Minu maailm_kaas

Varem on oma killud kirja pannud kirjastaja Epp Petrone, endine kirjastaja Kairit Lillepärg, tootmisjuht Tiina Tammeorg, kirjastaja ja peatoimetaja Triinu-Mari Vorp, endine assistent Dagmar Lamp, autor Justin Petrone, autor-toimetaja Anna-Maria Penu assistent Mariliis Ruutma ja toimetaja Mele Pesti. Nüüd meenutab Eda Allikmaa, kes töötas meil toimetaja ja kirjastajana aastatel 2010–2015.

96.

Mäletan, kui Epp ütles mulle, et tahab kirjanikuks hakata. Me istusime Eesti Naise toimetusetoas näod vastakuti kumbki oma töölaua taga, ta oli käinud Elle Kulliga kaaneloo tegemiseks kohtumas ja ilmselt veel nende jutuajamise mõju all. Epp oli muidugi suurepärane ajakirjanik, aga niimoodi öelda – „Tahan kirjanikuks hakata“ – tundus mulle sel hetkel, kuidas nüüd öeldagi… julge avaldusena.

Varsti läks ta meilt ära ja seda, et Epp teeb oma kirjastuse, kuulsin juba linna pealt. Vaat see oli tõesti julgus tol ajahetkel! Hilisem on näidanud, et raamidest väljas mõtlemine ja tegutsemine on Epul loomuses, see toob talle nii tuliseid fänne kui ka vaenlasi.

Minult ei nõudnud Petrone Printi tööleminek 2010 sügisel mingit julgust, Petronede kirjastus oli siis juba raamatuturul tegija. Kirjutasin, rõõmsalt elevil, alla töölepingule, mis kohustas toimetama kümme raamatut aastas (mida ma loomulikult ei suutnud), tellima ja lugema proovitöid, osalema raamatute turundamisel, suhtlema toimetajatega, utsitama autoreid kirjutama jm. Mõne inimesega kujunes aastatepikkune sõbralik kirjavahetus, enne kui raamat töösse läks. Mina olin selleks ajaks juba kirjastusest lahkunud (Ahvenamaa Janne ja Afganistanist kirjutanud Janek Somelar, väga tore, et te alla ei andnud!), aga palju oli ka sõelaga vee kandmist.

97.

Esimene „Minu“-raamat, mida toimetasin, oli Vahur Afanasjevi „Minu Brüssel“. Olen alles tagantjärele aru saanud, kuidas mul selle raamatuga vedas. Vahuri kirjanikuannet toetab tugev analüütiline mõtlemine, mis teeb toimetamistöö lihtsaks. Ja see oli valmis käsikiri. Ainus pinev hetk oli, kui vahetult enne käsikirja küljendusse saatmist avastasin, et peatükke sisse juhatavad lõigud on puudu. Enam polnud aega autorilt juhtlõike paluda, tõstsin peatükkide alguslaused kursiivi ja trükki see läks. Kui nüüd hiljuti lugesin Vahur Afanasjevi suurepärast romaani „Serafima ja Bogdan“, märkas silm tekstis sõna tšuhnaa ja mulle meenus tuline arutelu kirjastuse meililistis mõningase sobimatu sõnakasutuse üle Brüsseli käsikirjas. Olid ajad. :)

98.

Istusin nagu iga päev neil kirjastuses töötamise aastatel siinsamas arvuti taga kus praegugi, kui kuulsin töötegemise taustaks vaikselt mängivast raadiost, et Jaapanis oli tugev maavärin ja tõukeid on tunda ka Tokyos. Meilisin kohe Maarja Yanole, kes kirjutas sel ajal „Minu Tokyot“. Vastus tuli kiiresti. Maarja oli öö läbi üleval olnud ja ärevil. Me vahetasime mõned kirjad, püüdsin teda julgustada, kuidas oskasin, kuid väga abitu tunne oli. Jaapanis teab iga laps juba maast madalast, kuidas maavärina ajal käituda, tunneb seda oma sabajuurikaga, aga kui maavärin (või laviin, nagu Ruben Östlundi filmis „Vääramatu jõud“) paneb maa võppuma põhjamaalase jalge all, on temaga kardetavasti teisiti.

99.

„Minu Kopenhaageni“ autor Kati Nielsen tänas raamatu esitlusel oma meest ja tütart kannatlikkuse eest sel ajal, kui ta raamatut kirjutas. Füüsiliselt küll kodus, aga õhtute kaupa arvuti taga või ka lihtsalt mõtetega oma raamatus. Üksikul inimesel on selles mõttes kindlasti lihtsam, et ta on ise oma elu ja aja peremees. Mis seal salata, toimetamise aktiivses faasis olin ka ise oma mõtetega rohkem Peterburis, Berliinis, Reykjavíkis, Pariisis kui kodus Niidu tänaval. Uhke Taani kommikarbi, mille Kati mulle esitlusel kinkis, ulatasin kodus mehele, öeldes: see on sulle, raamatu autorilt.

„Minu“-raamatute tavapärane praktika on, et autor ja toimetaja hakkavad tööle käsikäes, peatükke või suuremaid tekstilõike omavahel edasi-tagasi põrgatades. Kui selline keskeltläbi poolteist kuni kaks aastat kestnud failide ping-pong lõpule jõuab, on autoriga päriselus kohtudes tunne nagu vana head sõpra kohates. Mailis, Eia, Jaana, Tui, Heilika, Kati, Meeli… mõtlen teie peale soojuse ja suure tänutundega, et mind oma teekonnale kaasa võtsite!

100.

Millalgi 2012–2013 ilmus kõikidesse raamatutesse, mida toimetasin, Arvo Pärt. Enamasti käis suure helilooja nimi tekstist läbi autori mõtisklustes, aga kirjutati ka isiklikest kokkupuudetest, Eesti on ju nii väike. Üks tõeliselt müstiline kohtumine leidis aset postkontoris. Kes on lugenud, teab! Mingil hetkel hakkas helilooja sissetoomine mõjuma juba klišeena. Kuid kes teab, võib-olla nii avaldub meie üheshingamine, nähtamatu seeneniidistik, mis meid, eestlasi, üle maailma seob.

Ja üks osa sellest niidistikust on “Minu” sari.

Epul on olnud õnne leida kirjastusse häid inimesi, kes on lojaalsed ja valmis töötama igaüks oma võimete piiril. Kui poleks tugevat tiimi kirjastust töös hoidmas ajal, kui Epp oma ilmarännakutel on, kes teab, kas „Minu“ sari oleks välja vedanud 100. raamatu ilmumise piduliku esitluseni 2017 sügisel.

Palju õnne ja pikka iga!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga