Minu Tokyo 2026 Liisa Berezkin

Sünteetiline paradiis

Blondeeritud juuksepahmakaga geipoiss Yūto võtab lonksu ja vaatab mulle otsa.

„Kas sinu meelest on normaalne, et inimene võib ööpäev läbi juua, karaoket laulda, pidutseda või mängukeskuses aega veeta? Nagu põrgumasin, mis ei peatu kunagi?“
„Võib-olla mitte igal pool,“ vastan ma. „Aga Tōkyōs on see normaalne. See on nagu tänapäeva paradiis.“
„Paradiis ehk küll,“ vastab Yūto, „aga kuidagi väärastunud paradiis.“

…26aastaselt Tōkyōsse kolides satun maailma, kus näib olevat võimalik kõik. Ka see, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Ahmin endasse uusi kogemusi, sõprussuhteid ja armumisi – ning unustan pahatihti, et tulin siia tegelikult akadeemilist teadustööd tegema.

Mida tähendab luua kodu paigas, mida oled pikalt idealiseerinud? Kas piiride puudumine teeb meid õnnelikumaks? Kas kuuluvustunne sünnib keelest, kultuurist ja kommetest või millestki hoopis tabamatust? Kus lõpeb vaimustus muinasjutumaailmast ning algab päris elu?

AUTORIST:

Liisa Berezkin on lõpetanud 2004. aastal Tartu kõrgema kunstikooli tekstiili erialal. Jaapanis magistrantuuris ja doktoriõppes olles õppis ta religioonisotsioloogiat. Pärast seitset aastat Tōkyōs elamist pöördus ta 2017. aastal tagasi Eestisse, kus tegeles jaapani klientidega ühes finantstehnoloogia ettevõttes.

Liisa on töötanud ka erivajadustega laste ja täiskasvanutega nii Eestis kui Jaapanis, tegelenud jaapani keele tõlkimisega ja pakkunud Jaapaniga seotud giiditeenuseid. Praegu tegeleb ta tätoveerimisega ning on kunstiajaloo õpetaja gümnaasiumis. Tema huvi ulme vastu on päädinud ka illustratsioonidega raamatutes. Kunstnikunime Deliisium kasutades on Liisa teinud ka taskuhäälingut.