Minu Ghana Ethel Aoude

„Sinna hunnikusse pane need asjad, mis sa tahad alles hoida – küll ma leian koha, kus neid ladustada,” ütleb mulle appi tõtanud tankitõrjespetsialist, kelle majas ma korterit üürin. „Mida vaja pole, jäta siia – viskan pärast ise ära.”

Tema appituleku põhjus oli sama lihtne nagu mu viimane telefonikõne talle: „Mind koondati täna pangast, kolin homme Ghanasse.”

Käsivars alles tuikab karmidest vaktsiinidest, mis said keskpäeval tehtud juhuks, kui ma tõesti sõita otsustan, aga plaan ise tundub veel üsna utoopiline. Segipööratud kappide sisu minu ees põrandal vajaks merekonteinerit, kuid kaasasorteeritav miinimum peab mahtuma vana Foresteri pakiruumi – ja seda koos veel kahe selli asjadega. Olen ju spontaanselt liitunud reisiseltskonnaga, kel sõiduplaanid ning tähtaeg juba varem paigas.

(jätkub raamatus)

—-

Tähtsaim isik selle värvilise hoovi ühiselukompleksis on Mama – tüse proua, kelle tegelik sugulusaste kogu ülejäänud kambaga jääb meile ebaselgeks. Igatahes hoiab ta silma peal nooremate toimetamisel. Ja enda fufu’l, mis just valmis on saanud.

„Võtke süüa!”

Mulle meenub esmaspäev Cape Coastis, kui Jane, must kilekott näpus, tuppa astus ning teatas, et on viimane aeg kohalikku toitu proovida. Olime tolleks hetkeks Ghanas viibinud juba peaaegu kaks nädalat ning see tõepoolest ei jätnud ruumi vastuvaidlemiseks. Selle õhtupooliku kulinaarne paratamatus koosnes hapendatud maisipallidest ehk kenkey’st, punasest chito-kastmest ning suitsukalast. Murrad näputäie kollakat massi, kastad selle chito sisse ja hammustad suitsukala peale. Iseenesest lihtsa skeemi muutis keeruliseks kenkey hapukas maitse, mida, tõsi küll, õnnestus chito üledoosi ja ohtra suitsukalaga mingil määral kinni mätsida.

Ja praegune toiduvalik seisneb fufu’s. Mitte söömise valikut ei paista olevat.

„Tahad üht või kaht fufu-palli?”

See on Mamalt juba teine samalaadne küsimus mulle. Kõhklen. Kas veerandite kaupa ei oleks võimalik seda kaheldava apetiitsusega massi manustada?

„Üks pall,” ütlen ma ja koban taskurätiku järele, sest mingisugune varuväljapääs ees terendavast fufu-katastroofist võiks mul ikkagi olla.

Mama suunab küsiva pilgu Martini poole.

„Ma tegelikult ei söö õhtuti, aga võin proovida seda, mis Etheli kausis on,” tuleb Martin päästvale ideele.

(jätkub raamatus)

—-

Me ootamegi. Produtsenti. Päris produtsenti, sest Otabil ise seda ei ole. Päris produtsent on ta onu. Mitte küll päris onu, aga see nüanss selgub mõnevõrra hiljem.

Pärast tunniajalist passimist võtab meid vastu hiliskeskealine meesterahvas, kes seljasoleva valge bubu järgi otsustades on tõenäoliselt moslem:

„Jäta oma CV ja demo siia.”

„Mis kaameratega te muidu salvestate?” küsib Martin.

Vaikus.

„Mis programmis teil siin montaaž jookseb?” proovib Martin uuesti. „Avidis? FinalCutis?”

„Ma olen uudiste produtsent,” vastab Otabili mitte päris onu üheselt mõistetamatu mõttekäiguga. „Ja sina?” nookab ta peaga minu poole. „Noh, jäta ka oma CV või mis iganes sul on.”

Me väljume ruumist. Tehtud. Tõsi, mitte päris nii, nagu planeeritud sai.

(jätkub raamatus)

—-

Kümne minutiga oleme auto juures tagasi.

Tardun. Miski siin ei klapi. Auto tagumised seljatoed on alla tõmmatud. Uks on lukust lahti.

„Martin, kas sa otsisid midagi pagasist, enne kui sööma läksime? Uksed on lahti!”

Martin tirib alles taskuluku tagant autovõtit välja.

„Fotovarustus!!!” röögatan ma.

Tirin tagaluugi lahti ja näen enda halba aimust näost näkku: Martini fotokotti koos Canoni profiseeria kaamera ja viie objektiiviga seal enam ei ole. Minu läpparit ka mitte – sedasama läpparit, mida ma Afienyas filmivaatamiseks välja ei laenanud. Kindluse mõttes, varguse vältimiseks.

„Miks?!” Miks ei ole undo’d olemas päriselus?

„Ma ei saa aru,” ütleb Martin. „Klaasid on ju terved. Võimalik, et ma siis ei pannud uksi lukku.”

„Kamoon, sa kontrollid ju alati?!”

Mulle tuleb megabaitide kaupa meelde kogu mu läpparisse jäänud elu. Pigimust nimekiri lõpeb äsjaste reisipiltidega teel Ghanasse läbitud kõrbetest. Martin hoiab pead kahe käega kinni ja istub maas.

Õigupoolest on mu sülearvuti kadumine ainult veerand häda. Kolmveerandi kohta tundub, et idee Ghanas fotostuudio avada jääb teostamatuna siia parkimisplatsile.

(jätkub raamatus)

—-

„Tuvisid Ghanas ei dresseerita ja ühegi siinse ülikooli talaar ei sisalda lillat ega elektrirohelist,” otsustan ma alustada halbade uudistega. „Hea uudis on ka: ananassifarmi rahvas lubab meil ühe traktori lillaks võõbata.”

„Hea küll,” ütleb Vishal. „Kui sa tõesti mingil täiesti absurdsel põhjusel ei leia tuvisid, kes oleks võimelised kolm tiiru ümber noorpaari lendama, siis ma lepin tavaliste valgete tuvidega, tingimusel, et nad peale puurist vabastamist kaadrist lihtsalt läbi lendavad. Härjarakend farmistseeni jaoks on sul olemas?”

Mulle kukub klaver selga.

„Härjarakendiga läheb pisut aega,” silun ma korraldusliku lünga kobamisi ära.

„Okei. Kui sa jälle mingil täiesti absurdsel põhjusel ei peaks leidma kahte härga, siis lepin äärmisel juhul eesliga.”

Milline suuremeelsus! Eesli saab värvata esimeselt ettejuhtuvalt ristmikult. Tõmban täiskirjutatud paberilt „bullock yoke’i” maha ja kirjutan selle asemele „donkey”.

„Aga et oleks ilus eesel! Ilmateadet oled vaadanud?”

„Yes sir, vihma tõenäosus kogu nädala vältel on stabiilselt nelikümmend kuni kuuskümmend protsenti.”

(jätkub raamatus)

—-

„Kott siia!” haarab keegi läbi puuduva autoakna mul rinnust. Teises käes välgatab püstolimakett.

„Ah?!”

Hetkega on mu miniseljakott omanikku vahetanud.

„Mis toimub?” on Martin rooli taga segaduses.

„Kott võeti…”

Käsipidur kraksatab peale, hetkega on Martin autost väljas ja jookseb kõnniteele. Halogeenlaternate valgusvihus tormab ta poolsihitult edasi-tagasi nagu porikärbes. Tagantpoolt kostab signaalitamist.

„Mitte midagi ei näe siin. Mis sul seal kotis oli?” küsib ta tagasi tulles.

„Eriti mitte midagi – pooltühi parfüüm ja paar sinu demoga DVDd,” seletan rahulikult. „Ja korterivõtmed,” tuleb mulle vähehaaval meelde. „Ja telefon! Ja p a s s!!!”

Vähem kui sada meetrit rünnakukohast edasi on tavapärane politsei kontrollpunkt paari ultramariinsinises mundris ohvitseri ja ühe karabinjeeriga. Omavahelist raadiosidet neil ei ole, aga õnneks seisab vähemalt operatiivvärvides Honda mootorratas sealsamas.

„Oh, kui tore, et te juba siin olete… meid just rööviti,” puristan mundrimehele veel enne, kui ta meilt kontrolliks autodokumente küsida jõuab.

„Ah soo. Kus kohas?”

„Just siinsamas sillal, mõni minut tagasi. Röövel liikus otse edasi,” täpsustan andmeid.

„Oi, paha lugu jah. Aga palun, te võite nüüd sõitu jätkata.”

(jätkub raamatus)

—-

Septembri lõpus saan kauaoodatud vastuse kodakondsus- ja migratsiooniametist. Kahjuks ei saa nad mulle mitte mingil viisil vastu tulla. Minu idee Saksamaa saatkonnas sõrmejälgi anda klassifitseerub absurdseks. Väljastada samas saatkonnas eelmise passi aegumiskuupäevaga ja ilma sõrmejälgedeta asenduspass olevat aga nii utoopiline idee, et sellest polevat mõtet üldse pikemalt rääkida. Tehnilised võimalused puuduvad. Lugupidamisega, see-ja-see.

Et siis ei saagi uut dokumenti? Mitte kuidagi?

Aga ma ei anna alla. Küsin uuesti ja uuesti ja uuesti. Saadan enda silmarõhu kohta arstitõendi näitamaks, et mul tõepoolest ei soovitata lennukiga reisida, ning saan selle kõige tulemusena teada midagi huvitavat, ent täiesti kasutut: ilma sõrmejälgedeta dokumenti saavad taotleda vaid need kodanikud, kel kõik sõrmed puuduvad. Ma ei kvalifitseeru kümnekordselt.

(jätkub raamatus)