Suhkur_esikaas
13,00 €

Ilmunud
11. 2015

Alates möödunud sajandi keskpaigast on vere väike kolesteroolisisaldus olnud tähtis tervise mõõdupuu. Kolesteroolile keskendudes andsid teadlased meile uue toitumissoovituse: vähendage rasva tarbimist. Vähem rasva toidus pidi tähendama vähem rasva kehal. Kuid asi on läinud täpselt vastupidi. Rasvumisepideemia ja diabeet on tabanud suurt osa maailmast.

Teadusajakirjanik Ann Fernholm vaatleb meie toitumissoovituste tagapõhja ja rasvateemalist debatti, mis on viimastel aastatel Rootsis möllanud. Ta näitab, et keha ei ole nii lihtne, nagu teadlased kunagi oletasid: vererasvu nihutavad paigast mitte ainult rasvad, vaid ka suhkur ja teised süsivesikud.

Inimkond ei ole mitte kunagi varem söönud nii palju suhkrut kui praegu. Raamat näitab, kuidas võivad kiired süsivesikud mõjutada kõike alates vastsündinu kehakaalust kuni selleni, millal algab puberteet, rasestumise võimalikkusest kuni vähki haigestumise riskini. Täiskasvanutel soodustab magus veri veresoonte lupjumist ja dementsuse väljakujunemist. Organismis tekib põletik ja veresooned ummistuvad.

Teie ees on avar ja asjatundlik pilt sellest, kuidas see, mida me sööme, mõjutab meie tervist.

 

Molekulaarset biotehnoloogiat õppinud Ann Fernholm töötab ajakirjanikuna. Ta on teinud kaastööd Dagens Nyheterile, Svenska Dagbladetile, Fokusele ning Forskning & Framstegile. 2010. aastal nimetati ta aasta teadusajakirjanikuks päikesekaitsekreemist tehtud uuringu eest. 2011. aastal tegi ta Rootsi tele­visiooni teadussaatele „Vetenskapens värld“ palju vastukaja tekitanud repor­taaži diabeetikute toitumisest. 

Katkendid

Küllastunud rasva söömine on südamele halb, nii kirjutati ka kooliõpikutes. Tulevastele arstidele, medõdedele ja dietoloogidele esitleti seda absoluutse tõena. Mitte kunagi ei toodud välja, et küllastunud rasv tuleks välja vahetada polüküllastumata rasvade vastu, sest see oleks südamele hea. Selle asemel jäi mulje, et küllastunud rasv on kõige hullem asi, mida me võime süüa, hullem kui miski muu.

Nüüd, umbes 40 aastat pärast seda, kui kanda kinnitasid soovitused piirata toidus sisalduvat rasva, hakkavad laekuma lõplikud tõendid. Teadlased on läbi viinud ulatuslikke uuringuid küllastunud rasva ohtlikkuse kohta. Järeldus kõlab: küllastunud rasv ei suurenda südameinfarkti ohtu.

(jätkub raamatus)


Alates 20. sajandi keskpaigast oleme tarbinud valget suhkrut suurusjärgus 42–43 kilo inimese kohta aastas. Ning see on toiduainetööstuse üks tavalisemaid argumente, põhjendades, miks ei saa suhkur olla rasvumisepideemias süüdi. Näiteks Rootsi raadio ühiskonnasaates „Studio Ett“ ütles toiduainetootjate liidu toonane tegevjuht Agneta Dreber suhkru lisamaksustamise vastu sõna võttes niimoodi: „Lisaks peab meeles pidama, et suhkru tarbimine Rootsis on juba alates 1930ndatest püsinud samal tasemel.“

(jätkub raamatus)


Tavaliselt ringleb meie veresoontes glükoosi kujul umbes viis grammi suhkrut. Nii palju on umbes paaris kompvekis või mõnes makaronis. Kui süüa ära suur ports pastat, juua kõrvale limonaadi ja süüa lõpetuseks natuke jäätist, siis satub organismi üle 150 grammi suhkrut, ühesõnaga palju rohkem, kui seda hetkel veres vaja on.

Kui veresuhkrutase kerkib, hakkab kõhunääre tootma veresuhkrut alandavat hormooni insuliini, mis viib omakorda selleni, et organism reguleerib oma ainevahetust. Ta ei põleta enam rasva ja hakkab põletama hoopis süsivesikuid. Normaaljuhul peaksid veresuhkrutaset alandama ennekõike lihased. Kui te treenite palju või kui teil on liikuv töö, võivad lihased neelata päris suuri suhkrukoguseid.

(jätkub raamatus)


Teist tüüpi diabeet on elustiilist tulenev haigus, isegi kui mõned inimesed on selgelt geneetiliselt tundlikumad kui teised. Seetõttu on väga oluline teada, missugused toitumissoovitused haiguse vastu tõepoolest aitavad. Kõik diabeetikud peavad olema kindlad, et saavad parimat võimalikku ravi. Meditsiinitöötajad, kes on pühendanud oma elu teiste aitamisele, arstid, õed ja dietoloogid, peavad samuti olema kindlad, et nende soovitustest on tõesti kasu.

(jätkub raamatus)


Mais 2010 valmis aruanne „Toitumine diabeedi korral“. Järeldus: valdkonna teadmistes on suured lüngad. Diabeetikutele antavad toitumissoovitused põhinevad väga hapral teaduslikul alusel. Aruandes on kirjas: „Meie töö on näidanud, et teadusvaldkonnas „Toitumine diabeedi korral“ on suured teaduslikult põhjendamata lüngad. Diabeedi ennetamise ja ravi valdkonda puudutavate toitumissoovituste teaduslik alus on seetõttu piiratud.“

On tehtud päris palju uuringuid madala rasvasisaldusega toidu mõjust diabeedile. Ent aruannetest võib välja lugeda, et nüüdisaegsetes kvaliteetsetes teadustöödes pole iialgi uuritud kõige lihtsamat seletust teist tüüpi diabeedile: et see on suhkruhaigus. Metaboolse sündroomi ja diabeediga inimestel on vähenenud glükoositaluvus, aga ükski teadlane ei ole üheski kvaliteetses uuringus uurinud, kas neile mõjuks hästi süsivesikute drastiline vähendamine toidus. Ekspertrühm kirjutab: „Kui teaduslik alus on habras, jääb rohkem ruumi arvamustele, samuti emotsionaalse alatooniga aruteludele.“

(jätkub raamatus)


Ühes teises Ameerika uuringus, kus jälgiti rohkem kui 75 000 naist üle kümne aasta, kahekordistus infarktioht, kui naised sõid või jõid palju süsivesikuid, mida saadi näiteks valgest saiast, kartulist või apelsinimahlast. Suures Taani toitumisuuringus aastast 2010, millele olen varemgi viidanud, jõudsid teadlased sarnastele tulemustele. Nad arvutasid välja, et kui vahetada 5 protsenti küllastunud rasvast saadud energiast välja kiirete süsivesikute vastu, suureneb infarktioht 33 protsendi võrra.

(jätkub raamatus)


Lasteaiapäevale järgnevat tundi kutsusin endamisi hell-hour ehk põrgulikuks tunniks, enne kui taipasin, et lapsed said mõnikord ooteks riisikooke või väherasvast jogurtit magusate helvestega. Ma võisin kas või nahast välja pugeda, aga koduteel nad lihtsalt tujutsesid ja karjusid. Ma ei saanud põhjusest sotti. Ma ei kujutanud ette, et nad võivad olla näljased – nad olid ju just söönud, enne kui neile järele läksin. Samas rahunesid nad maha niipea, kui olime õhtust söönud. Tekkis kahtlus, et ikkagi on hoopis kõht see, mis kisendab, seega hakkasin lasteaeda kaasa võtma kiirabibanaani.

(jätkub raamatus)


Seetõttu on väga oluline, kui kõrged veresuhkru maksimaalväärtused ja kui kõrge insuliinitase organismis tekivad. Ja see on väga individuaalne. Inimene, kes treenib palju ja kelle lihasmass on suur, võib süüa päris palju suhkrut, ilma et seda oleks veres kuigivõrd märgata. Sellel, kelle elu on veidi rahulikum – kel on vähem lihasmassi ja ehk ka pisut rohkem kõhurasva –, on lugu hullem. Temal võib piisata ühest banaanist, et veresuhkrutase tõuseks kõrgeks.

Tänapäeval ei arvesta riik toitumissoovituste koostamisel üldse sellega, et me reageerime süsivesikutele erinevalt. Viimase kümnendi jooksul on küll hakatud üldiselt soosima aeglasemaid süsivesikuid: et me sööksime tavalise pasta asemel täisterapastat. See on samm õiges suunas. Aga metaboolse sündroomi või teist tüüpi diabeedi põdejatel kergitab ilmselt ka täisterapasta liigselt veresuhkrutaset.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Originaali tiitel:
© 2012 Ann Fernholm och Natur & Kultur, Stockholm
Published by agreement with Stiftelsen Natur & Kultur, Sweden, and Licht & Burr Literary Agency, Denmark

Eestikeelse raamatu väljaandja:
© Petrone Print OÜ, 2015
www.petroneprint.ee

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma
Toimetaja: Maiu Elken
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Küljendaja: Heiko Unt
Autori foto: Mia Carlsson

Trükikoda: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9949-556-43-4 (trükis)
ISBN 978-9949-556-44-1 (epub)

pehme kaas, 135 x 210 mm
248 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga