MinuMuhu_esikaas_rgb_v2iksem
12,00 €

Ilmunud
06. 2018

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur.

Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda.

Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik.

Katkendid

Muide, paljud on suutnud Saaremaal ja Kuressaares ära käia nii, et Muhut polevat nad enda sõnul ihusilmaga näinud. Kui neile öelda, et Saaremaale sõites peab igal juhul enne Muhu läbima (kui just Hiiumaa kaudu ei minda), ollakse siiralt üllatatud. Muhu on märkamatu.

Kõik räägivad Saaremaa praamist, aga keegi ei ole kuulnud mandri ja Muhu vahelisest parvlaevaühendusest. Kuivastu sadam on lihtsalt üks märk kaardil, paljudel läheb see Heltermaa ja Rohukülaga sassi. Mõni ei ole ka päris kindel, kummal pool väina see asub.

(jätkub raamatus)


Siin pole spaasid ega ooperipäevi. Meil on Juu Jääb. Seda festivali ikka teatakse, kuigi veel mõned aastad tagasi oli see pigem nišiüritus. Eelmisel suvel sain esimest korda aru, et enam-vähem nädal jutti kestvast kontsertide jadast, mis nimetab end tulevikumuusika festivaliks, on järsku saanud lärmakas peavoolupidu, kus hatuste hamede ja märsside kõrval näeb üha sagedamini Adidase dresse. Liiva poes pole Juu Jääbi ajal enam kohta, kus jalga maha panna.

(jätkub raamatus)


Kindla kohaga seotud kriminaalromaan on tore turundusnõks. Näiteks elab Rootsi krimikirjaniku Henning Mankelli Wallanderi-lugude tegevuspaik Ystad neist raamatutest kenasti ära, turistid tulevad ja einetavad meelsasti Wallanderi lemmikkohvikus ja kondavad fiktiivsetes roimapaikades. Mulle on paar pakkumist juba tulnud, konkurents järgmise saarte põneviku areeni peale on tihe. Ainult Muhust ei ole keegi minu poole pöördunud. Muhu ei ole kunagi osanud või soovinud ühtki oma kultuuritegelast ega endaga seotud kultusteost turismirahaks teha.

(jätkub raamatus)


Muhumaa rikkalik pärand on võõra jaoks avatud ainult osaliselt. Suurelt osalt on see lukus, sellest räägitakse ainult omade vahel. Minu Muhumaa on müstiline koht.

Muhulastel olid omad kombed, meie kodus omad – mu ema tõi need mandrilt kaasa. Muhulased söövad hapurokka, meie sööme kaerakilet. Muhulased keedavad runnakaid, meie koorimata kartuleid. Me ei söö Muhu toite, ei tee Muhu käsitööd ja mul ei ole kunagi olnud ühtki Muhu rahvarõivakomplekti kuuluvat eset, isegi mitte roositud pätte. Selle poolest puudub mul tõesti õigus seda raamatut kirjutada.

(jätkub raamatus)


Smuulil oli tembu- ja napsimehe kuulsus ning palju elusam kui ametlikes biograafiates on ta kohalikus folklooris. Millised neist lugudest vastavad tõele, millised on rahvajutt, seda ma ei tea ja sel pole tähtsustki. Smuul on siin natuke ka mütoloogiline kuju, Muhu oma eepose kangelane. Üks kuulsamaist lugudest räägib, kuidas napsilembese mehena tuntud Smuul olevat purjuspäi Väikese väina tammist alla sõitnud ja teda uudistama peatunud kohalikele praalinud, et tuli meelega merre autot pesema. Olen kuulnud sarnaseid lugusid, mille peategelane on ühe rääkija suus Smuul, teise suus Sulev Nõmmik, kolmanda suus keegi teine.

(jätkub raamatus)


Vassiili Randmetsa esimene ja ainuke romaan „Mõrv Metsamõisas“ ilmus 1937. aastal. See detektiivilugu oli omal ajal väidetavalt üsna populaarne. Vassel olevat hoobelnud, et tegelikult olnud tal käsikirju 56 romaani, 12 näidendi ja 11 uurimuse jagu, ainult ükski neist ei näinud iial trükipressi. Osa seisma jäänud käsikirjadest olnud ajaloolised näidendid – inspiratsiooni olevat lennuka kujutlusvõimega mehele pakkunud nii Juhan Liiv kui ka Rooma keiser Nero.

(jätkub raamatus)


Meie talu nimi on Manala. Jah, just nii, nagu siia kirjutatud – Manala nagu soome ja eesti mütoloogias, kuigi mõnes asjatundmatus dokumendis seisab selle asemel Mannala. Midagi jubedat ei ole meie pere selles kunagi näinud, küll pakub see vahel nalja.

„Noh, kus ta on siis?“ muheles mu isa, kui telekas öeldi, et taas kord on Manalasse varisenud mingi Nõukogude Liidu tähtis teeneline tegelane. „Ta on nüüd meie keskel, uudistes öeldi. Kuule, tule nüüd välja, kas sa oled siin?“ Isa kergitas veiderdades lauavakstut, teeskles otsimist, vaatas kapi taha ja minu tooli alla.

(jätkub raamatus)


Tavaliselt valitakse rada, mis näeb rohkem tee moodi välja, sest roopad on seal sügavamad ja kuidagi veenvamad. Aga see on petlik. See tee viib süngesse Ahenda metsa, kus mu Muhumaa põnevikus toimetab mõrvar. Kivi juurde juhivad hoopis üle välja looklevad traktorirataste süvendatud roopad, mida suveajal heinas vaevu märkab. Kivi on kõrge heina sees peidus ja kes on selle pärast ekslemist lõpuks leidnud, on ilmselt üksjagu pettunud.

(jätkub raamatus)


Järgmisel päeval helistab ema uuesti Suurhansule, enda sõnul proovib temas inimest äratada, aga kuuleb vastuseks: „Mis, te olete ikka veel siin? Kas te ei saanud minu korraldusest aru? Te lähete kogu perega tagasi ja tulete siia uuesti nii, nagu kord nõuab!“

Ema ei tõtta ometi asju pakkima, vaid töötab esimehe soovituse kohaselt sigalas jonnakalt edasi. Jälle saabub range olekuga daam, vaatab uuesti olukorra üle. „Vabandage, kas teie pass on korras?“ tahab Rita äkki teada. „Ega te vangis ole istunud?“

(jätkub raamatus)


Kõige rohkem lummab ema, et mölder maalib. Madalal kapil on väike kast tuubide ja pintslitega. Ema palub, kas ta saab ehk näha mõnda tööd. Mölder viib külalise kambrisse, kus seisavad ootel tühjad lõuendid. Need on raamile tõmmatud, krunditud. Pooleli on maastikumaal. Üks töö on just valmis saanud – linnavaade.

Emal on möldriga head aega jättes väga hea meel, et tema väike poeg viis ta sellise mehega kokku. Minu sünnini jääb sellest kohtumisest paar aastat.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Katrin Pauts ja Petrone Print OÜ, 2018

Toimetaja: Eda Allikmaa
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Albumi fotod: Katrin Pauts

Kaanefoto: Dagmar Säkäjärvi
Autori foto: Katrin Pauts

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-608-98-0 (trükis)
ISBN 978-9949-608-99-7 (epub)
ISBN 978-9949-651-09-2 (epub)

pehmed kaaned, 130 x 190 mm
232 + 16 lk

Kommentaar

  1. Tänu Muhuma ja oma elu siira kirjutamise eest. Tervita ema Hiljat.

    Lugupidamisega Reet

  2. Tere!
    Väga hästi kirjutatud teos. Aitähh Sulle ja etteruttavalt palju õnne sünnipäevaks. See Inna Sooäärele politsei kutsumine oli üks väga õige tegu. Tegemist oli ühe ebameeldivama inimesega Muhumaalt, omad kogemused.
    Lugupidamisega mandriseerunud muhulane Karita Vard

  3. Tere! Siiani parim raamat “Minu” sarjas! Tänan!

  4. Midagi pole teha – seisev vesi läheb pahaks! Ma arvan, et seda raamatut on kõige rohkem vaja muhulastel lugeda.. Minu mõte on, et kui sa näed, et inimene ei saa ise aru, siis ära häbene öelda talle, mis on valesti. Pean neist julgetest väga lugu, kes halva mängu juures head nägu ei tee!

  5. Ma tahan Katrinile selle raamatu eest suure “aitäh” öelda!
    Aus ja valus. Väga hästi kirjutatud. Miskit pole teha, kirjaniku ja nt raamatupidaja jutt on loetavuselt kaks eri asja ????
    Hindan selles sarjas just ilustamata lugusid ning see on üks nendest.

Vasta Karita Vard-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga