valged_varesed_web

“Valgete vareste” sünnist

Autor Ene Hion:

Minu jaoks sai see lugu alguse ühest ootamatust kutsest. Tundsin kutsuja juba eemalt ära, kuigi me polnud ealeski kohtunud. Ta seisis keset rahvarüsinat arglikult, kuid ometi iseteadvalt. Teineteisest kaugel asuvad silmad vahtisid uurivalt. Väikest suud kaarutas kohmetu naeratus.

“Kas teil oleks võimalik osa võtta lastekodu endiste kasvandike kokkutulekust?”

Küsija hääldas sõnu pehmelt, mingil eriliselt sugereerival viisil, mis ei anna võimalust kutset tagasi lükata. Võtsin kutse vastu. Kui ma poleks kutset vastu võtnud, poleks ma saanud kogemust, mida kokkuvõtvalt võiks nimetada – saatust ei valita. On saatusi, mille kangelaslikkus seisneb nende lihtsuses.

Sattusin selle raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel. Sõitsin asjaosalistega Uurali mägedesse, paikadesse, kus Eesti lastekodude lapsed elasid, käisin sõjatehases, kus nad töötasid, põldudel, kus nad kartuleid kasvatasid, järve ääres, kus nad igatsesid kauget kodumaad. Kohalikud korraldasid meile troikasõite, kohtusime tehase tööliste ja sealsete lastega.

Tagasiteel ütles üks endistest lastekodukasvandikest: “Nad vist mõtlevad, et oleme mingid väga tähtsad isikud.”

“Aga me ju olemegi tähtsad! Me aitasime neil sõja ära võita ja rahuajale ropu tööga aluse panna.”

“Poleks iialgi uskunud, et elus midagi niisugust näha ja tunda saab.”

Tegin asjaosalistega raadiosaateid, mis olid eetris üle kahekümne aasta tagasi. Kohusetundest talletasin ka selle osa materjalist, mis siis tundus kasutu, tühine või vildak. Üritasin aastate eest seda lugu ka raamatus talletada, aga pean ausalt tunnistama, et ei saanud hakkama. Ma polnud osanud näha ja veel vähem aru saada, mis toimus ekstreemsesse olukorda sattunud väga noorte inimeste kogukonna sees, mis õnnemäng nende elu oli. Vaid esmapilgul on jutt täiesti arusaadavatest asjadest – aususest ja valelikkusest, pettumustest ja lootustest. Ma ei avastanud kohe loo tähendust. Võtsin mitukümmend aastat hiljem ennast kokku ja kirjutasin ammuse loo uuesti läbi.

Konkreetseid tegelasi oli üle 130, võibolla isegi üle 150. Nad olid lapsed ja juhuse tõttu nende saatusega seotud kümmekond täiskasvanut. Loo igas tegelases on midagi mitme reaalse isiku saatusest. Reaalsetest isikutest õnnestus mul nüüd taaskohtuda vaid kolmega. Kolm viimast saavad raamatus kokku. Seegi on üksnes oletus, ajakirjaniku fiktsioon. Lugu ei jõudnud nii kaugele, et sellele kinnitust saada. Pealegi ei või elus milleski kindel olla peale selle, et me kõik oleme surelikud.

Toimetaja Mari Vaba:

Öeldakse, et kõik inimesed on pärit oma lapsepõlvest. Kas erinev lapsepõlv teeb meist erisugused? Mis on see, mis me kogetust kaasa võtame? Mille unustame? Kas unustamine võib olla ettekavatsetud? Kas nii- või teistsugune lapsepõlv on juhus või paratamatus? Need on küsimused, mis kerkivad “Valgeid vareseid” lugedes.

Kirjastaja Eda Allikmaa:

Raamatu tööpealkiri oli “Juhus pole kunagi vaid juhus”, aga selle käsikirja juurde juhatas tõesti juhus. Ene Hion kirjutab ühes varasemas raamatus (“Magushapud heietused”) põgusalt oma lapsepõlvest. Maalib kiirelt mõned detailirikkad pildid 1930ndate lõpu Tartu õhustikust, ja tõttab edasi. Maitse saab suhu, aga… Need lapsepõlvepildid Tartust veel silme ees, helistasin Enele, rääkisin meie “Aja loo” sarjast ja tegin talle ettepaneku kirjutada oma lapsepõlvest eraldi raamat.

Ene vabandas end viisakalt välja põhjendusega, et tegeleb parasjagu intensiivselt mõtetes ühe teise raamatuga ja mitut asja korraga ei tee. Tuli välja, et ta kirjutab sõja ajal Siberisse evakueeritud lastest ja sellest, milliseks kujunes nende elukäik pärast sõda Eestis. Aga see ongi ju aja lugu, või midagi sellist ma kuuldule vastuseks telefoni pahvatasin. Hilissügisel saatis autor raamatu käsikirja kirjastusele lugeda.

Aiman, kui oluline on see raamat autorile endale. Need sõjaaja lapsed on tema põlvkonnakaaslased ja see on viimane elus olev põlvkond, kes mäletab ka sõjajärgseid aastaid Eestis, mitmeski mõttes armetut aega, mil sageli tuli teha valikuid halva ja halvema vahel. Seda raamatut kandis Ene endaga mõtetes üle 20 aasta, nii pikk on ta tutvus loo prototüüpidega. Kui käsikirja juba kirjastati, oli ta pea ainus oma soov kirjastajale hoida tegelasi raamatu tegemisega kaasas. Loodan, et raamat meeldib niisugusel kujul, nagu ta nüüd trükist tuli, asjaosalistele ja paneb lugeja kaasa mõtlema – võtan siin appi autori: “…millised on head ja millised halvad päevad, kas päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga