Minu Tai Mai Loog

Ilmunud
10.2008

Sinimustvalge jänku igaveses suves

Mai Loog kolis Taisse 11 aastat tagasi. Internetis kohatud inglasest kallimaga otsustasid nad naeratava lõunamaa kasuks. Nüüd on Mai taas vallaline, kuid elab ja töötab siiani Bangkokis. Troopilise Tai erootilis-eksootiline õhkkond on avanud temas küljed, mida nii mõnedki Eesti lapsepõlvesõbrannad alguses veidraks pidasid. Miks teeb Mai muusikavideosid, kus oma jutustatud loo juurde tantsib ringi kalli pitspesu väel või sädelevates bikiinides? Kuidas sobivad Mai jänkukõrvad kokku doktorikraadi ning Tai poliitilise situatsiooni analüüsimisega Eesti meedias? „Ma olen kaasaegne naine, ma olen seks-subjekt, ja ma naudin seda,” ütleb Mai ning selgitab oma raamatus seda lähemalt.

NB! Raamat on koos fotolisaga!

Mäletan, et kartsin Tai tolli. Kuulun sellesse ajupestud põlvkonda, kes vaatas telekast Austraalia miniseriaali „Bangkok Hilton” Nicole Kidmaniga peaosas. Kartsin jubedalt, et keegi kuskil lennujaamas on mu kohvrisse midagi keelatut sisse toppinud. Uurisin lennujaama ametnike nägusid, et kas on hirmsad. Kõik olid aasia näod. Üldse kõik näod mu umber olid aasia näod, kõik peanupud olid musta värvi. Ma ei tea, kuhu kadus lennukitäis soomlasi, aga selle paari tunni jooksul, mil ma seisin immigratsioonisabas, nägin vähemalt paari tuhandet aasialast. Peamiselt rühmakäitumise, aga ka näo järgi hakkasin eristama jaapanlasi, hiinlasi, loomulikult indialasi, eriti sikhe ja hindusid. Kes on tailane, selgus selle järgi, et neil olid eraldi immigratsioonijärjekorrad.

Ootesaalis nägin teda juba kaugelt, ta oli kõige pikem. Ka paistis ta juba kaugele kohutavalt närvis olevat. Edasine toimus kõik nagu läbi udu.

—-

„Meil on tankid tänaval,” ütlesin veebikaamerasse, kui olin lugenud läbi ajaleheuudise-tekstisõnumi, mis just telefoni sisse piiksus.

Bangkok Post pakub sellist kiiruudiste teenust, iga päev saadavad nad kümme sms-uudist mu mobiiltelefonile. Selle eest maksan telekom-fi rmale igakuiselt 165 bahti ehk umbes 55 Eesti krooni.

„Mis tankid?” küsis ameeriklane Piggy Berliinist vastu. Piggy oli tankis istunud ja üle miinipõldude sõitnud kunagi ammu – Vietnamis.

Oli 2006. aasta 19. septembri õhtu ning Tai sõjavägi korraldas tankide toel riigipöörde, kukutades peaministri Thaksin Shinawatra.

„Ma ei tea, lähen vaatan, ma pean niikuinii poodi minema!” õrritasin teda vastu. „Meil on igatahes riigipööre, vaata uudiseid!”

—-

„Variant 2 on parem. Kas ombled juba voi ;)?” tuli 24. veebruaril 2006 meil Evelt.

Olin just saatnud talle kaks kavandit sinimustvalgetest stripparibikiinidest, mida töötegemise vahepeal disainisin.

„jah panin tydrukud litreid tikkima! :P” vastasin ning toppisin kavandi käekotti. See tuli viia Pratunami turule, kus go-go-tantsu- ja varieteepoed ning osavad õmblejannad. Litritega bikiinid tikitakse seal valmis paari päevaga ning maksavad need ainult 150 bahti ehk umbes 50 krooni. Ega me väga ahned olnud, aga meil oli mõlemal sahtlis juba üle kümne paari litritega bikiine. Nüüd oli meil vaja veel siniseid jänkukõrvu, aga neidki sai Pratunamilt osta.

Seekord plaanisime Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada patriootliku basseinipeoga, kus sinised printsessid esinevad sinimustvalgete jänkudena.

—-

„No kujutad ette, Innar ostab alles Emporiumis ülikonda!” hõikasin Evele ja Kaiele, kes olid juba valmis ja ukse juures, et vabariigi 89. aastapäeva vastuvõtule startida.

„Mida? Ma sain aru, et tal on kapis oma viisteist Armani ülikonda?” ajas Eve silmad suureks.

„Ma ei tea! Võtame takso, sest kahe autoga minek raiskab vaid aega!” tormasin ma korteriuksest välja ning nii me tuhisesimegi siidkleitide sahinal ja kontsade klõbinal trepist alla, tänavale, taksosse, et seitsme minuti möödudes eskalaatoreid pidi Emporiumi kolmandale ehk meestekaupade korrusele sisse klobistada.

„Tüdruk läks pintsakut triikima. Aidake mul särki valida! Kas need püksid on liiga pikad või?” puristas siilipäine Innar Tammisaar, kinnisvaravahendaja Pattayalt, ühe hingetõmbega. Tema elu esimene diplomaatiline vastuvõtt ning kolmkümmend minutit enne algust on ta veel kaubamaja proovikabiinis!

—-

Pill tuleb pika ilu peale, ütleks eestlane. Taid on budistid ning põhjus, miks miski hirmus tulla võib, on palju suurem kui lihtsurelike sanukk. Maailmas võib kõike juhtuda, miski pole kindel ja igavikuliselt harjumuspärane.

„Mu vend on vist lolliks läinud,” ohkas Karin ja vaatas telefoniekraanile. Oli pühapäeva hommik, 26. detsember 2004. Vaatasin ta kohkunud nägu ja avasin kähku telekas BBC kanali. Chiang Mais elanud Karin jäi selleks aastavahetuseks mulle Bangkokki külla, tema vend õppis siis Singapuris ja kuulis sel hommikul uudiseid meist varem.

„Tsunami? Tsunami ja Tais, hiidlaine India ookeanis?? Mida? Mis loll nali see on!” ei uskunud me kumbki uudiseid.

—-

Miks mulle on tähtis uueks aastaks Hiinalinna jõuda? Ehk sellepärast, et nime järgi peetakse mind alati hiinlaseks? Mu alluv Lan Eng meie Kuala Lumpuri kontoris, kes on hiinasugu malaislanna, kirjutab siiamaani mu nime Mai Loong. Muidugi oleme kohtunud ja ta teab, et olen eestlane. Aga tal läheb see meelest ära.

„Kas te Mai Loogi nägite? Ta on blond!” kuulsin Hiina Colgate’i marketingiosakonna naisi kohvinurgas sädistamas, kui Guangzhous käisin. Olime enne vahetanud sadu meile, nad arvasid, et olen Tais elav hiinlanna.

„Mai Loog?” vajusid Young & Rubicami Aasia regiooni juhtidel suud lahti, kui mind esmakordselt näost näkku nägid. Nad olid just lennanud Hong Kongist Bangkokki nn agentuuride päevale.

—-

Silom Soi 4 peal oleva restoranbaari Balcony ettekandjad on ühed edvikumad poisid maailmas. Üks neist võttis me tšekid, keerutas puusi, tegi paar tantsusammu, pillas tšekid maha, meie hüüatasime, ta pöördus tagasi, korjas need teatraalselt üles ja kadus teiste ettekandjate ergutushüüete saatel siseruumi kassa juurde. Kõik mehed meie Balcony kohviku laudades ja üle tee olevast Telephone’i baari laudades jälgisid seda kordeballetti.

„Kus on mu kott?” hüüatasin, kui poiss arvega tagasi tuli. Kobasin kätega oma tooli seljatuge, pöörasin ringi, mulle vaatasid otsa kõrvallauas istuva keskealise saksa mehe põnevil silmad. Küsisin: ega ta ei näinud mu kotti? Sellist suurt roosat? Ta kehitas õlgu.

Marianne ja Eero vahtisid mind uskumatul pilgul.

„Ongi läinud või?” küsis Eero.

—-

Oma punase Honda Dream motika pargib Karin vanalinna müüri äärde.

Veesõda juba käib, pritsijaid täis Jaapani kastiautod juba kruiisivad, turistid tulistavad kõiki möödujaid veepüssidest. Meie sööme tänaval varikatuse all salatit, joome veini ja kuivame. Klaasi taga söövad kaks paksu inglise tüdrukut hiiglaslikke enchillada’sid ja kartulitšipse. Karin pakib päikse käes lahti oma mobla, see on veekindlalt seitsmes kilekotis.

„Bangkok Post soovitas mobla kondoomi sisse panna,” itsitan.

„Asjalik nõuanne, sest see polnud veel midagi, õige pritsimine algab alles esmaspäeval,” lubab Karin.

—-

„Äkki on täna taas mõni stag night-seltskond Hongkongist kohale lennanud?” ütlen lootusrikkalt. Eelmine nädalalõpp oli Q-Bar täis Hongkongi pankureid, kõigil seljas Evel Knieveli valge tumesinise V-kaelusega ning tähtedereaga kaunistatud mottorratturikostüüm. Ainult et materjaliks oli liibuv Marati pesu laadne trikotaaž! Oeh, need pankurite kehad, need kõhud, need tagumikud – igas suuruses ja kujus ning ülima meheliku enesekindlusega eksponeeritud! Ja peas olid kõigil blondid lokkis parukad ja aviaatori päikeseprillid. Neid ühesuguselt riides kutte oli kokku oma kolmkümmend, enamus valged expatid, aga ka aasialasi.

„Ei usu, et täna lõbutsevaid seltskondi tuleb, kolmapäev ju,” ütleb Eve laisalt. Jah, igav on. Väga igav! Võtame klaasid ja läheme alla tantsima.

Ja seal nad on: Mõhk ja Tölpa! Universum on meid kuulnud!

—-

„Olen nii vihane!” kinnitasin endale. Pulss peksis. Marssisin Orientali keemilise puhastuse waikummardust tegevatest ja khun Maid teretavatest teenindajatest mööda nagu virilalt naeratav kõuepilv. Sisenesin Guessi poodi peaegu marsisammul, kontsad otsustavalt läikival põrandal plaksumas. Moodsalt tuunitud poisid ja tüdrukud, Guessi müüjad, jäid mind hämmeldunult vahtima.

„Tahan mänedžeri näha,” teatasin nalja mittemõistva näoga, endal lõug krampis. Leti taga oleva tüdruku naeratus kustus kohe.

„Te pole pank, et mu raha hoiate, te olete pood. Teil on minu raha,” toksisin müügitšekile ja paranduskviitungile, „kus on mu kaup? Olen kindel, et Tais kehtivad ka tarbijakaitse seadused. Kas pean tõesti advokaatide poole pöörduma?”

—-

One minute na khaa,” ütlesin avatud autoaknast neile inglise-tai segakeeles ja naeratasin nii kenasti, kui suutsin. Hotelli laial trepil vahtis mu poole rühm Korea turiste. Siis astus mu auto juurde kuldpagunitega livrees uksehoidja ja hakkas mind ära ajama.

One minute na khaa,” naeratasin tallegi ja vaatasin ukse poole. Ma ei lükanud käiku sisse. No ei ole Doni, ei ole! Läbi klaasuste ei paistnud tulevat ka. MySpace’i pisikese pildi järgi arvasin ta ära tundvat: veidi hallikad juuksed, keskmine kehaehitus.

Järsku märkasin, et trepist astub reipal sammul alla prillidega tumedajuukseline mees, kergelt araablase moodi, seljas kallis must ülikond ja must triiksärk, ülemised nööbid avatud. Ta naeratas mulle, avas autoukse ja istuski sisse!

„Issand, ta ajab mind mõne vene eskort-tüdrukuga sassi!”

  • Autoriõigus: Mai Loog ja Petrone Print OÜ, 2008
  • Toimetajad: Krister Kivi, Epp Petrone
  • Keel ja korrektuur: Elo Kuuste, Riina Tobias
  • Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükkinud OÜ Greif
  • ISBN 978-9985-9931-2-5
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 296 lk

Paberil otsas

Kommentaarid


Külaline
Anne
8 aastat 10 kuud tagasi

100% nõus! Olen palju Minu-sarja raamatuid lugenud ja üheski teises pole kogu elu keerelnud ainult autori ümber. Mai Loogi eneseimetlus on saavutanud kolossaalsed mõõtmed! Taist on juttu minimaalselt. Ma ei suutnud lugeda seda raamatut rohkem kui 60 lehekülge. Õnneks ilmub varsti ka raamat “Minu Tai saared”. Jään seda põnevusega ootama, kuna varsti on plaanis Taisse reisida.

Külaline
lugeja
10 aastat 7 kuud tagasi

Hämmastav raamat, mitmes mõttes. Totaalne tibindus ja tühise elu kirjeldus, samas autori huvitav taust ja toimetamised – tegemised. Normettekujutustesse mittemahtumine, või just äärmuslik norm. Kaunidus ja elurõõm, tobedusega vürtsitatud. Hedonism, heas mõttes. Huvitav järelmaitse.

Külaline
Reet
11 aastat 1 kuu tagasi

Mulle jäi raamatu autorist ka süüdimatu peolooma mulje, arvan siiski, et autor on julge, tark ja tragi naine, kes elab huvitavat elu

Külaline
päike
11 aastat 2 kuud tagasi

Lugesin seda suvel oma väikeses lilleaias, kui olid hästi kuumad ilmad ja see oli väga hea puhkus. Mõnus lugemine tegi meele rõõmsaks ja võtsingi seda raamatut nii, nagu autor soovitas. Väga mõnusad tunnid veetsin Eesti suves lugedes haaravat elu igaveses suves.Aitäh kõigile sarja autoritele eripalgeliste lugude eest!

Külaline
Age
11 aastat 5 kuud tagasi

Kui meil kõigil oleks vaid oskust ja tahet niimoodi elada
http://ageagapi.wordpress.com/2012/10/16/minu-tai-mai-loog/

Külaline
Margit
12 aastat 1 kuu tagasi

Olen samuti pettunute poole peal. Üks neist raamatutest mis vabalt raamaturiiulile tolmu koguma võib jätta. Kas seda nimetatakse keskea kriisiks, milles autor viibib? Eneseimetlejast playboy jänku. Aga eks ole sellistelegi raamatutele lugejaid. Samas naudin teisi Minu sarja raamatuid.

Külaline
M.
12 aastat 2 kuud tagasi

“Minu Tai” kuulub kindlalt esikolmikusse, meeldis kõik selle raamatu juures. Arvan, et autor ei sobikski Eestisse elama, kuna tema positiivsus tekitaks paljudes tagasihoidlikes eestlastes pahameelt. Mulle väga meeldis see raamat ning antud teos oli väga huvitavalt ja mahlaselt kirjutatud. Tai on ammu mu unistuste sihtkoht olnud ning raamatus loetu võimendas selle riigi eripära ning natuke ka hullust.

Külaline
Ups
12 aastat 3 kuud tagasi

Väga piiratud arvamine, et raamat ei meeldi nendele, kes Mai peale kadedad. Tuletaks taolise lähenemisnurga esindajatele meelde, et kritiseerimiseks võib olla ka teisi põhjusi peale kadeduse. Naerma ajab niskene väiklane seisukoht. Tobe.

Külaline
Johanna
12 aastat 7 kuud tagasi

Tahaks seda raamatut lugeda, sest olen lugenud Mai artikleid ja tema julge ellusuhtumine ja kirjutusviis meeldivad mulle. Arvutustest tundub, et suur osa naisi on (seda ise tunnistamata) kadedad Mai ürgnaiselikkuse peale. Minu meelest oleks vaja just õppust võtta:)

Külaline
epukas
12 aastat 8 kuud tagasi

Olen raamatu “Tai – naeratuste maa” omanik, mille kaasautor Loog on. See oli küll väga hea ülevaade riigist ja elust ja olust jne. Praegune Minu-raamat on kahjuks Minu Mai mitte Minu Tai.

Külaline
Merlyn
12 aastat 8 kuud tagasi

Ma kahjuks lugesin enne raamatu lugemist kommentaare siit ja olin juba ette arvanud, et ei ole hea aga minu üllatuseks oli see väga hea ja huvitav. Hoopis teistmoodi elu ja kuidas autor sellest maksimumi võtab, on juba kadestamist väärt nagu siin mõned on eespool maininud. Raamat anna hea ülevaate Tai elust tema silmade läbi ja lugedes tekib juba endale silme ette mismoodi võiks see kõik seal välja näha. Minule meeldis see raamat!

Külaline
Jehh
12 aastat 8 kuud tagasi

Mulle just väga meeldis Minu Tai. Lihtne ja lõbus lugemine, väga kaasahaarav. Ja kadedaks teeb, kuidas autor suudab elu nii nautida nagu ta seda teeb. Kadestamisväärne. 🙂

Külaline
Gerda
12 aastat 8 kuud tagasi

Ma olen kindel, et tegelikult oleme me kõik autori peale kadedad. Mõtle vaid – ilusad ilmad, meeldiv töö, fantastiline loodus, vaba aeg ,vabadus,nauding,maitsev toit,no stress. Mida veel elult tahta?
Mul on hea meel, et naudid oma elu seal kaugel ja mul on kurb tõdeda, et eestlase kadedus ja pessimism on jäädavalt alles.
Paljud, kes ootasid raamatust Tai loodust ja tutvustust , siis pean tõdema, et seda ei suudaks kirjeldada isegi kõige parem kirjanik.
Mul on südamest hea meel, et leidub inimesi, kes naudivad elu ja kes ei vaevle komplekside küüsis nagu palud meist.
Kahju armsad kriitikud, aga südames te teate , et teekiste kõik, et sellist elu saada ! 🙂

Külaline
Lugeja
12 aastat 11 kuud tagasi

Minule isiklikult küll see raamat väga meeldis. Suureks boonuseks oli just see pidev positiivsus mitte mingi pidev probleemide lahkamine nagu enamikes raamatutes. Muidugi see, kas raamat meeldib või mitte, sõltub sellest, mida sa sellest ootad. Taist, sealsest kultuurist ja taidest on raamatus räägitud, kuid autori vaatenurgast. Loomulikult on juttu ka pidevatest pidudest, stripparibikiinidest, siin-seal on eneseülistust, aga minule kui lugejale, kes otsis raamatut, mis tekitaks hea tunde oli see küll mõnus ja kerge lugemine.

Külaline
gaal
13 aastat 14 päeva tagasi

Autor toob pidevalt vihjeid filmile “Lõputu küünlapäev” / “Groundhog Day”. Võib-olla oleks selle filmi tutvustuse pidanud ka raamatu kaanele panema.

Külaline
ebahuvitav
13 aastat 1 kuu tagasi

Ainuke raamat,mis sellesse sarja ei sobi.on liiga ülemeelik ja jätsin raamatu pooleli koha pealt,kus Loog väidab,et ei oska tai keelt.Aga elanud on seal väga kaua.Ootan aga sarja raamatuid muidu edasi ja seni pole pidanud pettuma,peale Tai.On muidugi nõrgemaid raamatuid ka,kuid siiski riigist,mitte enda ülistamisest.

Külaline
Kaie
13 aastat 2 kuud tagasi

Kuna Tai on väga atraktiivne sihtkoht võiks sealt ilmuda teinegi raamat. Sel korral võiks keskenduda riigile ja kultuurile.

Külaline
Katariina
13 aastat 2 kuud tagasi

Olen Sirtsuga vägagi nõus – tühi ja igav eneseimetleja.

Külaline
Sirts
13 aastat 2 kuud tagasi

Olen selle raamatu lugemisega 46-ndale leheküljele jõudnud. Vastupidiselt teistele sarja raamatutele, mida on olnud raske käest käest ära panna ei edene see mitte kuidagi… Tulin siia kommentaare lugema ja kahetsen tõesti, et ei teinud seda varem.
Ühinen enamuse arvamusega, et tegemist on igava ja tühja raamatuga.

Külaline
KAHJU
13 aastat 3 kuud tagasi

et selline raamat sattus “Minu….” rubriiki…. Pettumus.

Külaline
Fänn
13 aastat 5 kuud tagasi

ja veel üks tähelepanek.. selle raamatu esikaas erineb kõikidest teistest ühe aspekti poolest – kui teistel raamatutel on pildiks midagi sellele riigile, linnale või kultuurile omast, siis Tai raamatukaane peal ilutseb autor ise. See juba räägib iseenda eest…

Külaline
Fänn
13 aastat 5 kuud tagasi

Ma ei ole üldiselt väga kriitiline inimene, aga avaldan siiski siinkohal oma arvamust olenemata sellest, et pole seda raamatut lugenud. Ja ei kavatse paraku ka seda teha. Põhjuseks just selles raamatus eksponeeritud tibindus ja nartsistlik lähenemisviis, millega autor endale minu meelest vee kenasti peale tõmbab. Pealegi, 50 aastselt inimeselt eeldaks natuke küpsemat elulaadi ja maailmakäsitlust. Seda sarja loetakse seetõttu, et saada konkreetsest riigist, kultuurist ja inimestest mingi ülevaade autorile omase nurga alt, kuid selles raamatus, mulle tundub, on rõhuasetusega mööda pandud. Kahjuks. Ei tahaks hästi uskuda, et Taile on omane vaid pidu ja trall, mida kuuldavasti selles raamatus ohtralt kajastatakse. Loodan, et keegi teine kunagi kirjutab veel Taist raamatu, mis annab adekvaatsema pildi.

Külaline
ANN
13 aastat 7 kuud tagasi

Lugesin “Minu Taid” alles praegu. Olin ta küll muretsenud, lausa ostnud, mida väga tihti endale lubada ei saa, aga et Mai oli mulle nooruses tuttav, siis tegin seda. Sellep. ei tahagi hakata lahkama filosoofiadoktori jänkundust, jäägu see teistele. Küll aga hämmastas, et kohe alguslehekülgedel on eesti filoloogist doktorikraadiga inimene lubanud endale vormi “ärme stressa”, mida kirjakeele normid küll ei luba. Seda ei saa sugugi ka trükiveaks pidada. Tegemist on lihtsalt vigase keelendiga. Raamatu lugemisega viivitasin, kuna julgusest jäi puudu selle tõttu, mida olin raamatu kohta kuulnud-lugenud. Nüüd loetud.

Külaline
Laura
13 aastat 9 kuud tagasi

Lootused olid sellest raamatust leida palju huvitavat Tai elu-olu ning kultuuri ja seikluste kohta,kahjuks sai sealt ainult osa peo-üritustest ja ilu-elust.

Külaline
ullike
13 aastat 11 kuud tagasi

Autor on omapärane, ahvatlev, imetlusväärne ning saatuslikult kaunis. Peale selle haritud, tark, laia silmaringiga, edukas, elujanuline, positiine… Naine, kes on küll 50-aastane (?), kuid tänu headele geenidele, enese eest hoolitsemisele ja enda armastamisele näeb oma east tunduvalt noorem välja ja kelle hing on veelgi noorem. Naine, kes oskab end hinnata, teab oma hinda ning kiirgab ja särab kaugele. Tõsiselt, ma tahan ka tema eas olla selline (ok, jätaks selle jänkunduse, kokteilid ja basseininduse ehk välja:) Aitäh suuna näitamise eest, Mai! Kui kord eksin teelt, eks siis võtan raamatu jälle kätte 🙂

Külaline
Anita
14 aastat 24 päeva tagasi

Väga tühi raamat, lugesin seda enne Taisse minekut ja võin ausalt öelda, et kultuurilise külje pealt täiesti mõtetu raamat. Kui tahate õppida, kuidas 40-50 aastasena veel eeskujulik beib olla, olematu moraali ja natukene kahtlase mõtlemisega, siis on see tõesti parim raamat.

Külaline
?
14 aastat 2 kuud tagasi

Kinkisin selle raamatu ka oma emale(olles lugenud vaid lühikest kirjeldust tagalehel ning teades, et talle on teised “minu…” sarja lood meeldinud).Kahjuks läks kink aiataha kuna talle see ei meeldinud.Lugesin siis ise-ei meeldinud. Samuti ka tema sõbrannadele.
See raamat venis ja venis…liiga pikk ning sama teksti täis. Rohkem oleks võinud rõhuda Tai kultuurile ja inimestele kui enda välimusele ja pidudele.

Külaline
Kiireke
14 aastat 6 kuud tagasi

Minu arvamus Maist langes 300%,ei saa aru sellisest inimesest…

Külaline
ariadne
15 aastat 2 kuud tagasi

Tibiromaan. Muud “Minu…” raamatud on väga vahvad olnud, see on niisugune…väga teistsugune. Samas näitab ta kindlasti kohalikku pilti ka.

Külaline
Eppppp
15 aastat 2 kuud tagasi

Tinn, mis kohta sa mõtled raamatus, mis sind nö ära võlus?

Külaline
Tinn
15 aastat 2 kuud tagasi

Jah, see on mitmekihiline raamat. Loodan igatahes, et lugejatel ikka närvi jätkub ära oodata see punkt peale mida mina raamatust hoopis teisiti arvama hakkasin. Selle ilu ja erootika ülistamisel võib küll olla enese-eksponeerimise maitse juures, kuid rohkem on see siiski meeldetuletus naistele, kes ennast samaagselt superemade ja karjaarinaistena tõestades unustavad ära, et on siiski vaid luust ja lihast naised, loodud siia ilma meeste poolt ihaldatud olema.

(Oh, ma kirjutan juba sama keeruliselt kui Murutar ;)))

Külaline
kummaline raamat
15 aastat 2 kuud tagasi

Algul ärritas, aga siis tegi see naiselikkuse ja erootika propaganda minus midagi… praegugi veel raske kirjeldada, aga kindlasti on sellel raamatult teistsugune aftertaste, kui alguses esimest lonksu rüübates osata oskasin.

Külaline
kriitik
15 aastat 3 kuud tagasi

Raamat on üllatav, sain poole peal aru, mida see “igaveses suves” olemine alapealkirjas tähendab. Ka niimoodi võib keskikka astuda, basseinipidude ja jänesekõrvade saatel! Samas annab ka Tai poliitikast ja kultuurist aimu, kuigi lõpuks jääb peale siiski see keskealise naise erootika ja pidude teema. Lugesin igatahes kuus tyundi järjest.
Kivi on visata korrektori kapsaaeda, trükivigu jäi mitu korda silma!