Minu Pariis Urmas Väljaots

Ilmunud
01.2009

Kuidas moepealinnas ellu jääda

Kuhu kadusid Chaneli parukad? Miks tahab Pariisi korteriomanik näha üürniku tuludeklaratsiooni? Milline oli mu kapisuurune katusekorter? Kus on Pariisis prestiižne elada? Kuidas moeshow’le modelle valitakse? Milline on tõeline pariisitar? Millised on Pariisi huvitavamad restoranid? Kui palju prantslane puhkab?…

Selles raamatus leiate vastused nii neile kui paljudele teistele küsimustele. See on lõbus antropoloogiline vaatlus, kus absurdsed situatsioonid vahelduvad konkreetsete ellujäämisnäpunäidetega ning kus ma jutustan oma tähelepanekustest Prantsusmaa ja prantslaste ning Pariisi ja pariislaste kohta. Teie ees on väike sissevaade prantslaste igapäevaellu, nende veidrustesse, kommetesse ja harjumustesse. Kuid see on ka minu lugu – sellest, kuidas uude keskkonda sattusin ja kuidas siin kohaneda tuli.

Urmas Väljaots

NB! Raamat on koos fotolisaga!

Sel nädalal pidi tulemused saama. Üleeile saingi telefonikõne.

Monsieur Valdžao, teie kandidatuur on väga huvitav ja me tervitaksime teid suurima heameelega oma õpilaste hulgas…”

„Aitäh, see on väga tore! Aga, ää, vabandust, kas me võiksime rääkida, palun, inglise keeles?” pomisesin kohmetult juurde. Kartsin prantsuskeelseid telefonivestlusi kui tuld. No mitte midagi ei saa aru!

„Ah soo, jajah, muidugi. Et siis – te olete vastu võetud!” teatas reibas hääl telefonist.

„(Hetk vaid positronidega täidetud plahvatuseelsest vaikust.)Merci! See on suurepärane! Ahah, et siis?…” Süda hõiskas sees, kui meie kirjandusklassikuid tsiteerida.

„Aga mis te arvate variandist alustada selle aasta asemel järgmise aasta septembris? Vaadake, teie keeleoskus on siiski nigel, vabandage mind sellise hinnangu pärast, ja meie kursus on väga intensiivne ning teile endale oleks palju parem, kui seda lihvida saaksite.”

—-

Eelmisel nädalavahetusel juhtus selline lugu, et kohtasin öösel kodu poole kulgedes juhuslikult tuttavat Soome moetoimetajat, kes oli Pariisi lennutatud Lagerfeldi ja H&Mi ühise kollektsiooni presentatsioonile. Temaga olid kaasas kaks Skandinaavia MTV tüdrukut, kes olid sama üritust üles võtma tulnud. Nii juhtus, et kojuminekuplaanid lükkusid edasi ja läksime hoopiski poppi ööklubisse Cab.

Väljas lookles saba ning nii ootamine kui piletihind tekitasid meis mõningast vastumeelsust. Vaja plaani.

Ujusime vaikselt sissepääsu poole. Olime vaevu turvani jõudnud, kui see meid nähes pahvatas: „ABBA!”

Tõsi, kõik kolm tüdrukut olid nagu õed, blondid ja rootslase välimusega. Ning minagi olen nende jaoks blond…

„Jajah, ABBA ABBAks, tegelikult oleme MTVst,” teatas Kicki ja torkas talle kotis olnud uhkete kirjadega mikri nina alla, kuhu paar tundi varem moegurud intervjuusid olid jaganud.

—-

Viimased paar päeva on toimetuses lahvatanud melodraama. Nimelt muutus endise moetoimetaja Francesca ametinimetus ja tinglikult sai ta nii-öelda paguneid juurde. Sellest hetkest alates käib tema ja teise moetoimetaja Thierry vahel pidev hõõrumine. Üks intrigeerib, kuid teine neelab sööda imekergelt alla.

„!!?? Ma ei mõista… !??!! Misse olgu… Oled sa idioot või?…” püüavad kõrvad kinni taamalt kostvat kisa-kära.

Sekundi murdosa hiljem tuiskab kohale pisarais Amélie, Francesca assistent, tema järel tipib umbes kahekümne sentimeetri kõrgustel kontsadel kohale vihast põlev Francesca.

Et moeetendustele kutseid saada, peab moemajadesse fakse lähetama (on aasta 2004!). Faksil seisis härra Thierry nimi proua Francescast eespool! Selline löök daami ego pihta ning taas kord põhjus uueks draamaks.

Faksi autoriks olin aga mina!

—-

Kuigi olin juba eelnevalt mõistnud, et korteri leidmine Pariisis ei kuulu mitte lihtsate ülesannete kilda, ei kujutanud ma kuni lõpuni ette, et see on selline võitlustanner. Tõeliselt tüütu. Üürimiseks ei tule omada ainult raha, vaid enamasti peab olema võimeline omanikule esitama ka maagilisedossieri ehk kausta, ilma milleta osad omanikud üldse kedagi jutule ei võta. Dossieri jaoks nõutakse näiteks viimase kolme kuu palgatõendeid, töölepingut, vanemate garantiid ja/või kellegi teise Prantsuse residendi solidaarset garantiid, pangaväljavõtet jne. Igasugu toredaid asju, mille esitamisega äsja saabunud välismaalane reeglina hätta jääb….

Kõige veidram asi on palgatõendi küsimine.

—-

Kust leida suurlinnas kaaslast? Näiteks metroost! Olin kuulnud juhtumeist, kus inimesed on tutvunud just maa-aluses transpordivahendis. Kuulutustelehtedes on tavaline ilmutada väikseid nuppe stiilis: „Olime koos sõbrannaga liinil see-ja-see, sel-ja-sel päeval, see-ja-see kell ning jutustasime liiga kõval häälel eelseisvast kontserdist, kuni sa meie vestlusesse sekkusid. Pidime järgmises peatuses (nimi) maha minema ning soovisime paraku vaid liiga kiirelt head ööd, vaatasime üksteist pikalt läbi aknaklaasi ning ma ei suuda oma mõtteid sust eemal hoida. Palun kirjuta!”

Ühel päeval teatab mu oma sõber Henning, et läheb suusatama. Henning on saksa poiss, kes siin Erasmust tegemas ning kellega tutvusin prantsuse keele kursustel ja kellega me polnud mitu nädalat näinud.

„Lahe! Ma pole kunagi suusatamas käinud, tahaks nii proovida. Millal siis?” Vaatamata ühisele keeltekoolinädalale kulgeb me omavaheline suhtlus inglise keeles.

„No see ongi probleemiks, et see on planeeritud jaanuarisse ning pean kuidagi koolist ära saama.”

„Kellega sa lähed siis? Perekonnaga?” Olin arvanud, et ta võtab reisi ette koolikaaslaste või oma rägbiklubiga. Ta kuulus ka kodulinnas rägbikoondisesse ja siin on oma võistkond igal korralikul koolil.

„Tead, ma tutvusin siin selle naisega, Nathalie’ga…” teeb ta ääri-veeri juttu.

„Misasja!?!?? No sellest oleksidki pidanud kohe alustama!!! Mis mõttes tutvusid? Lao kohe kõik välja!” Ooo, põnevaks läheb. Mu silmad põlevad uudishimust. „Kust te tuvusite? Et ühe naisega, jah? Mitte tüdrukuga?”

„Vaata, sõitsin nädalapäevad tagasi rägbitrenni ja ta istus metroos mu vastas. No ja siis pilgud kohtusid korra, siis teise, naeratasime, hakkasime rääkima….”

—-

Järgmise ajakirjanumbri moeseeriasse ja kaanele pildistati Naomi Campbelli, kes lennutati esimeses klassis Brasiiliast Pariisi. Selline pilet olevat neile maksma läinud kaheksa tuhande euri ringis. Lisaks peab Naomile hankima autojuhid, luksusliku hotelli jms.

„Vau! Ta läheb vist teile palju maksma,” uurin pildistamiste projektijuhilt.

„No peale selle esimese klassi, autojuhi, šampanja ja hotelli muid erilisi kulutusi ei ole. Kaane ja moeseeria eest peaks ta saama honorariks umbes sada viiskümmend euri.”

Eks ta ole, vananeva mannekeeni asi. Umbes kakskümmend aastat juba seda tööd tehtud ja kuidagi peab tipus püsima, endale PRi saama ja värske olema. Igatahes sõidutati selle pildiseeria jaoks kohale kilode viisihaute couture’i – väga hinnalisi Valentino, Diori ning Chaneli kleite. Üks John Galliano „leiutistest” oli nii suur (ja päriselus kole), et seda tuli mitmekesi kanda ning ta ei mahtunud kuhugi ära. Lähivaateis laste batuuti meenutanud kleidi pindala oli kaks-kolm ruutmeetrit.

Toodi kohale ka neli Chaneli kõrgmoeetendusel näidatud parukat. Need, mida 2006. aasta veebruari etendusel näha võis. Valged ja sulgedest tehtud. Iga parukas koosnes seitsmest osast, mis pähe parukaks kokku tuli sättida.

Pildistamine lõppes öösel kell kolm. Järgmisel päeval, kui asju hakati tagasi saatma, ei suudetud neid nelja parukat kuidagi leida.

—-

Milline on Elodie ise? Seeläbi saaksite ka ettekujutuse ühest tüüpilisest pariisitarist. Stiilne, kultiveeritud, laia silmaringiga ja intelligentne. See kõik aga ei tähenda üldsegi mitte, et ta teie vastu vähimatki huvi üles võiks näidata või erineva maailmanägemuse puhul teid mõista püüaks.

Oh ei. Ta võib olla jäärapäiselt ignorantne. Ka pärast kuudepikkust tutvust uuris Elodie mult enne koolivahaega, kas ma ka tagasi Lätti pöördun… Kuid seegi on juba samm edasi. Enamasti teda sellised pisiasjad nagu geograafia lihtsalt ei huvita, kui piirkond pole defineeritav ühega Pariisi 20 linnaosanumbrist, Londoni, New Yorgi või Los Angelesega.

Pariisitar on enamasti kergelt neurootiline ja võiks isegi öelda, et pahur. Ta kimub alati suitsu ja vahel rögistab mürgiselt naerda. Niisama lihtsalt heatujuliselt ta ringi juba ei lõkerda. Temast õhkub tunnet, nagu oleks tal kogu aeg midagi õnnest puudu. Mu esimene mulje Elodie’st kujuneski esimesel koolipäeval, kui ta muretu hooletusega kooli ukse ees üksinda suitsu tõmbas, möödujaile vaevu tähelepanu pöörates, kuigi samas neid täpselt jälgides ja teades, et nad teda vaatavad, sest üll oli tal pariisitarilikult seksikas kleit. „Taas üks endast superheal arvamusel ülbiktibi,” mõtlesin.

  • Autoriõigus: Urmas Väljaots ja Petrone Print OÜ, 2009
  • Toimetaja: Tiina Kaalep
  • Keel ja korrektuur: Riina Tobias
  • Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükkinud OÜ Greif
  • ISBN 978-9985-9931-4-9
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 287 lk

Comments


Külaline
Marjaana
6 years 12 days ago

Meeldis, täitsa mõnus lugemine oli. Kuigi nagu keegi eespool kirjutas, erineb ka minu kogetud Pariis Urmas Väljaotsa Pariisist korralikult. Siiski oli äratundmishetki ja avastamist, lisaks lihtsalt tore lugemine. Siiski pean tunnistama, et kui lugesin Eia Uue Minu Prantsusmaad (vaimustav raamat!) ning võtsin seejärel meeldetuletuseks uuesti Minu Pariisi ette, tundus viimane stiililt paras käkk olevat ja lõpuni ei viitsinud enam lugeda. See siiski ei varjutanud esimese lugemiskorra elamust 🙂

Külaline
Diana
6 years 3 months ago

Raamatu algus kippus venima, sest see moeteema jättis külmaks. Kui aga autor prantslaste ja pariisitarideni jõudis, läks väga põnevaks. Pärast raamatu läbilugemist mitmekordistus ka minu “aitäh” ja “palun” sõnade arv! Aitäh autorile! 🙂

Külaline
Reet
7 years 6 months ago

kahjuks jättis külaks see raamat, ju siis ei ole ma autoriga samal lainel

Külaline
Just
8 years 1 month ago

Olen umbes kümmekond raamatut sarjast läbi lugenud ja paraku Pariisi raamat ei ole minu lemmikute hulgas. Minu jaoks on ka liiga palju kordusi ja veidi lohisev kirjutamise stiil, eneseväljendus igavavõitu.

Külaline
Monika
8 years 4 months ago

Minu suur lemmik. Tore heaviide ja lugesin ühe ropsuga läbi. Vahetu, kriitiline ja vürtsikas lähenemine meeldis väga.

Autor on väga tugeva karakteriga, et on suutnud moepealinans ellu jääda ja edasi pürgida. See pole kerge elada aastaid väikesel pinnal oma elu kohvris. Tal võiks olla oma rubriik ajakirjas Mood. Edu Urmasele!

Külaline
N.
9 years 1 day ago

Raamat ei vastanud minu ootustele.

Külaline
ARIES
9 years 3 months ago

Muidu tore lugemine, aga natuke liiga palju on seda moejuttu. Rohkem ootasin elulisi seiku.

Külaline
Dora
9 years 10 months ago

Cool! Mõnusa irooniaga ja kompleksiteta kirjutatud.Palju informatsiooni.Võib – olla minu kui tundelise naisterahva jaoks jäi pisut puudu kohustuslikust romansist Pariisis ja isiklikest läbielamistest.Tõmbaksin palju paralleele naaberriigi
Itaaliaga – piletite komposteerimine, udused kompensatsioonid, praktikantide ekspluateerimine jne. Autoril on kõvad eeldused tõeliseks pariislaseks saada:)

Külaline
Kristiina
10 years 8 months ago

Mulle meeldis, oli väga huvitav lugemine, minu arvates autor märkab väga palju ja on suuteline seda nauditavalt kirja panema. Oli esimene raamat “Minu…” sarjas, mida lugesin ja tänaseks olen juba viis raamatut soetanud. Mis mind pani mõtlema, kui vähe autor rääkis ülikoolist-õpingutest. Kas polnud kõnekad või…

Külaline
Kuupaiste
10 years 9 months ago

Huvitav, et just see raamat jättis mind võrreldes kõigi teistega üsna külmaks (nagu ka Pariis ise võrreldes Londoniga).
Aga huvitav oli teada saada jubeda bürokraatia kohta!

Külaline
Sandra
11 years 1 month ago

See, mida keegi näeb, iseloomustab kirjutajat, mitte aga kohta või inimesi.
Minu ( 3,5 + 2 aastat ) Pariis erineb Väljaotsa omast nagu jää aurust.

Külaline
Velirand
11 years 2 months ago

Meeldis see, et Pariisi kirjeldati objektiivselt ja kriitiliselt, et ei olnud mingit ülistamist.

Külaline
Nautisin
11 years 3 months ago

Mina nautisin! Prantslasd on rahvas, kellega nalja saab. Minu meelest oli Urmas Väljaots siin raamatus küll endises teravuses ja samas ka pehmem ja haavatavam kui moepolitseinikuna.

Külaline
v.
11 years 3 months ago

Mina olin natuke pettunud. Lootsin midagi samaväärselt teravat-säravat nagu Urmase “Moepolitsei”-veerud (v.a valevendade kasutus), aga selle asemel oli üsna igav jutt, mis pealegi kohati kordus. Läks alla küll, aga vaevaliselt…

Külaline
Virgo
11 years 4 months ago

Lahedat lugemist pakkuv raamat! Aitäh! Eriti meeldis teine osa (pangaskäik, bürokraatiatuulikud, nurisemine ehk rahvussport).