Minu Madeira Marita Tambelt

Selge. Madeira. Saar. Istun õhtul Koeru võõrastemaja hoovis ja püüan olematut levi trotsides guugeldada, kus see paradiisisaar täpsemalt asub. Saare pindala – 801 ruutkilomeetrit. „Ehk siis väiksem kui Hiiumaa,“ mõtlen endamisi ja kujutan ette veidi ajast maha jäänud troopilist saart. Ainult et elanikke on seal pisikesel Eesti saarest väiksemal alal kuidagi palju rohkem – Wikipedia andmetel veidi üle 260 000. Ja sinna veel juurde hooajalised turistid. Kuidas nad kõik ära mahuvad? „Ei tea, kas seal põliselanikke ka on? Või illegaalset pärlikasvandust? Kullakaevureid äkki?“ hakkab ideemootor peas tööle. Uuriksin hea meelega neid asju veel edasi, aga kuna telefoniakul on täna teised plaanid ja ma ei taha oma lollide küsimustega endale järjekordselt vett peale tõmmata, sukeldun Meriti korraldatud kultuuriõhtusse, kus iga riigi meeskond tutvustab oma kodukoha delikatesse.

(jätkub raamatus)

—

Sammun kergelt nördinult pangakontorist välja ja tunnen, kuidas päikeselise paradiisisaare tõeline pale välja kooruma hakkab. „Mis seal siis ikka, kõik ongi seni liiga päikeseline olnud,“ mõtlen endamisi ja suundun koju, et selle NIFi-elukaga lähemat tutvust teha. Õhtuks olen välja printinud viisteist lehekülge vajalikke tunnistusi-tõendeid, kaasa arvatud passi koopia, väljavõtte rahvastikuregistrist ja Rui käsitsi kirjutatud ja allkirjastatud tõendi, et minu elukoht on selle numbriga korteris sellel tänaval Funchali linnas Madeira saarel.

Lisaks veel ka naeruväärne seletuskiri stiilis „mina, Marita, luban, et ei tulnud Madeira saarele raha kerjama, mul on endal piisavalt vahendeid, et siin illegaalset tööd tegemata end elatada, ja olen teadlik, et illegaalse töö või kriminaalse tegevuse eest võib mind oodata rahatrahv või vangistus“. Vahva, eks?

(jätkub raamatus)

—

Olen juba üsna kalda lähedal ja surun jalad liivasesse põhja, kui järsku tunnen kohutavat valu vasakus sääres. Terav valu lõikab nii, et kaotan tasakaalu. Ja veel kord samasugune terav valusööst samal säärel. Mõttest käivad läbi haikalad ja piraajad. Äkki mingid erilised Madeira piraajad… Tegelikult ei jõua ma selle peale sugugi kaua mõelda, vaid sumpan veest välja, veel kisa tõstmata. Tahan enne näha, mis seda kohutavat valu tekitab ja kas mul on jalast veel midagi järel. Rui jookseb mulle naerdes järele, aimamata, miks ma veest niimoodi välja tormasin.

„Mm-midagi hammustas mind vees! Ma… mul on nii valus siit, sa ei kujuta ette. Nagu mingi… ma ei tea, elektrilöök, noh,“ üritan end koguda.

Valu on selline, nagu keegi suraks mulle pause tegemata elektrinuiaga. Istun liivale. Olen kogu selle aja jalast kinni hoidnud, tahtmata siiski näha, mis käe all toimub (äkki on jalast suur tükk väljas või midagi).

(jätkub raamatus)

—

Kolimispäeva lõpuks on mul asjad lahti pakitud ja kappi pandud. Nüüd lebab peale portugalikeelse kirjanduse raamaturiiulis ka eestikeelne lugemisvara, et veidi kiiremini kodutunnet tekitada. Kodust toodud musta leiva, juustu ja Kalevi šokolaadi pistan aga heaga kohe külmkappi, sest loodus pressib siin saarel igast kohast tuppa: mul tuleb korterit jagada prussakate, sisalike ja sipelgatega, kes ei hooli mürgipulbritest ega -pihustitest. Kui toit on väljas, siis võid kindel olla, et varsti on ka vähemalt üks neist selle kallal. Sisalikud küll kardavad inimest ja otsivad pigem mõnusat kohta, kuhu end ära peita, kuid esimese prussakaga teen tutvust juba õhtusööki valmistades, kui loorberilehti otsides sibab kuivatatud oksa tagant välja perekond prussakaid, kapi teise nurka. Selge, loorberit ma täna ei kasuta. Kui õhtul Ruile murest räägin, kehitab ta selle peale õlgu ja ütleb lihtsalt „loodus“. Loodus, siis loodus. Küll ma ära harjun. Aga enne katsun poest kangemat putukamürki leida.

(jätkub raamatus)

—

Kui oleme poole endale märgitud rajast läbinud, algab kõige raskem osa matkast: peame end mööda köisi vinnates kuidagi kallakust üles platoo peale saama. Sinna, kust matk peaks jätkuma. Tegelikult ei ole seda kohta kaardile kusagil märgitud ja jääme nüüd üksteisele nõutult otsa vaatama.

„Mis me teeme?“ küsin seltskonnalt.

„Ma ei tea, kutid. See tundub natuke ohtlik,“ kratsib João kukalt.

„Kuulge, misasja. Tagasi me enam küll minema ei hakka. Ainult edasi!“ sõnab Luis ja paneb käed otsustavalt puusa.

Selge. Siis läheme edasi. Kusjuures mingit turvavarustust siin ei ole ja peame lootma vaid üsna rabedate ja vihma saanud köite peale. Esimesena lähebki ülesandele vastu Luis ja vinnab end järjest kolmest köiest ülespoole. Neljandani jõudes aga tekib tal vist jalga kramp ja ta libiseb koos talla all krudiseva kiviklibuga tuldud teed alla.

(jätkub raamatus)

—

Umbes nädala pärast saan kätte arve, mis paneb mind sügavalt kahetsema, et ma sinna intervjuule ei jõudnud. Nüüd, kus mul enam ametlikult ravikindlustust pole, läheks seda lisatööd kohe hädasti vaja. Kuid sellest enam paneb mind muretsema aina paisuv labajalg, mida küll õnnetusest järgmisel päeval kliinikus põhjalikumalt puhastati. Ju siis mitte piisavalt, et põletikku ära hoida. Karmaga ei ole mul sel kuul kõige paremad lood. Kargutan end tagasi kliinikusse ja nõuan valjuhäälselt arsti vastuvõttu (olen nõudlikku tooni nüüdseks natuke harjutanud). Saan päeva esimese numbri ja jään, sidemetes jalg üle kahe tooli välja sirutatud, ootesaali istuma. Tunni pärast on mul kõik ootesaali laual lebavad ajakirjad ja infolehed läbi loetud (tegelikult vaatasin ainult pilte) ja uurin vastuvõtulauas istuva korpulentse proua käest, kas arst täna ikka majas on.

„Palun oodake oma aega, küll arst tuleb ja vaatab teid üle,“ ütleb ta monotoonsel toonil.

(jätkub raamatus)

—

Jaguneme autodesse ja alustame paarikilomeetrist sõitu ühe võileiva pärast. Täpselt nii – võileiva söömiseks tuleb enne suurt sündmust sõita just sellesse kohvikusse, kus tehakse seda ainuõiget ja parimat võikut. Jutt käib francesinha’st ehk Portugali kurikuulsast teravasse kastmesse uputatud võileivast. Porto linnast pärit võileib on vaatepilt omaette ja ma ei olegi päris kindel, kas see on mõeldud söömiseks või kaugelt vaatamiseks. Legendi järgi leiutas selle Portost pärit mees nimega Daniel da Silva, kes pärast Prantsusmaal ja Belgias elamist tahtis taasleiutada populaarse croque-monsieur’ võileiva portugallaste maitse järgi. Klassikaline francesinha ehk „väike prantslanna“ (väike poiss, hiinlanna, väike prantslanna – muster hakkab vaikselt korduma, eks…) koosneb kahest röstsaiast, singist, linguiça’st ehk kohalikust küüslaugu ja paprikaga maitsestatud suitsuvorstist, toorvorstist, küpsetatud lihast ja juustust. Võileib serveeritakse supitaldrikus ning valatakse üle terava tomati-õllekastmega, mille täpne retsept on iga kohviku ja restorani saladus.

(jätkub raamatus)

—

Ladistab kõvasti ja kui veekindel jope vihma veel kuidagi kehast eemal hoiab, siis kilepüksid on nüüd nii läbi imbunud, et tahavad raskusest kogu aeg alla vajuda. Ilm muutub järjest halvemaks ja kuna tuul puhub otse näkku, kallab vihma vahetpidamata kapuutsi vahelt sisse. Lihtsamaks ei tee meie idüllilist matka ka asjaolu, et plaanisime tipus väikese pikniku pidada ja võtsime selle tarbeks kaasa natuke rohkem toitu, kui vaja oleks olnud. Raske seljakott tirib pidevalt allamäge justkui hoiatades, et halloo, vihma sajab, läheks äkki tagasi nüüd. „Homme olen raudselt haige, oleks pidanud ikka soojemad riided selga ajama,“ mõtlen ma aina ülespoole kõndides endamisi. Mööda siledaks kõnnitud kiviteed vuliseb vesi mäe tipust alla nagu levada ja sunnib igal sammul tugevamalt piki teerada looklevatest trossidest kinni hoidma. Rühime edasi täielikus vaikuses.

(jätkub raamatus)

—

All mere ääres on temperatuur keskmiselt 12 soojakraadi, mis on veebruari kohta isegi veidi külmem kui tavaliselt. Funchali kohal kõrguvate mägede tipud on aga üleöö valgeks võõbatud ja ilmaennustuse kohaselt võib see valge seal veel mõnda aega püsida. Loomulikult on kõik hommikuste uudistesaadete tegijad kohapeale sõitnud ja kajastavad suurt sündmust. Mõtlen, kuidas nad sealt hiljem alla kavatsevad saada, kuna suuremal osal sõiduautodel on all täiesti siledaks sõidetud lamellrehvid… Lumesadu kajastatakse nagu jalgpallimatši võitu või iseseisvuspäeva, seega ei ole midagi imestada, et pühapäeva hommikul on mu telefon punane.

(jätkub raamatus)

—

Nostalgia hõngust joobnuna ostan tühjaks peaaegu pool poodi (tühja see tervislik dieet…): loosi läheb terve sortiment komme, külmutatud vareenikud, marineeritud kurgid, tomatid

ja õunakompott . Lisaks veel vana hea manna. Imporditud kaup maksab küll hingehinda, aga koduse toidu nautimise nimel on see täiesti marginaalne. Kaup käes, vahetame veel igaks juhuks telefoninumbreid ja luban järgmisel nädalal tagasi tulla, et värskele kaubale löögile saada. Veel enne poest väljumist peatub silm korgist teadetetahvlil. Keegi teeb kodus ise vareenikuid ja leiba. Klõpsan venekeelsest kuulutusest kiirelt telefoniga pildi ja asun saagiga kodu poole teele.

(jätkub raamatus)