Naisena sündinud Kati Murutar

Kakskümmend aastat hiljem. 1. osa

„Naisena sündinud” sai omal ajal oma seksikate stseenide pärast uskumatult menukaks – ja arvustajatelt palju peksa. Kuigi see erinevate noorte naiste portreede seeria jutustas sellest, mida riigipöördelised ajad kõige õrnemas eas inimestega teevad, seda nagu õieti ei märgatudki. Tookord, 20 aastat tagasi, otsiti prototüüpe: kes need ikka täpselt on, kellest raamat räägib?

Igal tegelasel on mitu prototüüpi. Ning jabura prototüübiotsingu asemel on hoopis mõistlikum küsida, mis on neist mitmetest protodest miksitud noortest neidudest tänaseks saanud.

Üks hea kolleeg loetles „Naisena sündinud” lõpule viimise ideest kuuldes, et keegi neist võiks olla lahutatud ja alimentide kättesaamisega hädas, keegi välismaale abiellunud ja naasnud, keegi tippu tõusnud ja inimesena üksildaseks jäänud, keegi surnud… Aga muide, täpselt nii ongi. Inimene ei saa leidlikum olla kui Looja ise.

Kati Murutar, autor

„Helena, kui sina Timo järele igatsed, mida sa siis teed?”

„Ootan.”

„Kena kuulda. Minu kärsitus välistab ootamise!”

„Las siis välistab.”

Astra ootas huviga, mida nooruke ettejõudnu soovitab.

„Helista!” pakkus see.

„Talli?”

„Talli jah,” itsitas ruugejuus.

„Suksu postkontorisse või?”

„Eks tõmba koivatraati – kobi sinna!”

„Ei julge… Appi, Helena, ma olen nii jubedasti armunud, et mõistus lehvitab lahkudes mulle juba väga kaugelt!”

„Aga sa lehvita vastu. Ja mine!”

Nüüd on Eero surnud.

Eesti meeste kesist eluea statistikat asus ta niisiis kujundama küll, aga mitte tüüpjuhtumina. Ei sõitnud ta end autoga hunnikusse, ei joonud end surnuks ega haigestunud tüüpilistesse südame-veresoonkonna haigustesse. Ennast ära ka ei tapnud.

—-

Nii Astra kui Eero olid noorloomade kohta kaua kuival olnud.

Mõlema silmad põlesid seal lävel kohtudes ihast, mõlema sabad pakitsesid. Oh, vaene Casanova, kellest sai samal hetkel tühipaljas Eero sõber.

„Selle õige” nägemine oli tähendanud ägedat sekstõmmet, mis ajas soo peale korteriperemehe õiglased tahtmised. Ühel hetkel olid nad kolmekesi diivanil istunud, mõlema mehe käsi ümber Astra. Nagu valikuvõimalust andes.

Kahe mehe üheaegne puudutus nõelas Astra üksi-öödest tundlikku pihta. Tal oli õudne ja põnev. Ta oli kindel, et mehed asuvad temaga koos seksima. Ta ei jaksaks neile vastu hakata. Üheski mõttes. Ei tahtmise ega jõudmise mõttes – jääks alla. Üleni.

Astra teadis vaid nende meeste lahutamatust sõprusest ja ajutisest tüdrukute-jagamisest. Ei tulnud selle pealegi, et kahel pool teda oli praegu käimas tõsine duell, liha tõsimeelne enda poole rebimine. Ei mingit jagamist!

Kui me olime Eeroga umbes viis aastat abielus olnud, sai mõlemal kõrini. Ühtlasi tuli ajajärk, mil me mõlemad olime kuidagi eriti peoloomalikul lainel. Meie ainus laps oli nii suur, et selle sai üksinda koju magama jätta. Me ise käisime pea igal nädalal mõne sõbra juures saunakal või padjaklubis, kus nii spontaanselt kui ettekavatsetult tegeldi grupiseksiga.

Võeh, milline kohmakas ja ilane väljend – „tegeldi seksiga”. Öäk!

Aga nii me väljendume. Ja nii me toona tegime.

—-

Egle köötsutas tuimalt aknast välja vahtida. Ta oli päris tõsiselt omaenese mures. Jumala pärast, mitte mehe petmise või armukeste omavahelise ristirästi petmiste pärast! Ka mitte lapsest lahusoleku tõttu. Egle muretses seeüle, et tal oli suu ohatistes ja ta ei teadnud, kas ja kuidas sedamoodi uue mehe juurde minna.

„Vaevalt Artur sulle lahutuse annaks…”

„Päh, kui küllalt kaua on lahus elatud, kuseb kohus talle kõrgelt,” mühatas Egle end hapult peeglist vaadates.

„Tere, mina olen Artur!”

„Egle esimene mees?”

„Nihhuijjaasibjee mälu sul!”

Selline kõne tuli mulle mõne kuu eest.

—-

Järgmiseks oli Reti kõhule tõstetud köögikapp. Ta hingas üle ühe, nägu survest lilla – ja käskis Astral asju kapile lisada. Astra kartis: kui „terviserike” ei lahku, puruneb Reti ise. Astra kandis kaasavara kapile ja jälgis õudusega Reti ilmetut nägu. Kui Reti sureb… Nad kumbki ei mõelnud selle peale, mis juhtub nende karmadega, kui loode sureb.

Sain ühes seltskonnas tuttavaks naisega, kes oli teinud 40 aborti. Loe: nelikümmend!

Ah, mis tuttavaks ma sain – mõlemad olime seal seltskonnas üksi, ringikõndivate kandikute abiga natuke vintis, ja ta tahtis rääkida, sest vanus oli tal ka juba niisugune, et minevik tuleb sagedamini kallale kui eilne või tänane – ja rääkiski. Teadmata, et mina miski tähtis naase olen. Naine naisega. Tuuker tuukriga. Ja mina, näe, pean siin praegu vajalikuks rõhutada, et seda pihtimust kuulsin seltskonnas juhujutustajalt – see tädi polnud jumala eest mu tuttav. Ja eriti tahaks loomulikult rõhutada, et ma ei kohtunud temaga näiteks naistekliiniku abordikonveieril. Näete, abortides on midagi nii äraviskavat, et nendega ei taha end kui tahes kaudegi siduda.

—-

Ühel päeval suutis Astra end kokku võtta ja mitu päeva haiglas piinelnud Retit vaatama hiilida. Voodisse laiali valgunud Retil oli seljas sama negližee, milles Astra veetis tema, Al Capone ja Oti marulist veinisabatit.

Reti katkenudotsalised hiinlasejuuksed olid plikapatsina teravate põsesarnadega eideliku hiinlasenäo kõrval. Ses näos polnud silmi. Oli vanade näojoonte elutu süsteem.

„Need idioodid lootsid minust medikamentidega jagu saada,” sõimles kuidagi veidralt omanikuta jäänud suu. Teki alla oli kuhjunud teadmatus, lootusetus, häving.

Astra ei läinud enam.

Üks mu praegune kolleeg, 43aastane naine meie kantselei kõrvaltoast, nuttis täna kempsus. Kui ta sealt väljus ja kraanikausside juurest minu avastas, oli hilja nägu teha, et kõik on hästi, on alati hästi olnud ja läheb aina paremaks. Me oleme kõik ju sellisteks tublideks 21. sajandi tööloomadeks ja funktsionäärideks muutunud, et tundeid ei tohi tunda – siis koondatakse sind kui ebaefektiivset kardetavasti ära.

Ta nuttis, sest oli äsja rasedustesti teinud.

See oli positiivne.

—-

„Kui mul kaksikud sünnivad, panen neile nimeks…” kõkutab Reti. Astra unustab kuulata, mis ta neile seekord nimeks paneb. Päevast päeva muutuvad selgemaks perekond Al Capone laste kaasasündinud ja sündimata nimed. Mittekeegi. Mittekunagi. Mittemiski.

Ma ei tule siia enam iialgi, mõtleb Astra. Nagu alati.

Mõnele paarile ja nende kodule kulub ära kohustuslik kolimine. Seda ei võeta ette enne, kui juhtub mingi nii suur prohmakas, et pole valida.

Reti mees läks oma edu ja kurikuulsuse ülimal tipul nii äärmuslikku pankrotti, et oleks selle eest peaaegu maha löödud. Tehtigi mitu atentaati, aga ta pääses eluga.

Mees pööritas nimelt lisaks isiklikule ka teiste inimeste pappi börsil. Mida suuremaks börsimull paisus, seda lootusetumalt ta valvsuse kaotas, seda enamate inimeste raha ta börsil mängu pani.

Ja seda vägevam tuli pauk.

  • Ilmumisaasta 2008
  • Toimetaja: Epp Petrone
  • Keel ja korrektuur: Riina Tobias
  • Kujundus: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükkinud OÜ Greif
  • Lehekülgi 295
  • Mõõtmed 130×190
  • ISBN 978-9985-9848-5-7 (kogu teos)
  • ISBN 978-9985-9848-6-4 (1. osa)

Paberil otsas

Kommentaarid


Külaline
Tinn
15 aastat 8 kuud tagasi

Vabandan miljoni kiir-kirjavea pärast 😀

Külaline
Tinn
15 aastat 8 kuud tagasi

Ei uskunud, et seda ütlen, aga jään teist osa ootama. Algul tul muidugi Kati ülevoolavat ja omaleiutatud sõnadega vürtsistaud teksti lugema õppida, aga kui see selge, siis läks ladusalt nendele kummalistele ja uskumatutele aga siiski kuskiltpoolt tutavlikele tegelastele kaasaelamine. Kuigi igal tegelasel seal raamatus olevat mitu protüüpi, tundus mulle, et 20 a. hiljem versiooni minaegelase sisse oli kõige rohkem Kati Murutari ennast kirjutatud.