#suvelugemine

Tekst: Epp Petrone, kirjastaja

Ilusat suve jätku!
Selles Facebooki klipis saab kaeda minu ja kunstnik Piia Maiste tervitust teile mu Setomaa talust. Ausalt öeldes ei ole ma ise sel suvel eriti eeskujulik võrkkiigekasutaja olnud. Luban, et homme leian selle aja, et minna, raamat käes, ja lihtsalt olla…
…Sest on ju hea olla natukeseks kellegi teise nahas. Eriti hea on, kui see keegi teine elab eksootilist tööelu, valdab (enese)iroonilisi noote, on tark ja sõnaosav, satub samas kentsakatesse sekeldustesse, ja teeb seda kõike kohas, kuhu sa tahaksid väga sattuda, olgu kas või unistustes.

Just selliste raamatumaailmadena soovitan meie kirjastuse suvesoodsa lugemise hulgast teleprodutsent Susan Luitsalu troopilist “Minu Dubaid”, keskealise moetudengi Anu Samarüütli “Minu Londonit”, moodsas nutiilmas tudengipere elu elava Ede Tamkivi “Minu Californiat”, romantilise kelgukoeratalitaja Maria Kupinskaja “Minu Alaskat”… Kolm viimati mainitut on uute epiloogidega, nii et lugudes on uus kiht: aastaid hiljem tagasi oma elule vaatamine.

…Mida on veel võrkkiiges hea teha? On ju hea end täielikult põnevusesse lubada? Mängida seda mängu, kus lased end trikitada loosse: usud midagi, järgid vihjeid, ise teades, et nagunii on kõik hoopis teisiti.
Meie selle suve raamatutest soovitan põnevikumänguks Michael Robothami “Ema saladust”. See on kaasahaarav ja valus, ehk ka su oma suguvõsa mustritele mõtlema panev lugu. Mismoodi korduvad valu ja võtted, ja mismoodi varjavad inimesed kohutavaid tegusid, mis on neile tehtud või mida nad ise plaanivad teha – eks ikka hea pärast, aga välja kukub tragöödia… Vaat selline on “Ema saladus”.

Põnevusesse ja õõva viib ka tõsieluline teos, Leila Eeritsa “4 ruutmeetrit. Kogemata vanglasse”. Just nii palju sai loo autor endale betoonist elamispinda. Ta neli aastat vana poeg jäi pooleks aastaks ilma emata. Miks korraldati sellele naisele nn näidispoomine? Milline on elu Eesti vanglas praegu, 2010ndate teises pooles? Ja kas sellisel lool saab olla õnnelikku lõppu? Tundub, et saab, sest vanglas avanevad anded ja saladused uuel moel.

…Võrkkiik on midagi vana ja head. Mis on veel vana ja hea, ja omamoodi salapärane? Tundub, et seda on praeguseks ajaks meie 1990ndad. Kaja Sepa lühijutukogumik “Vastassuunavöönd” viib meid ajastusse, kus on kobakad mobiiltelefonid ja maffiameeste sõjad, aga kus neiud ikka armuvad ja naised liigutavad flirdi piire ja julged unistavad vastassuunavööndis kihutamisest… Mulle mõjuvad need novellid oma vastupandamatu nostalgiahooga, ma olen neid lugenud igal suvel ja ma satun iga kord tagasi oma ülikooli ühiselamusse, tee äärde hääletama, loengutesse.

Samamoodi 1990ndatest (ja omamoodi Kaja Sepa novellidega kokku sobides) kajab Andrei Hvostovi uus teos “Kirjad Maarale”. See on kokkuvõte kõigest sellest, kust me läbi oleme tulnud ja kus meil on põhjust häbi tunda, et maailma põhja lasksime. See on kirjutatud konkreetsele inimesele: kirjaniku pojatütrele, kes veel sülelaps. Õrnust, armastust ja vahedat valu on ses raamatus, just parajate lühipeatükkide vormis.

…Lilled, päike ja heinamaa on ilmselt selle võrkkiige ümber, kuhu ma raamatuid soovitan. Ja selle kõige peale kokku sobib magustoiduks Kristel Vilbaste “Looduskirju”: mõtisklused ja lühilood roheliste teemade kohta.
Ja kui suvi pole ikka veel läbi saanud ning on aega võrkkiiges olla, siis leidub üks raamat, mida enne teatrisse minekut lugeda. Jim Ashilevi “Armastuskirju teatrile” piilub otsekoheselt köögipoolele: miks tahab inimene saada teatrisse, kuidas saab õppida mängima, ja kuidas sünnib üks roll. Pärast selle raamatu lugemist ei saa teatrit enam iialgi päris sama pilguga vaadata.

Head võrkkiigesuve!

PS. Vaata ka Epu lugemissoovitusi eelmise suve juunist ja juulist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga