105-109 (dragged)

Tekst on pärit detsembrikuu Tiiust, kus ilmus katkend Heilika Pikkovi “Minu Jeruusalemmast”

Raamatu autor tegi dokfilmi 82aastasest nunnast ema Kseniast ja pidas samal ajal kloostris päevikut, mis üllatab oma avameelsuse ja siirusega.

Veresidemed

2. september 2011

Hommikul on kirikus külas üks noor vene perekond, mees ja naine koos kahe väikese tütrega. Kaasa on võetud ka vanaema ja vanaisa. Vanem laps näib olevat umbes nelja-aastane, noorem aastane. Õigeusus on kombeks lapsed juba varakult kirikusse tuua, kuid kloostrisse satub neid harva. Samas, kui nad on kohal, on nad kõikjal. Neis on spontaansust ja sundimatust, mida õed püüavad päevast päeva endas maha suruda, isegi välja juurida. Teenistus käib, kuid juba jooksebki see nelja-aastane vabalt kirikus ringi ja viskab vahepeal end pingile pikali, hoogsalt jalgu üles-alla kõlgutades ja vastu maad kloppides. Väiksemat tüdrukut üritab vanaema õues hoida, et ema saaks rahulikult koos õdedega palvetada, aga siis paneb temagi vanaema käte vahelt plehku ja murrab võidukalt kirikusse sisse, tuues kuuldavale kõva lalina: «Mama

Õed on silmanähtavalt pinges. Mõni toriseb omaette, teised püüavad mitte välja teha. Keegi ei saa külla tulnud perekonnale midagi ette heita, sest tegemist on iguumenja isiklike heade tuttavatega. Kusjuures perekonnapea, väikeste tüdrukute isa, olevat tegelikult juut, kellest on saanud kristlane. Jumal kutsus teda.

Samas näen sedagi, kuidas nii mõnegi ükskõikse pilguga nunna fassaad mureneb vaikselt. Nende silmis on märgata heldimust. On ju õdede hulgas naisi, kellel on endal lapsed. Ja neidki, kes oleks ehk tahtnud kunagi lapsi saada, aga millegipärast seda ei juhtunud. Kas tunnevad nad oma südames väikest torget, nähes neid pisikesi ringi trallimas? Ei ole kerge looduse vastu astuda. Mõistusega saab, aga südamega mitte.

Seda, et ema Ksenia on kord elus looduse vastu astunud, kuulen veel samal õhtul. Istume ilma kaamerata tema aias ning jutt läheb naiseks olemise teemadele. Menstruatsioon, menopaus, sünnitusjärgne depressioon. Ema Ksenia räägib, et kloostris on olnud paar õde, kes on menopausi ajal hakanud võtma hormoone, et neil päevad edasi käiks. See on selline imelik psühholoogiline nõks naise peas, et kui igakuine veritsus lõpeb, siis võib ta hakata tundma, justkui polekski ta enam täisväärtuslik naine. Selle tundega ei osata toime tulla ja siis asutakse oma keha loomulike muutuste vastu võitlema.

«Mulle tehti hüsterektoomia, kui olin 33aastane. Ma ise soovisin, et mu emakas eemaldataks. Mul olid väga vererohked menstruatsioonid, ma ei tahtnud neid enam. Reisisin sel ajal juba palju ja see oli üks ebamugav asi, millega pidin kogu aeg arvestama,» räägib ema Ksenia algatatud teema jätkuks nagu muuseas.

Ma võpatan.

«Kas te olite siis juba 33aastaselt otsustanud, et te ei taha lapsi? Võtsite endalt teadlikult selle võimaluse?»

«Jah, selle olin ma ammu ära otsustanud. Ma ei ole kunagi tahtnud väikest last isegi katsuda. Koera-kassi jah, aga mitte last. Nad on kõik kenad ja armsad niikaua, kui nad on teiste omad ja minust eemal. Hea küll, ma võin teise inimese last kallistada, kui ma tahan ja siis võin ma ta jälle ära panna. Oma last ei ole sul võimalik kuhugi ära panna.»

«Lastest on ju ikka rõõmu ka!» pistan vahele.

«Ma ei tahtnud vastutust. Küllap see on isekus, enesearmastus, et ma tahtsin vaba olla. Sõita millal tahan, kuhu tahan ja mitte olla seotud,» räägib ema Ksenia rahulikult edasi.

«Kas te siis sotsiaalset survet ei tundnud? Sel ajal, kui teie noor olite, pidid ju igal abielus naisel lapsed olema…»

«Mu viimase abikaasa ema küsis küll paar korda pärast pulmi, kas ma juba ootan… Ja muidugi hakkasid meie sõbrad−tuttavad kõik järjest abielluma ja lapsi saama. Ma ei kannatanud nende juures pikalt külas olla, sest kui ma nägin, kuidas nad oma lastega käituvad, tekkis minus tõrge.»

Vaatan jahmunult enda ette ja mõtlen, kas see kõik võib tõsi olla? Kas üks naine saab tõesti nõnda kalkuleerivalt mõelda nii ürgsetest asjadest? Kas saab?

Justkui minu mõtteid lugedes lausub ema Ksenia:

„Minu otsust mõjutas tugevalt minu ja minu ema suhe. Kui sa oled aastaid kellegi käest kuulnud ainult seda, kuidas sa oled talle ristiks kaelas ja ta õnnetuks teinud, siis hõõrdub see sinusse ajapikku tugevalt sisse. Minu ema oskas mind süüdlaseks teha kõigis oma elu viltuminemistes. Ta tuli isegi sellega välja, et ta oleks ammu võinud oma elu võtta, kuid minu pärast pidi ta elama.»

Nii vastuolulist ema ja tütre suhet pole ma varem kohanud. Ema Ksenia oli pere ainus laps, väiksena väga hoitud ja piinlikult hästi kasvatatud.

Pärast seda, kui vanemate abielu purunes, muutus pöördumatult ka tema ema, kes hakkas kibestumist välja elama lapse kaudu. Nii juhtuski, et ema Ksenia elu üheks põhieesmärgiks kujunes oma ema eest põgenemine. Juba Saksamaale plaanis ta sõja ajal salamisi üksinda minna. Ta oli Saksa sõjaväe teenistuses ja luba minemiseks oli olemas, ema aga oli tavaline tsiviilisik. Viimasel hetkel ema Ksenia siiski nõrkus ja läks oma ülemuse jutule palvega lubada ema kaasa võtta. Olgu soov vabaks saada nii suur kui tahes, veresidemeid siiski päevapealt katki ei lõika.

Emale vormistatigi kiiresti fiktiivne töökoht sõjaväes ja ta sai koos tütrega lahkuda. Saksamaal kujunes ema Kseniast perekonna pea. Tema oskas vabalt saksa keelt, ema mitte. Sõjapõgenikuna tuli pidevalt täita pabereid ja ankeete, mida ema Ksenia pidi tegema nende mõlema eest, kandes täisvastutust, kuigi ise oli alles alaealine.

Niipea kui avanes võimalus, asus ta omaette elama, kuid ema otsis ta ikka ja jälle üles, nõudes, et ema Ksenia teda ja tema uut abikaasat rahaliselt toetaks. Järgmine katse päriselt vabaks saada oli Austraaliasse sõit. Ka sinna tuli ema mõne aja pärast järele.

«Ma sain kolm aastat ja kaheksa kuud rinda. Selle ajaga jõudis mu ema mulle sisse sööta nii mõndagi. Üks asi oli hirm tema ees, või aukartus. Ma kuuletusin talle alati ega ütelnud iialgi vastu. Mul on vahel niisugune hull tunne tulnud, et see alluvus oli armastuse asemel. Armastust ei olnud, aga mingi tunne peab ju oma ema vastu olema. Ema oli 77aastane, kui ta suri. Jäin talle tema elu lõpuni sõnakuulelikuks,» räägib ema Ksenia veel.

Teda kuulates saan ma äkitsi aru millestki väga olulisest. Minu ankur, mis mind pinnal hoiab ega lase sihitult triivima minna, on pere. Ema Ksenial on selleks alati olnud usk. Need on kaks väga erinevat viisi, kuidas oma elu elada. Kaks võimalikku valikut.

Mulle tundub, et ükskõik kuidas ma ka ei püüaks, siit läheb meie vahel veelahe, mis ei lase mul ema Kseniat kunagi päris lõpuni mõista.

Noorus on õitseaeg

6. september 2011

On juhtunud ime. Ema Kseniale saabus pakk Austraaliast. Selles, et pakk saabus just sealt, pole muidugi midagi erilist, sest olles suure osa oma elust Sydneys mööda saatnud, on ema Kseniale sinna ikka jäänud mõned head sõbrad ja tuttavad. Kuid paki sees on üks päevinäinud ja kulunud karp vanade fotodega, mis rabab ka ema Ksenia jalust. Pakil on kiri kaasas. Saatjaks on ema Ksenia vaimuliku tütre ema, kellele ta kinkis kloostrisse minnes oma vana, kuid perfektses korras Saksa õmblusmasina. Õmblusmasinal oli väike peidusahtel, mida uus omanik ei märganud. Selle avastas ta alles nüüd paar nädalat tagasi. Sahtlisse oli peidetud aare – fotod ema Ksenia elust neljakümnendate aastate lõpus ja viiekümnendate alguses. Fotod, mis olid tehtud 60 aastat tagasi ja mille olemasolust polnud ema Ksenial endal õrna aimugi, sest tema oma ema oli need sinna masinasse karbiga kunagi pannud ja unustanud. Pildid ootasid aastakümneid vagusi oma aega. Muidugi arvas aardeleidja, et teeb ema Kseniale suure teene, kui need fotod talle tagastab, teadmata, et just selles «Red Tulip» kirja kandvas karbis on ülesvõtted ema Ksenia kõige kirglikumast ja keerulisemast eluperioodist: peigmehed, sõjas surma saanud austajad, abi- kaasad… armastus, pettumused, rõõm ja surm kõik läbisegi.

Ema Ksenia oli nooruses agar pildistaja, tal oli mitu fotoaparaati ja ta võttis osa isegi fotokonkurssidest. Enne kui ta asus elama kloostrisse, tegi ta maal oma koduhoovis suure lõkke ja põletas ära kõik need tuhanded fotod, võttes teadlikult kaasa vaid väikese osa kogu oma pildiminevikust. Peamiselt fotod sellest ajast, kui ta oli juba eakam ja tegi aktiivset kirikutööd. Filmi tegema hakates vaatasime kaasavõetud pildid koos üle ja mulle tundus, et kuna need markeerivad vaid ühte lühikest eluperioodi, siis nende abil ema Ksenia lugu hästi jutustada ei saa. Siis aga juhtus nii, et iga korraga, kui ema Kseniat taas nägin, hakkas vaikselt välja tulema veel pildipakikesi ka teistest aegadest. Ja tagatipuks veel selline varandus! Ei saa olla juhus, et need pildid leiti just nüüd, kui ma teen ema Kseniast fi lmi. Ütlen ema Kseniale, et need pildid tuleb ellu äratada! Ta suhtub sellesse üllatavalt rahulikult ja lepime kokku aja, mil asume karbi sisu lähemalt uurima.

Pärast hommikust teenistust lähen ema Kseniale tere ütlema.

«Tervist!»

Ema Ksenia vaatab kõrvale ja ei ütle midagi. Lõpuks pahvatab järsult:

«Ma ei taha sulle vastata. Ma ei kannata neid ilmalikke tervitusi.» Olen hetkeks kohmetu ja küsin:

«Kas te hommikusöögile tulete?»

«Ei. Ma pole üldse magada saanud. Mõtlesin pool ööd, et ma ei taha neid vanu fotosid näha ja nendes kaevama hakata.»

Hakkan aimama, milles asi.

«Me ei pea ju seda kõike nii põhjalikult ette võtma. See on teie valik.»

«No kui ma olen lubanud, siis ikka peab,» räägib ta pahuralt edasi, justkui iseennast veendes.

«Kuidas arvate…» poetan vahele.

Saan aru, et tulemas pole sugugi lihtne päev. Ema Ksenia on mulle tegelikult sellest kardetud eluperioodist juba intervjuus päris pikalt rääkinud, aga üks asi on jutustada, teine asi on vaadata pilte. Jutu sees saab mõningaid asju ikka endale sobivamas toonis esitleda, pildid räägivad enda eest. Sätin filmimise tehnika valmis ja panen ema Ksenia istuma. Kui me karbi avame, hakkab ta taas tõrkuma ja ütleb, et ta ei saa aru, mis neist vanadest fotodest ikka rääkida. Püüan kuidagi diplomaatiliselt selgitada, et ta ütleks lihtsalt, kes neil piltidel on ja mis ajal pildid on tehtud, et oskaksin need õigesti ajateljele paigutada. Seepeale käratab ema Ksenia mulle päris valjuhäälselt:

«Ma ei taha neid vahtida! Need on koledad, need fotod. Ma ei taha neid näha enam.» Mul käivad külmajudinad üle kere. Olukord on ootamatult halvaks pöördunud.

«Olgu, olgu peale. Me ei pea neid vaatama. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki mõne pildiga tuleb teil mõni lugu meelde…»

«Ma ei taha neid lugusid mäletada, kas sa ei saa aru! See on mulle vastik. Ja kogu aeg muutub see vastikumaks, kuni mu käed hakkavad värisema. Ma matsin selle uuesti maha ja ma ei pea seda enam välja kaevama!»

Ema Ksenia sirvib närviliselt pilte. Sirvib ja sirvib… rääkida ei taha, aga karpi ära ka ei pane.

«Noorus on õitseaeg,» loeb ta seejärel aeglaselt ühe foto tagant käsitsi kirjutatud pühendust ning tundub natuke rahunevat.

«Osa on siin tehtud veel Saksamaalgi. 1949 olin ma ju veel seal, 1951 juba Austraalias… Näe, siin olen Jaaniga, minu teine abikaasa. Mu ema ja tema tolleaegne armastus on ka selle pildi peal. Vaata neid valgeid õisi… See oli kevad, olime emaga mõlemad armunud ja kõik tundus nii helge ja ilus, kuigi elasime põgenikelaagris.»

Jutt hakkab vaikselt jooksma. Järgmise pildi juures meenub ema Kseniale üks «täiesti tähtsusetu» lugu ja nõndaviisi aina edasi ja edasi. Piltidel on enamasti tema kadunud kallimad. Ja neid on palju! Nii poolakaid, ameeriklasi kui ka eestlasi. Sõdureid ja sõjapõgenikke. Nii temavanuseid noori kui ka juba keskeas mehi. Esimene abikaasa, kellega ta abiellus ema soovil ja kellest kiiresti lahutas ning teine abikaasa, kelle järel ta Austraaliasse elama läks, kuid kellega kooselu jäi üürikeseks, sest mees jõi ennast surnuks. Need olid tormilisimad aastad ema Ksenia elus.

Kaamera käib. Ma pole seda vahepeal kinni pannudki. Ajalugu voolab ema Ksenia näppude vahel lõpuks sellise hooga, et kaamera mälukaardid saavad täis. Senikaua kui jooksen neid oma tuppa tühjaks laadima, kastab ema Ksenia aias oma taimi. Siis jätkame. Kuni päris õhtuni välja.

Väraval hämaras head aega öeldes on ema Ksenia heas tujus. «Ma ei tunne mingit väsimust. See polnudki nii hull, kui ma arvasin,» ütleb ta kergendustundega. Ta oli asunud lahingusse iseendaga ja võitnud.

Preestrite ennustus on hakanud tõeks saama. Ema Ksenia elus on tõepoolest olnud asju, mis ta on liiga kergekäeliselt ära visanud. Ta on arvanud, et need ei tee enam haiget, aga kusagil peidetud hingesügavikes on valu alles. Selle saab vaikselt endast välja lasta. Nii nagu lastakse aadrit. Ja siis võib oma mineviku rahumeeli seljataha jätta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga