Minu Nepaal Kaia-Kaire Hunt

Ilmunud
11.2009

Muinasjutte Himaalaja jalamilt

Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru,  käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd  see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“  Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria. Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.KaiaKaire Hunt

„On ju, nepaali keel on hirmus raske,“ üritab Hom minult juba teab mitmes kord see päev välja pressida.

„Ma ei tea, mulle tundub just suhteliselt lihtne ikkagi. Võrreldes vene keelega või saksa keelega on see võõrkeelena lihtne,“ raiun ma. “Meil eesti keeles näiteks on käändeid juba 14. Ja…“

„Ei ole nepaali keel lihtne. Ei ole,” jonnib tema vastu.

„No eesti keelt on jälle peaaegu võimatu õppida. Näiteks mitmuses võib sõna täiesti muutuda,“ jätkan võidurõõmsal ilmel. Hom jõllitab mind nagu ma oleksin ükssarv.

„Kõik, kellele ma siiani olen seda õpetanud, ütlevad veeeri difikuult* ,”ja see on juba öeldud sellisel toonil, et mõistan, et mul pole mitte mingit võimalust siin oma eesti keelega hüpata.

„See on sellepärast, et nad on lollid,“ pakun siiski välja. Hom nohiseb. Nepaalis kindlasti ei öelda ega arvata kellegi kohta midagi halvasti ja lollid pole kindlasti sõna, mida tasuks huupi loopida.

Jätkame õppetunniga. Mina-mind-minu: ma-malaai-mero; sina-sind-sinu: tapaai-tapaailaai-tapaiko, timi-timilaai-timro ja nii edasi. Minu raamat: mero kitab. Nepaal on ilus: Nepaal ramro tsa. 

Siis on Homil varuks üks eriline nipp.

„Sõnade järjekord on nepaali keeles teistsugune kui inglise keeles,“ tulistab ta varjamatu rõõmuga. „Ei öelda ma söön riisi. Öeldakse ma riisi söön: ma bhaat khaancchu!“

Raske on muidugi omakorda minu võidurõõmu kirjeldada: „Meil eesti keeles pole sageli samuti sõnade järjekord oluline!“.

See on Homile selleks päevaks liig mis liig. Talle meenub, et ta tädil on sünnipäev ja üleüldse on tal kiire ning ta tuhiseb toast välja.

—-

Peatan tänaval kohaliku. Vanahärradel on siin kombes käia rind kummis ja kindlasti mingi pilotka-taolise rahvusmustrites peakattega. Nemad ei kanna viigipükse, nagu nooremad mehed, vaid kentsakaid traditsioonilisi pükse, mis on säärest hirmus liibuvad ja reie osas lähevad laiaks nagu ratsapüksid. Pükste peal lehvib mõni särk, mille peal on alati vest. Ja nende vanameeste olekust on alati näha, et just nemad on perekonnapead.

„Tere, vabandust, kas peaväljak asub selles suunas?“ osundan käega järjekordsele künkale.

„Mmm. Jah!“ on lühike ja konkreetne vastus. Vaatan küngast, üritan Homi joonistatud kaarti õigeks keerata ja ikkagi jääb see justkui selja taha.

„Vabandust, kas kesklinna saab sedakaudu?“ kordan küsimust, kui olen mõni aeg hiljem järjekordsed kohalikud peatanud. Seekord koolivormis tüdrukud. Tüdrukutel on pikad paksud juuksed korrektselt patsi seotud, plisseeritud sinine seelik kortsus, mis kortsus, väike triiksärk räpane ning valged põlvikud koledasti määrdunud.

„Jaa!“ kõlab jällegi vastus ja nad kihistavad naerda. Ahah, saan aru. Siin on mingi nipp.

„Või on hoopis selles suunas?“ küsin kontrollküsimuse ja näitan täpselt vastassuunda.

„Jah!“ on jälle vastus. Saan aru, et nii jätkata pole võimalik.

—-

Hakkan parajasti koolihoovist väljuma, kui koolidirektor mul sabast kinni saab. Ta puksib mind oma läppunud õhuga hämarasse kabinetti ja hoolimata vastuväidetest serveerib mulle pudeli Coca-Colat.  Koolidirektor on väga ilase pilguga neljakümnendates kiitsuke meesterahvas. Tema paar numbrit suurem pluus ja püksid muudavad ta veel väiksemaks ja tunnen end jälle kui hiidnaine Kreonta. Direktor pilgutab mulle kavalalt silma ja mul pole aimugi, kas ta nüüd flirdib või mida ta minust tahab.

Kõigepealt peab ta pika loengu sellest, kui tore ma olen ja kui hea meel tal on, et tal on minusugune sõber. Olgu öeldud, et kohtusime esimest korda elus. Pärast pikka kiidukõnet minu ennastsalgava töö osas ja tema Berliini ajaloo teadmiste ülesnäitamist, hakkan huvi tundma, miks ma õigupoolest istun higise, tolmuse ja porisena koolidirektori kabinetis. Toon jutu sisse meie lastekodu lapsed, kes on koolis tõesti tublid. See teema direktorit ei huvita. Tõttöeldes on lapsed tema arvates kaunis tüütud. Püüan rääkida psühholoogiast ja sellest, et näiteks Euroopas ei tohi õpetaja lapsi lüüa. Ka see ei paista huvi pakkuvat.

Lõpuks hakkab tõde vaikselt välja kooruma: valge naisena ei ole ma mitte ainult eksootiline sõber, vaid minust võib ka palju tulu tõusta ja kindlasti tahan ma ka talle kui andekale haridusametnikule kingitusi teha ning ka edaspidi temaga aega veetmas käia.

—-

Kaasas 19 last, suur kogus toidumoona, toidu valmistamise anumad (nende hulgas ka hiigelmõõtmetes riisikeedupott), lauanõud (ühekordseid nõusid siin ju ei ole), poiste lemmik lauamäng (mis näeb välja nagu piljardilaud, seega  põhimõtteliselt on meil mingil põhjusel ka piljardilaud kaasas), makk (millel polnud patareisid aga see selgub alles hiljem), paar elusuuruses mängulooma (üks karu ja üks jänes), vaibad istumiseks ja suur teekann (mis osutub hiljem mõttetuks, sest tee oleme maha unustanud). Niisiis, kogu see tavaar ja väiksemad lapsed seljas, ning me eksime seal kuumas läbipääsmatus tihnikus lihtsalt ära!

Põõsad ja puud on tihedad, päike otse seniidis, seega pole mitte millegi järgi orienteeruda ka. Igal sammul võitle okste ja okastega, jälgi tähelepanelikult, et mõni väikesesse kaljulõhesse ei libiseks. Bikash on aga optimistlik ja ütleb, et tema teada pole keegi kunagi Nepaalis metsa ära eksinud. Julgen arvata, et nüüd juhtub see esimest korda. Kuid just siis, pärast kahetunnist ekslemist ja mulle lõputuna tunduvatest küngastest üles-alla ronimist, jõuamegi jõeni. Mägijõgi on nagu mägijõgi ikka: kitsas, käänuline, kiire vooluga ja oi, kui kivine! Aga õnneks madal. Kuna metsas liikumine ei tundu enam ahvatlev, otsustame sihtpunkti liikuda mööda jõge. Vähemalt kindel suund ja ei mingeid okkaid. Oleks ma siis teadnud, et see, mis meid jõepõhjas ootab, on midagi palju vastikumat kui torkivad okkad…

—-

Kuulan teooriat, mediteerin budistlikele sümbolitele kontsentreerudes, õpin reiki käteasendeid, teen eesti-inglise-nepaali segakeelseid märkmeid ja saan ise reikit. Reiki-seansi saamine on iseenesest väga mõnus. Oled lihtsalt pikali ja õpetaja või reiki meister asetab oma käed erinevatele energiakanalitele su kehal hoides end siiski kliendi füüsilise kehaga kokku puutumast. Tunned mõnusat surinat, sooja või külma, tukslemist, vahel aga ka valuaistinguid või lihtsalt ebamugavust. Suuremate energiablokeeringute vabanemisel tekivad nägemused, teadvusesse ilmuvad sümbolid, värvid, helendavad kerad, või hoopis midagi muud, kuidas kellelgi.

Õpetaja ei pea mind ilmselgelt väga kiireks õppijaks.

„Nii, nüüd tunneta energiat oma peopesas! Tunned? Nagu vihmapiisad.“

„Ei tunne,” kirtsutan nina. No tõesti ei tunne.

„Imelik,“ on ka taat üllatunud. „Kõik tunnevad. Kuidas sa siis ei tunne. Kontsentreeru!“

Punnitan mis kole, et mõelda oma peopeasale ja sealsele vihmasabinale. Ei midagi.

„Noh, nüüd ikka tunned?“ on taat juba väsinud. „No natuke nagu oleks tunda, jah,“ vastan ebamääraselt.

„Luiskad, jah?“ ei lase taat end alt vedada.

Pean tunnistama, et tõesti. No mida pole, seda pole.

„Äkki ma olen väsinud? Äkki lihtsalt, noh, täna need energiad ei ole kohal?”

Taat on nõutu. Sellist asja polevat tema praktikas veel juhtunud.

—-

Vaid mõni minut pulsilugemist, läbipuuriv pilk ja dr Lama konstateerib, et mul on alaseljanärvi põletik. Isalikult loeb ta mulle üles Tiibeti meditsiinis olulist rolli omavad toitumissoovitused, mis on soovituslikud kõigile, mitte ainult seljavaluga hädasolijaile: „Sa ju tead, et sa ei tohi üldse süüa kartulit, hapusid, liiga teravaid, marineeritud ja külmasid toitusid. Magus – not good.* Õlu – not good. Küüslauk pole ka hea.“

Viimase osas üritan protestida, mille peale ta ütleb: „Jajah, ma teadsin, et see sulle ei meeldi“.

Põrnitsen teda ja mõtlen, millal ma viimati sõin midagi marineeritut või jõin õlut. Ja mis häda saab küüslaugus olla? Aga Jimmy Lama ei taha mulle pikemalt seletama hakata, tal on ootejärjekorras veel mitukümmend patsienti.

Lõpuks lisab ta midagi, mis paistab mu häda usaldusväärse põhjusena: „Ja mägede külmaga ole ettevaatlik! See on teistmoodi külm kui su kodumaal. Hoia end soojas! Saa terveks ja helista mulle, kuidas sul läheb! Kui tagasi koju lähed ja probleeme tekib, kirjuta mulle, ma võin ka sinna sulle ravimeid järgi saata!“

Olen hämmingus. Pobisen aitäh ja koperdan eesruumis oleva leti poole, kust oma pillid kätte saan.

—-

Loksume tunde odava kütuse haisuses tillukeses bussis, kuni jõuame oru servani, kus on vaid üksikud majad. Edasi kõrguvad vaid künkad ja metsad. Bussi lõpp-peatuse juures olevas külas joonistab kohalik külamees meile kaardi, mis koosneb täpsemalt kriipsust (mis pidi kujutama jõge) ja täpist (mis oli suur kivi, kuhu juurde ta oli oma lehma sidunud).  Bikash leiab, et see on väga normaalne kirjeldus edasiseks nädalaseks matkaks. Mina muutun pisut närviliseks ja suures hädas teen endale selgeks, kuidas mu Suunto-kella-kompass töötab.

Nepaallasele omaselt valib Bikash esimeseks tõusuks mäe, mille tõus on meie päris kiiret tempot arvestades 500 meetrit tunnis. Inimkeelde ümber pannes on see väga järsk tõus, eriti täisvarustuses. Bikash longib muretult ees ja mina vean end lõõtsutades järgi. Kangekaelselt selga upitatud seljakott soonib juba valusalt ja ma ei suuda kuidagi hingeldamist lõpetada. „Künkad“, mida mööda me ronime, on sellise laadungiga ronijale paras väljakutse. Kohati on künkad kaetud riisipõldudega ja sel juhul tuleb liikuda põldudevahelistel muldvallidel tasakaalu hoides. Kohati on tegemist treppi tallatud kiviklibuga, mis nõuab juba lisaks tasakaalu hoidmisele ka kõrgemaid-suuremaid samme, et ennast järgmise astmeni upitada. Ja siis jälle on tegemist laugelt tõusva metsateega, mis mulle muidugi kõige rohkem meeldib.

Kolme tunni pärast muutb õhk niiskemaks ja valusalt jahedaks. Nagu pistaksid pea külmkappi ning hingaksid siis sisse.

—-

Öösel, juba tagasi lastekodus, ei saa ma muljeterohkete päevade tõttu sõba silmale. Järsku on mul tunne, et keegi sahistab katusel. Ajan end jalule ja tuian katusele. Ei midagi. Katuselt alla tulles see juhtubki – minu esimene tõsine trauma Nepaalis vaheaegadega kokku veedetud kolme aasta jooksul.

Kottpimedas arvan ma, et trepiastmed said läbi, kuid tegelikult on kaks astet veel jäänud. Ja ma astun raginaga alla. Tunnen, kuidas jalalaba murdub pea 90-kraadise nurga all. Hetkeks pole ma kindel, kas olen elus või surnud. Ja mis üldse juhtus? Kindel on see, et midagi väga ebameeldivat. See pole lihtsalt niisama valu; ma tean küll, mida valu tähendab. See on täielik agoonia. Mul pole mitte midagi teha, sest kiirabi kui sellist siin ju pole. Lootus, et ma suudan end ise lohistada mõnekilomeetri kaugusel oleva suure teeni, et sealt haiglasse hääletada on välistatud. Ma ei suuda jalga maha panna, valu teravneb iga hetkega ja pilt kipub taskusse vajuma.

Järgnevat mäletan vaid uduselt: lohistan end pealetükkiva minestuse ja okserefleksidega võideldes mingitmoodi kraanini. Lasen pahinal jääkülma vett ja meenutan läbi karjuva valu ravimantraid. Püüan end kokku võtta ja visualiseerida oma puruksrebitud rakke ja sundida neid taastuma — ei midagi. Pahkluu on juba paistetanud laiemaks kui põlv. Välise vaatluse ja valu põhjal tuvastan, et tegemist pole mitte tavalise väljaväänatud vaid ühe ilmselgelt äramurtud hüppeliigesega. Tunnen, et mul on korraga väga kuum ja järgmisel hetkel väga külm. Vapun. Palavikuliselt püüan välja mõelda päästeplaani, aga mu aju on liigselt valu võimuses.

  • Autoriõigus: Kaia-Kaire Hunt ja Petrone Print OÜ, 2009
  • Toimetaja: Anna-Maria Penu
  • Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükk: OÜ Greif
  • ISBN 978-9985-9996-9-1
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 215 lk

Comments


Külaline
Kiti
6 months 9 days ago

Tõeliselt imeline raamat ja hästi kirjutatud. Loeksin uuesti! Soovin Kaiale edu ja armastust isiklikus elus!:)

Külaline
Maarja
2 years 4 months ago

See koht imiku kividega surnuks loopimisest oleks võinud olemata olla. Pisarakiskuja. Minu jaoks natukene liiga.

Külaline
marjaana
5 years 1 month ago

Nii ootamatu lugemiselamus viimatiloetud “Minu-” sarja raamatute seas! Väga meeldis. Haarav ja südamlik, kõik oli tasakaalus – algul pelgasin pisut, et tuleb liiga palju munki, kloostreid ja joogat, aga kõik oli tasakaalus. Ja tahaks teada, mis edasi on saanud 🙂
Aitäh!

Külaline
Kristi
6 years 8 months ago

Väga hea raamat, annab väga hästi edasi kohalikku elu. Tahaks teada, kas autor on peale seda ka veel tagasi Nepaali jõudnud?

Külaline
Britta
6 years 8 months ago

Võiksin samuti copy-paste´ida eelmisi kommentaare – üks lemmikuid, tõeliselt maagiliselt värviline, jõuline, humoorikas – isegi väga hirmsate asjade kirjeldamisel.. Autor on Maailma Parandaja – kindlasti kohe!

Külaline
kriisa
6 years 9 months ago

Antud raamat kuulub ka minu lemmikute hulka. Väga huvitav ja kaasahaarav teos.

Külaline
MinuFänn
7 years 4 months ago

Kaua aega tagasi loetud raamat, aga avastasin, et sarnaselt eelmisele kommentaatorile pole ma oma arvamust mingil põhjusel veel siin avaldanud.

Igaljuhul, üks kindel lemmik “Minu”-sarjas hiljuti loetud “Minu India” raamatuga!
Mäletan, et autori kirjutamisstiil oli samuti mõnusalt humoorikas ja tõeliselt paeluv!
Aitähh, Kaia! 🙂

Külaline
kursaõde Liina
7 years 7 months ago

Lugesin küll juba ammu, aga ei taibanud siis siia hääd sõna jätta. Fantastiline raamat, Kaia! Nii liigutav, nii sinulik. Kujutasin sind täpselt nendes olukordades ette ja tõesti, just nii ennastsalgav sa oledki. Õnnelikud on need, kes said või saavad sinuga oma päevi jagada. Väga armas lugu. Võiksid julgesti veel kirjutada.

Külaline
Julia
7 years 7 months ago

Mulle “Minu Nepaal” väga meeldis. Ilusti kirjutatud ja andis kenasti edasi kohaliku eluolu ja kombeid. Pole ise veel Nepaali sattunud, kuid plaanis on ja väga huvitav lugemine oli. Autori kirjastiil oli samuti hea. Lugesin raamatu läbi väga kiiresti ning emotsioon oli igati positiivne. Soovitan.

Külaline
Leevi
7 years 8 months ago

Tõeliselt imeline ja mõtlemapanev raamat. Siiani üks lemmikuid sellest sarjast. Soovitan lugeda!