MinuP2rnu_esikaas_rgb_v2iksem

Tekst: Piret Tali, raamatu autor

Kui ma mõtlen „Minu Pärnu“ sünniloole, meenub mulle üks nädalavahetus möödunud aasta oktoobris. Pärnus, kus minu loeng noortele Pärnu Sütevaka koolis on läbi ja ma otsustan meie majja ööbima ja kirjutama jääda.

Nagu suur sepahaamer taob seljaajus kohustus (ja vastutus) saada tähtajaks valmis „Minu Pärnu“ käsikiri. Samas on mu hääl ja mõte üle kahetunnisest rääkimisest väsinud. Aastaid peale avatud kontoriga toimetustes töötamist suudan ma kirjutada ükskõik kus ja ükskõik millal, isegi kui mänguasjad lendavad või kohvikus peetakse kõrvallauas järjekordset lollakat töövestlust.

Aga praegune kirjutamine nõuab argipäevast välja astumist.

Minu Kilimanjaro

Ja kuklas ei kolksu minu puhul mitte lihtsalt tähtaeg, vaid „Minu“ sarja EV 100-le pühendatud osa avaraamatu tähtaeg. Algatuseks võiks olla Pärnu kui Eesti vabariigi sünnilinn – sepahaamri raskus muutub seetõttu meeletuks. (Nagu hiljem selgus, oli see teadmine vastastikune arusaamatus ja kolleeg Rein Sikk skooris „Minu Virumaaga“ esimesena.)

Olen harjunud püsima ettenähtud formaadis, seega töötan põhjalikult läbi kirjastusest näidiseks saadetud „Minu Kilimanjaro“. Mismoodi see isiksuse areng peaks läbi raamatu avalduma? Seda enam, et ma pole kindlasti inimene, kes elaks, süda peopesal. Mulle on ütlemata jätmine palju suurem väärtus kui ütlemine.

Mulle jõuavad kohale esimesed sada erinevust „Minu Pärnu“ ja „Minu Kilimanjaro“ vahel. Esimene neist on see, et üsna suure tõenäosusega on kõik lugejad (erinevalt Kilimanjarost) Pärnus käinud. Ja neil kõigil on oma isiklik Pärnu kogemus olemas.

Mu Pärnu kodu maja on oktoobrikuiselt külm, pliidi ja radiaatorite sisse lülitamine ei tõsta temperatuuri väga üle 14 kraadi. Tühja, pimedasse ja külma vanematekoju sisse astumine on mulle nagu matustele või hauakambrisse minek. Ruum on täis varje, tolmu, mälestusi, seisvat õhku, isegi leina. Alati nõuab üle läve astumine eneseületust.

Saan aru, et suvest kirjutada on enam kui keeruline. Pilkases pimeduses, öös ja talve poole astuvas sügises. No lihtsalt ei suuda (ega ka taha) päikest, valget liiva ja hedonistlikku meeleolu silme ette manada. Tahaks püherdada melanhoolias ja minevikus. Turvalisuses. Selles, mis kunagi oli. Soojendada end selle paistel nagu pliidisuu ees. Klõpsata üks vana slaid teise järel silme ette. Sellised kollakad, kus alati päike paistab.

Kõrvulukustav vaikus

Peale ööd ja raskust peas, peale aja ja ruumi vahel hõljumise tunnet, mida tekitavad väsimus ja tundide kaupa teksti välja voolata laskmine sõrmedest, lähen linna. Pärnu äärelinnas valitseb sügiseti vaikus, mida häirivad vaid kuuri puude järele hiilivate vanainimeste sammud ja korstnatest tõusev suits. Tunnen, et vajan liikumist.

Hüberneerunud maja on hakanud vaikselt elule ärkama nagu zombi. Kuidagi imelik on see kloostrivaikus, kus lapsed ringi ei jookse, merisead ei piiksu ja pidevalt keegi mõne küsimusega sisse ei sõida. See vaikus pole loomulik. See on kõrvulukustav.

Metanool ja peielaud

Istun Krooni kohvikusse, mis asub Liival, Riia maantee ääres. Teisel pool teed on kurikuulus ühiselamu, kust kunagi metanooli-skandaali ajal inimesi haiglasse tassiti. Kusagil siinsamas on tsaariaegse Baltikumi suurima tselluloositehase varemed, mis I ilmasõja ajal õhku lasti, ning ausammas nõukogude sõduritele, kes ka metanooli jõid (sambal on kirjas ikka „vabastajad“).

See Pärnu hipsterland ehk jõeäärne linnaosa, kus nüüd Kalamehe tänava asumipäevi peetakse, on tegelikult ammu minu lemmik olnud. Need matkad vana haigla juurde Sillutise tänavas, kus vangla ja morg kummituslikult seisavad. Need sillutatud tänavad ja agul kesklinna juures… sinna koliks praegugi. Kui kinnisvarahinnad (juba) nii kallid poleks.

Võtan kohvikus nagist Pärnu Postimehe. See on kaks kuud vana. Suvest. Nagu oleks aeg vahepeal seisma jäänud. Inimtühja kohvikusse, kus ma tulikuuma supi jahtumist ootan, hakkab kogunema rahvast. Kõrvaltoas on kaetud laud. Kõik teretavad (ma ei tunne kedagi) ja üks mees tuleb minu lehest vaatama, millal spordihallis võrkpallimäng on. Ütlen, et see on vana leht.

Juurdlen, kas tegu on peie- või juubelilauaga. Inimesed tunduvad olevat vabanenud ja pigem rõõmsad kui murtud. Istun juhtumisi tualeti ukse kõrval ja jälgin, kuidas naised seisavad järjekorras ja käivad oma soengut ja meiki kohendamas.

Õhus tundub kergendust, terendab ju ees kaetud laud. Eesti pidudel polegi ju suurt vahet, kas on lein või pidu, esimesel tunnil põrnitsetakse nagunii pingeliselt taldrikusse.

Siis algavad kõned. Ikkagi peielaud. Tunnen end nagu lauda trüginud kontvõõras.

Ja saan korraga aru, et ka minu suhe Pärnuga on just samasugune: mõneti olen ma siin nagu kauge sugulane, kes ootamatult suguvõsa lauda istudes saab aru, kui kaugeks ja võõraks ta on jäänud.

Selge. Jõuan otsusele, et peaksin kirjutama sellest, mis kunagi oli. Sest mida ma tean tänasest päevast selles linnas?

Üritan võõras peolauas tahtmatust osalemisest vabaneda, jalutan minema ja võtan Aara baaris ühe kohvi. Seal on reibas juubel vallutanud kohviku viiest lauast kolm. Võõras olen ma ka siin, nagu manuline peolauas. Saan šampanjakorgiga pihta.

Mõni aeg hiljem

Saadan käsikirja vennale lugeda. „Päikest on puudu, kasvõi üks päev, muidu on liiga morbiidne: küüditamine ja Stalin ja läinud ajad,“ ütleb ta ja palub ka paar fakti ära parandada.

Üritan oma käsikirjaga kandideerida Pärnu linna loomestipendiumile. Saan äraütleva vastuse, võidavad – nagu ikka – sport, orel ja fotograafia. Tegelikult ma ise ka ei usu, et ma kirjanik võiksin olla. Sama kinnitab kultuurkapitali kohalik jaotus kahel korral. No küllap siis ei ole mul seda kirjanikugeeni ja seda Valu.

Võimalik, et ongi raske kirjeldada seda Üksindust, mis tabab sind linnas, kus sinu lapsepõlvest tuntud inimesed ja majad üksteise järel olematuks kaovad. Seda on raske otsesõnu väljendada.

Esitlusel Rahva Raamatu poes, kus me Annely Adermanniga kübarates ja kuurordimeeleolus möllame, näen ma ühe kooliõe silmis pisaraid. Ta nutab. Talle jõudis kohale! Ilmselt on ta sama kaotuse üle elanud. Kui sulle tuntud linn ja inimesed lakkavad olemast. Ja see, mis asemele astub… ei pruugi enam olla päriselt see. Või on väga valusalt midagi muud ja sootuks erinevat.

Peagi loen ühest blogist (alles hiljem saan aru, et tulevase „Minu Hiiumaa“ autori blogist (http://maemaailm.blogspot.com/2018/04/minu-parnu-piret-tali.html)) oma raamatu kohta:

„Ühest huvitavast tundest tahaksin siiski veel kirjutada, mille tekkepõhjustest ma hästi aru ei saanud – see piiritu, lõputu nukrus, mis mul, eriti raamatu esimeses pooles, muudkui kurku pitsitas. Oli ju ka helgemaid momente, lõbusaid seiku ja naljakaid inimesi, ent ometi heljus kõige kohal mingi põhjatu kurbus. Keegi väitis ka esitlusel, et tema nuttis lugedes, ent tema oli vististi ka autori isiklik tuttav, lisaks võis tal olla Pärnuga mingi oma side, nii arvasin ma tookord. Nüüd aga, mil ma ise uinusin mitmel õhtul rusuva tunde ja masendusega, olin ma segaduses. Võib-olla moodustus see emotsionaalne madalseis mitmetest pisiasjadest: palju surma, mahajäetust, kaduvust… Seda nii inimeste, hoonete, sündmuste, traditsioonide, kas või kohvikutoitude kvaliteedi languse jms näol. Lugedes ei näi see tooniandev olevat, aga alateadlikult mõjutab.“

 

…Huvitav, kas need paljud asjad, millest ma teadlikult ei tahtnud kirjutada, ikkagi jõuavad tekstisiseste hoovuste kaudu kohale? Ja mul pole vajagi otsesõnalisi „täielikke paljastusi“, et selleni jõuda? Olulisem on see, mis on ütlemata. Kas nostalgia võib olla valus?

Samas kõik need kenad inimesed, keda kohtan sel suvel oma käikudel, tunnistavad, et hea ja lihtne tekst, vanainimesed saavad ka aru. Pole vajagi kõrget kunsti taga ajada.

Ma ei saanud petta neid, kellel on oma „Minu Pärnu“ olemas: nad ootavad päikest. Ma lubasin neile lauspäikese asemel vahelduvat pilvisust. Ja jätsin tormi vahele.

Ma olen iga suvi võtnud kätte Tove Janssoni „Suveraamatu“. See on väga minimalistlik novellikogu ühe peagi sureva vanaema suvest saarel oma lapselapsega. See on imeline raamat, mille Tove Jansson kirjutas oma ema mälestuseks ja kus kangastuvad nagu möödaminnes tema tulevaste raamatute kangelaste prototüübid.

Kui mul oleks võimalus kirjutada „Minu Pärnu“ uuesti, tahaksin ma kirjutada sellise raamatu nagu tema. Kui ka kirjanikugeen tugevam oleks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga