Minu Taani Mae Lender

Ilmunud
03.2010

Tuuline teekond keelatud maal

Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed…ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki.

Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas.

Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu.

Mae Lender

Millegipärast kipub ikka olema nii, et kui sa nuumad oma teenistusest (endale näib muidugi, et lõputult) haigekassat, siis võid kindel olla, et sinuga ei juhtu midagi. Aga kui sul nüüd juhtumisi see kullakallis tervisekindlustus puudub, siis sa mingi portsu otsa ka satud. Oma viga kah tegelikult, ei peaks igale poole ronima, aga lihtsalt nii mõnus on minna vahel õhtuti Vilvega veekeskusesse niisama lustima, eriti kui kodune elu on hetkel nii tapvalt igav ning ümbruskond lausa kihab ujulatest ja veekeskustest.

Ainult et ühel sellisel korral, mis juhtumisi on kaks päeva enne tööpostile asumist, lõpeb veekeskuse liutoru-trall minu jaoks kurvalt.

Ma olen nagu kuueaastane jooksnud trepist üles ja siis sõitnud jälle torust alla ja niimoodi kümneid kordi, kui otsustan, et nüüd siis viimast korda. Mõeldud-tehtud – aga see viimane teekond alla lõpeb paiskumisega tohutu jõuga vastu liutoru külge. Kõik mu kondid ragisevad ja selle kondiragina kaja kaigub vastu terves torus. Vasaku käega tirin ja tõukan end kuidagi torust välja, terve ülakeha on kange ja aina hullemaks läheb. Õhtul magama minnes ei ole ma võimeline isegi riideid seljast võtma.

—-

Teisele korrusele jäävad magamistoad. Trepist üles minnes ilutseb kaldlaes lahmakas sebranahk (selle olevat toonud omal ajal Aafrikast kas Jakobi vanaonu poeg või keegi teine sama kauge sugulane), aknalaudadel seisavad rivis vanad kivikirved ja muud põllutöödel maapõuest leitud igivanade tööriistade jäänused. Ma võin siit ise edasi oletada, mis neis suurtes kirstudes kõik olla võib. Aga arvatavasti ei tahagi ma seda teada. On märtsikuu esimene päev, aga all elutoas võtab mind vastu – üllatus-üllatus! – jõulupuu, millel pole enam ühtegi okast küljes. Ümberringi ilutseb veel oma paarkümmend potilille, enamasti kaktuselised, millel tõsiseid raskusi hinges püsimisega. Elutoas teleka ümber on aga risti-rästi laiali suur hunnik videofilmikarpe, nagu oleks siin toimunud suuremat sorti sõpruskonna filmiõhtu.

Selline kaos saabki tekkida vaid siis, kui elad üksi koos kahe koera ja kogu muu talupidamisega oma kukil. Mingi kuivanud jõulupuu on selle kõige juures köömes!

—-

Pärast minu siiaasumist käivad riburadapidi majast läbi ka Jakobi õed. Nad elavad muidugi kõik üpris lähedal ja astuvad ka edaspidi siia tihti sisse, aga seekordsel tulekul on kahtlemata põhjus – vaja ju üle vaadata, mis imeloom siia tööle võetud on. Seni on siinsed majapidajad olnud lätlased. Esimesena teeb kiirvisiidi Helga, kes elab kõige lähemal. Ta astub tuppa… ja kogu tuba saab teda täis. Ta ei püsi hetkekski paigal ja kogu aeg teeb „midagi”. Mul on jube raske saada samale lainele vestluspartneriga, kes muudkui ringi kablutab.

Seda esiteks. Teiseks, kuigi ta juba Jakobilt on kuulnud, et ma olen vaevalt aasta Taanis olnud ja kohalikku keelt ei pursi, raiub ta ikka mulle küsimusi esitada oma kuum-kartul-suus-keeles.

—-

Sel korral esitatud taotlusele saan ma otse loomulikult eitava vastuse, ainult et üheksa kuud hiljem. Kohe esitan ka uue taotluse koos uue töölepinguga, sest tundub, et see viimane saigi komistuskiviks. Aga seekord unustatakse mind sootuks ära, ei mingit teadet ükskõik millise otsuse kohta. Pärast kümneid Jakobi telefonikõnesid migratsiooniametisse tuleb välja, et keegi on vahepeal töölt lahkunud ja minu paberid on kenasti kuhugi sahtlipõhja ootele jäänud. Jälle paar kuud ootamist ja jälle etteaimatav tulemus.

—-

Jakob tuuseldab juba tükk aega oma põhjatus riidekapis. Ega see head ei tähenda, sest võib arvata, et ta leiab sealt kas midagi väga koledat või parandamist vajavat. Ent õmblustöid ma kohe üldse ei armasta. Lõpuks ilmubki ta lagedale mingite pükstega, mida ma pesus küll pole veel kohanud.

„Näed, need on küll mulle ju keskkohast kitsad?” vaatab ta küsivalt minu otsa.

Ega ta eksi, seda teisedki juba norivad, et Jakob on viimasel ajal liiga hea toidu peal – kõht tahab ette tulla.

„Siis pole midagi teha,” pakun ma välja, sest silmagagi on aru saada, et ega need jalga lähe.

„Aga need on mulle kingitud. Nii et ma vahetan need ümber, kui järgmine kord linna lähen.”

Appi, kui piinlik, jõuan mõelda. Mina küll vist järgmisel korral ei lähe temaga linna ja poodi kaasa.

—-

Koos Jakobiga neile väljasõitudele minnes kordub pea alati üks ja seesama eelmäng.

Jakob küsib oma toimetuste vahepeal:

„Kuule, kas sa juba otsisid termose välja?”

Niikaua kui võimalik, ma ignoreerin seda küsimust või vastan midagi umbmääraselt.

Lõpuks otsib ta ise mulle termose välja ning ma olen ikkagi sunnitud selle kohviga täitma ja kaasa võtma. Ma joon siin päevast päeva seda ülilahjat läbipaistvat kohvilurri ja kaugemale sõites tahaks kangesti ilusates kohtades maitsvat kohvi nautida. Jakobit ma paraku ümber ei veena.

—-

Aeg möödub, aga ei midagi. Ootame veel paar päeva, aga ikka tühjus – ei raha ega isegi mitte vastavat märget saaja pangakontol Eestis. Läheme aga jälle panka asja uurima, meie õnneks võtab meid vastu seesama noormees, kes kohe laialt naeratab ja väikesele kohale omaselt näib meid mäletavat.

„Mure selline, et see raha, mis me saatsime, ei ole veel kohale jõudnud,” alustab Jakob pärast viisakuste vahetamist.

„Jaa, ma mäletan küll,” naeratab noormees endiselt, „aga ega see ei saagi veel jõudnud olla, sest ma pole ülekannet veel teinud. Ma ei teadnud, et teil sellega nii kiire on.”

  • Autoriõigus: Mae Lender ja Petrone Print OÜ, 2010

    Toimetaja: Monika Pais
    Keel ja korrektuur: Kadri Pettai
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Küljendus: Aive Maasalu

  • Trükk: Greif OÜ

    ISBN 978-9949-9015-9-3

    pehme kaas, 130 x 190 mm
    256 lk

     

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Mae Lender

Kommentaarid


Külaline
Maarja
6 aastat 1 kuu tagasi

Suurepäraselt kirjutatud, kaasahaarav ja huvitav lugemine! Soovitan kindlasti lugeda!

Külaline
age
11 aastat 3 kuud tagasi
Külaline
Raksu
12 aastat 3 kuud tagasi

Väga nauditav lugemine, aitäh kirjutajale hea töö eest. Raamatus andis palju aimu taanlaste kultuurist ja olemusest, kirjeldused olid humoorikad ja põhjalikut. Tekkis huvi sealse maa ja rahva vastu, tõesti väga hästi veedetud aeg 🙂

Külaline
Mariana
12 aastat 3 kuud tagasi

Enne raamatu lugemist suhtusin sellesse pisut eelarvamustega. Taani tundus minu jaoks mittemidagiütlev, kuid raamatusse süvenedes mõistsin, et “Minu Taani” on enamat kui lihtsalt nn reisilugu.Suurepärane, kui kaasahaarav see raamat minujaoks oli. Au ja kiitus autorile.

Külaline
kersti
12 aastat 6 kuud tagasi

Hästi kirjutatud! Huviga lugesin läbi autori silmade Taanist ning huvitav oli võrrelda enda kogemuste ja tunnetega sellest maast.

Külaline
CHACARERA
13 aastat 4 kuud tagasi

Olin tôeliselt üllatunud,et keegi suudab Sônderjyllandis nii kaua illegaalina elada.Elasime ise samas kandis,seega äratundmisrôômu oli paljudes seikades.Samas tooksin esile mainimata jäänud seaduste ja reeglite lämmatava rägastiku,mis igapäevaelust pea igasuguse spontaansuse ja vabaduse välja jätab. Samuti nâgime sallivuse ja tolerantsuse asemel vaikival kokkuleppel välismaalaste talumist,sest keegi ei söandaks Taani vôi taanlaste pea kohale tuua rassismi vôi ksenofoobia pilvi.Sama talumine laieneb Taanis kahjuks ka välistaanlastele,keda nad oma respektiivsetel “kodumaadel”jumaldavad,tänu sajadi vastu pidanud taanlusele,alleshoitud keelele ja kultuurile.Välistaanlased peavad end siiani teistest erinevaks,taunivad segaabielusid kohalikega ja näevad meelsasti,et lapsed ja lapselapsed oleksid valgepäised ja sôidaksid kooli lôpetades “koju” Taani oma vanavanemate maale. Sinna jòudmine on aga neile pahatihti suureks pettuseks,ühtäkki pole nad enam taanlased vaid suvalised välismaalased,kellele seda vôimaluse korral ikka ja jälle meelde tuletatakse ning makstakse alandav veerand kodutaanlase palgast. Aga sinu raamatu pealkiri on ” MINU Taani” ja kindlasti on nii palju erinevaid Taanisid,kui inimesi,kes seal elavad.

Külaline
Kati
13 aastat 6 kuud tagasi

Just lõpetasin selle raamatu, väga vahva! Tunda on, et selle on kirjutanud elukogenud inimene, mitte nooruke maailmarändur. Siiamaani üks selle sarja lemmikuid!

Külaline
Laura
13 aastat 9 kuud tagasi

Väga õnnestunud kirjatükk ja üks parimate seast selles sarjas.Tahaks Mae edasisest elust Taanis veelgi kuulda ning loodetavasti on plaanis ka 2.osa kirjutada:)

Külaline
inglike43
13 aastat 10 kuud tagasi

Mõnus lugemine! Algus pisut igavam, aga järjest hoogsamaks ja põnevamaks läks!Ise olen olnud 15a. tagasi 2 nädalat Taani lasteaias vahetuskasvatajana. See on tõesti jube, kuidas nad suurtele lastele Pamperseid alla topivad ja siis siin käies imestavad, kuidas meie väikesed tublilt potil käivad. Selle suure võileivatamise pärast on meie lasteaedade soojad söögikorrad neile väga võõraks asjaks. Vahva oli, kuidas nad ka enne jõulu õues vankri voodi voodites uinakut tegid.
Veelkord – oli mõnus lugeda, tuli palju tuttavat ette ja tekitas suurt kihku jälle sinna sõita (ise olin 80 km. pealinnast). Põnev oleks lugeda kellegi muljeid, kes suures linnas pikemalt elanud…

Külaline
Marin
13 aastat 10 kuud tagasi

Väga meeldis! Sai väga hea ülevaate Lõuna-Jüütimaast ja tekkis kohe soov sinna reisida:). Ise olen Taanis veetnud suurepärased 2 nädalad, mille tulemusena olen alati sinna tagasi tahtnud.

Külaline
nele
13 aastat 11 kuud tagasi

Lasin vanematel raamatu Taani saata ja lugesin selle paari päevaga läbi, põhiliselt ühistranspordis kooli või tööle minnes, ja kohe nii, et kui minu peatus tuli, astusin metroost/bussist/rongist välja ja lugesin peatuses seistes vähemalt peatüki lõpuni. Ise olen Kopenhaagenis vahetusüliõpilane, seega on mu elu siin täielik vastand autori maailmale, kuid siiski leian nii palju sarnasusi, enamuses osas kirjaldaksin ka mina Taanit ja taanlasi nii, nagu autor seda on teinud. Sain Jüütimaa kohta palju teada ja nüüd tean, kuhu oma looduslembesed vanemad viia, kui nad mulle suvel külla ja järele tulevad. Autor põhjendas ka ilusti ära, miks on mul soov varsti pikemaks ajaks Taani tagasi tulla: see väike ja kurikuulus danbakter 🙂

Külaline
Jaan
13 aastat 11 kuud tagasi

Aitäh mõnusa lugemise eest, olen praegu poole peal ja igal vabal hetkel võtan raamatu kätte, loen isegi bussis püsti seistes 🙂 Tõeliselt kaasakiskuv ja taanlaste olemusse süüviv! Minu-sari on üldse super, alustasin Austraaliast ja loetud on ka Eesti, Soome ja Kanada. Aitäh!

Külaline
Mae Lender
14 aastat 1 päev tagasi

Tänud heade sõnade eest, Krõõt!
Ega aastatega muutuvadki paljud asjad “nähtamatuks”, nende välja toomisel oli mul ikka veidi kõrvalist abi ka.
Hindamissüsteem peaks olema vahepeal muutunud, jah, vahetu kogemus küll puudub, aga kiire arupärimine näitab, et 12 sai parimaks hindeks (teised hinded muudeti loomulikult samuti ära) õppeaastal 2005/06.

Weatherwaxile: Võrdlus keskajaga ei ole tõepoolest paha:)Eks ongi, et kellele meeldib nii, kellele naa.

Külaline
Tiinz
14 aastat 2 päeva tagasi

Plaanin lugeda, veel pole jõudnud. Aga mulle meeldis eelmine kujundus rohkem, just see, et pealkirja taga oli pilt, mitte eraldi värvikast. ja Mongoolio kaanel meeldis väga reljeefne pealkiri 🙂
muidu kaanefotod meeldivad väga!

Külaline
Krõõt Kaljusto-Munck
14 aastat 3 päeva tagasi

Olen ise Taanis kümme aastat elanud ja mulle “Minu Taani” väga meeldis. Selles oli palju pisiasju, mis taanlust hästi edasi annavad, aga mida mina ei oleks osanudki välja tuua, sest kohtasin neid Taanis esimest korda 1992. aastal ja mõned asjad on minu jaoks nähtamatuks muutunud. Autor kirjutas ennast minu jaoks väga sümpaatseks, nagu enamus “Minu…” sarja autoreid. Jakobi õde on sarja üks värvikamaid tegelasi ja ka minu taani peres on üks selline kuju olemas. Kui ma Taanis õppisin, siis olid parimad hinded 11 ja 13, aga võib-olla on hindamissüsteemi vahepeal muudetud. Printsess Alexandra puhul oleks võinud välja kirjutada, et ta leidis endale abielus olles noorema kallima. Kes kuningliku pere tegemisi ei tea, selle jaoks jäi selle peatüki lõpp ehk liiga üldsõnaliseks. “Minu Taani” pildid on hästi valitud. Autorile tunnustus hea töö eest!

Külaline
Weatherwax
14 aastat 5 päeva tagasi

Ootan põnevusega ja väikese kahjutundega- elasin mõnda aega seal riigis, aga tulin tulema, sest nende elustiiliga harjumine oli liialt närvesööv. Ajuti tundus, et keskaeg pole seal veel läbi, hoolimata mõnedest 21. sajandi mugavustest. Aga vahel tahaks tagasi :S

Külaline
Epp Petrone
14 aastat 8 päeva tagasi

Selle raamatu autor elab ka praegu Taanis ega soovi tagantjärgi pahandusi, nii saab ta ausalt kirjutada oma elust illegaalina, sest nii ta Taani alguses läks.

Külaline
Yllatunud
14 aastat 8 päeva tagasi

Olen yllatunud, et lubasite inimese pseudonuumi all kirjutama…
Huvitav miks?

Külaline
Liisa
14 aastat 15 päeva tagasi

Paljutõotav 🙂