Naisena sündinud 2 Kati Murutar

Astra läheb kergeks kohendatud sammul kööki ja paneb lõuna sooja. Eero terenaeratus jahtub, kui terekallistava Astra selja taha kerkib Aile tarmukas nägu. Aile püüdlikkus näitab, et ta teab, kui väga Eero tahaks teda kuskil mujal kui oma kodus näha. Aile vatrab oma suvistest välismaareisidest ja Tallinna-elu naljanditest. Hääl, millega ta püüab elurõõmu, põnevust ja unikaalseid teadmisi-kogemusi edastada, põrkleb veidralt valjusti seintel ning Eero jäigal fassaadil.

Aile seisab ebaõnnestunult keset tuba, nii et Eero ja Astra põiklevad tüdinult ja häiritult tema vatrava kogu ümber.

Aile sealoleku tõttu tunneb Astra end pahandust teinud plikana. Ta teab ju, kuis ta Aile lahkumist seda õnnetut naist parodeerib – kõik, et mehele meeldida.

Praegu on Aile oma kohalolekuga Eero kojutuleku ära rikkunud.

Ka sellist meest, kes tegelikult mammutit ei too – aga oskab väga suure mammuti tooja näo ja olekuga oma hobuste juurest laekuda –, peab väga kaunilt koju ootama. Sellist meest eriti.

„Oh kui kahju, me sõime just Tallinna kringlid ära,” kurvastab Aile.

„Astra, vaesekene on nii väsinud,” etendab ta murelikku bonnet.

Tegelikult oleks põhjust muretsemiseks küll…

—-

„Mina, muide, tulin reklaami peale.”

„Aile pakkus mind litsiks?”

„Ära pabista, ta rääkis väga ilusti – mingist ebatavaliselt ilusast ja kirglisest naisest. Ja kaasaegsest mõttelaadist.”

Poisil olid tõesti triibulised sokid. Subreti, mitte esimese armastaja omad.

„Miks sa selle Ailega sehkendad?” uuris poiss. „Pole just sulle sobiva sõbrantsi tüüp.”

„Miks?”

„On sihuke… olemisega hädas ja pealetükkiv ja sinu kõrval näeb välja sedasi, justkui seen oleks puu külge kasvanud.”

„Ära liialda. Mul on temaga kahekesi väga mõnus olla. Siis on hoopis teisiti kui täna.”

„Loete luuletusi?”

„Jah.”

Poiss põlvitas maha: „Tahad, ma loen ka sulle luuletusi? Et meil oleks kah kahekesi mõnus? Kui me oleme juba sunnitud koos olema, siis olgu ikka hea, eks?”

Poiss sirutas käed ja võttis Astra õlad pihku. Tal olid pikad juuksed ja tugev nina. Silmad ei naernud enam.

—-

Theo närvisüsteem ei talunud vähimatki alkoholi. Tema aga jõi hoo ja hoobi vaheta. Seosed kadusid. Theo põdes kire, tagakiusamise, tunnustamatuse, ego ja veel sada kümmet maaniat. Ta kaebles kuulajaid valimata, pommitas Astrat tigedalt tuliste kirjadega ning käis Ailet piinamas. Ja kummalisel kombel olid need Aile, mitte Astra aknad, mida Theo lõhkus. See oli Aile, mitte Astra, kes Theo käest põgenes. See oli Aile, mitte Astra, kes pidi Theole miilitsa kutsuma. Seepärast olid tüdrukud heitunud ja õudu tunduvad kaaskannatajad.

Et seekord langes Theo märatsemise küüsi Astra, üllatas mõlemat.

—-

Astra vaatas Ailet üle Eero õla. Talle meenus, kuidas ta ise päris tillukese plikana oli vanemate toast hääli kuuldes nende lävele hiilinud ja just niimoodi, põsk vastu piita, piilunud. Kuigi Astra aimas, mida intiimne vaatepilt umbkaudu tähendas, oli ta ikkagi ehmunult ja löödult oma voodisse lipanud – nähtu polnud ilus. Väikese Astra silme ees hüplesid isa elatanud tagumik ja ema soonelised sääred.

Kas Aile ehmatuskangestus tähendas sama tunnet? Astra püüdis Eerot kõrvalt kujutleda. Sitke noor mees. Ratsasportlase šefid õlad lainetamas. Elujõuline tagumik kirglikus liikumises. Ilusad käed Astra õlgade ümber. Mehehäälne hingeldus. Ja tema ümber tüdruku jäsemed. Astra tahtnuks Aile eksperdinäo ukselt pühkida ning oma ilusa isasega kahekesi olla. Eero heitlused olid möödas, suur kevad käes. Ja nüüd ei pääsenud nad oma kohustuste ja hobuste kiuste pea üldse voodist välja.

Eero kerkis taeva poole. Astra ei tahtnud, et Aile seda näeb.

Ta ütles põrutavalt valjul häälel: „Lenin on meiega.”

Eero võpatas. Urahtas. Kergitas end Astrale näkku vaatama. Pööras siis punetava näo ukse poole. Põrkas istuli. Võinuks ausalt öeldes lamama jääda…

Aile ahhetas: „Armas aeg, noored! Miks teil uks ometi lukustamata on?”

„Uksele on kombeks koputada, enne kui katsuda, kas on lukus või mitte.”

Aile pani lauale Soome küpsised.

—-

Vanda põlvitas voodile. Pigistas Astra sääri oma näiliselt graatsiliste hiidkätega, nii et tüdruk võpatas. Vanda oli kui tulekahi. Jäine, valus põletus. Ta pooleldi silitas, pooleldi katkus Astra juukseid.

„Teie räpane sitikas,” sisistas Vanda.

Jooksis rahutute sõrmedega tigedalt Astra laubalt põskedele, sealt kaelale. Hammustas kergelt Astra kaela, viskas oma juuksed raskelt tüdruku näole ja rapsas tema pluusi lahti. Aadlitari sünged käed uurisid puudutus puudutuse haaval Astra oimetuid õlgu. Ta kämblad katsid sõbratari lapselikud rinnad, valmis neid puruks litsuma, seda juba peaaegu tehes. Vanda enese vallandunud rinnad lämmatasid Astrat. Vanda tungis peale, mattis Astra näo. Hammustas tüdruku nägu huvi ja kirega. Hõljutas ja vajutas ta näol oma küpseid rindu. Haaras tüdruku jalad oma krabihaardesse.

Astra oli alasti.

„Kas te… olite Poeedi ja Maestroga… ning Theo ja Otiga… korraga?” habises tüdruk.

Vanda kraaksatas ning tema vampiirikäsi mängis Astra jalgade vahel. Naine oigas kumedalt ja surus küüned tüdrukusse.

Tüdruk nuttis.

—-

„Tehtud,” teatas Malle. „Voh oli mul suur rahapakk – aga vaat enam ei ole.”

Noorel naisel olid meeste töötunked jalas, juuksed soni alla puserdatud ja võidurõõmus nägu peas: „Kas sa, moor, üldse tead, mida kõike saab ühe lehma, ühe suve kurkide ja kõigi muude enda kasvatatud-turustatud issandaviljade eest? Sitta sa saad! Sina mõtled, et olen endale ilusa ilma puhul mehe ostnud?

Ei, Astrakene, mehe peale ei kulutaks mina lehmakookigi. Neid kelgunööre jätkub küll, et lapsi teha. Mõtle, mis kaunis – Mallel on näiteks tulevikus seitse poega, kõigil nimeks Mats, ainult isanimi erinev.”