimi väljaku on hõivanud ligi 100 000 inimest, kes nõuavad, et peaminister astuks tagasi? „Me ütleme edasi!“ lubatakse sõbralikult, kuid pilt jääb tummaks.

Pingviinidest saab Türgi tsenseeritud meedia sümbol.

(jätkub raamatus)

—-

Tänu Gezi sündmustele saab minust vabakutseline ajakirjanik ja Eesti meedia kontaktisik Istanbulis. Ühendust võtab nii üks kui ka teine telemajast tuttav uudisteankur või ajakirjanik. Annan Gezi sündmuste kohta ülevaateid kohapealt nii telele kui ka raadiole, asun kirjutama poliitilisi artikleid ja kommentaare. Näen selget polariseerumist ja hakkan aina enam tajuma sügavaid ühiskondlikke vastuolusid, mille Gezi sündmused nii selgelt pinnale tõid. Istanbuli elama asudes polnud mul aimugi nende tendentside sügavusest, riik tundus (kui kurdide, naiste, armeenlaste ja aleviitide küsimused välja arvata) esimesel vaatlusel võrdlemisi ühtne.

(jätkub raamatus)

—-

Armas onu Cemil, meie tallimees, võib poliitikast rääkida pidurdamatult. Kui enamasti räägib ta valjul häälel ja kiiresti, siis sel teemal madaldab ta häält ja tõmbab pea õlgade vahele nagu paljud teised.

„Mikroobid on nad, see meie valitsus! Enne oli kõik hästi, aga nüüd nad on varastama hakanud, peaministri pojal on neli suurt kaatrit, villad, pilvelõhkujad!“ on muidu nii elurõõmus mehike südamest pahane. „Minu pojad töötavad hommikust õhtuni, et oma peresid toita. Me hääletame terve perega tulevatel valimistel opositsiooni poolt!“

Kas tema või mina – me oleme riigireeturid või riigivaenulikud inimesed? Absoluutselt mitte. Ma armastan Türgit, armastan seda fluidumit, seda rahvast, seda maad ja Istanbul jääb alati minule väga eriliseks kohaks. Cemil on patrioot sõna otseses mõttes.

Kas ma pean tingimata nõustuma sellega, mida riigi valitsus teeb või mis mulle siin ei meeldi? Ei pea. Ning kui ma ei nõustu, siis ma tahan, et mul oleks olemas vabadus seda mittenõustumist ja oma arvamust välja öelda. Nii ei mõtle ainult mina, nii mõtleb ka suur osa noori ja aktiivseid Türgi kodanikke. Aga arvamuste paljusust ei hinnata, pigem on vastuarvamused tüliks ja lihtsam on nad jalust koristada. Kuigi valitsusjuht peab end demokraadiks, on ta avalikkuse ees korduvalt viha välja näidanud, kui kellegi arvamus erineb tema omast. Seadused, mida Türgi parlament viimasel ajal läbi surub, räägivad kõigest muust kui demokraatiast ja arvamusvabadusest.

Kas see meenutab midagi…? Ah jaa, ma juba ütlesin: nõukogude aeg tuleb meelde.

(jätkub raamatus)
—-

Kohvikupidaja, kolmekümnendates kurdi verd meesterahvas, teeb meiega juttu.

“Valitsus andis meile kaks aastat äraminekuks,“ nendib ta avanguks kurvalt. „Teate ju ikka, et meie linn uputatakse?“

Oleme kursis.

„Aga kuidas siis ikkagi nii – see linn on kogu maailma ajaloopärand, teie esivanemad on ju juba aastatuhandeid siin toimetanud?“ uurime meie. „Kas tõesti mitte midagi teha ei saa?“

„Oh,“ vastab kohvikupidaja, „kõik välismaalased küsivad samamoodi, aga see siin on Türgi. Elame siin linnas ju umbes 5000 teise kurdiga, oleme protesteerinud, oleme kirjutanud, oleme rahvusvahelisi kampaaniaid teinud, kõik asjata…“

„Vaadake!“ osutab ta jõe teisele kaldale, kuhu kollakaspruunidele väljadele on täieliku võõrkehana kerkimas mingi karpmajadest uusasustus. „See on see, mille me asemele saame! Kuid ka korterid nendes majades peame hingehinnaga välja ostma!“

„Meie mošeest jääb välja paistma ainult tipp, mille otsas on praegu kurepesa,“ jätkab ta, pisarad silmadesse kerkimas. Ta näitab kaunile ehitisele orus ja kurepaarile, kes on sümboolselt rajanud oma pesa minareti tippu, mis peaks olema maailma kõige turvalisem koht. „Kõik see ja meie esivanemate hauad, kõik upub…!“

Tunnen, kuidas ka minul tõuseb klomp kurku. Tigrist ümbritsev loodus on asendamatu ning tuhandete aastatega välja kujunenud kommete ja elustiili väärtus hindamatu. Aga vesi ja sellest tehtav elektrienergia, on nendel aladel ja ka ümbritsevate riikide vahel tüliõunaks. Mitmetest allikatest võib lugeda, et Türgile pakuti plaanina välja ka mitte üht suurt tammi, vaid tammide süsteemi, mis poleks vett nii kõrgele kergitanud.

Kes teab, mis põhjusel, aga ikkagi valiti praegune variant. Kuna Euroopa partnerid ei nõustunud sellisesse projekti investeerima, leiti investorid… kust mujalt kui Hiinast.

(jätkub raamatus)