Minu maailm Tiit Pruuli

Ilmunud
08.2017

Romantiku(te) heitlused

Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega.

Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret.

Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult.

Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid.

Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen.

***

Tegemist on “Minu” sarja sajanda raamatuga.

Ja tegelikult ma tõesti kardan paljusid asju, mis on reisimise vältimatu osa. Lennuhirmust olen õppinud aastatega üle saama, aga ma ei usalda paljusid atraktsioone ja lõbustusi, mida lahkete nägudega turismitöötajad põnevates kohtades pakuvad. Bendžihüppe-mehelt küsin kolm korda üle, millal ta viimati julgestusköisi vahetas. Oma sukeldumisvarustuse vaatan enne vette minekut piinliku hoolega läbi ning kui tekib vähemgi kahtlus, lasen kohe balloonid või voolikud välja vahetada. Ma ei salli, kui bussijuht mägedes kihutab või rongijuht tukkuma jääb. Ja mul on alatasa tunne, et nad kihutavad või tukuvad.

(jätkub raamatus)

—-

Lõpuks lõime käed. Meie kokkulepe jäi, et valime ühel häälel välja kümmekond eri paika maailma eri nurkades. Paigad võiksid moodustada omavahel paare. Ja siis loosime mõlemale osalejale võrdse arvu kohti, kuhu ta peab paari aasta jooksul jõudma ja kust leidma nende paikade erilised seosed Eestiga. Lisaks kirjutame teineteisele oma rännakutest võimalikult operatiivselt reisikirju. Võidab see, kes toob koju rohkem ja paremaid Eesti-seoseid. Kes ja kuidas võitja välja kuulutab, jäi selgusetuks, aga Artur vihjas, et tal on ideid.

(jätkub raamatus)

—-

Vahetult enne südaööd olimegi geograafilisel põhjapoolusel. 50 Aastat Võidust manööverdas end suure jäävälja sisse, laev pandi lipuehtesse, kapten pidas vööritekil kõnet, muusika mängis, inimesed kallistasid üksteist, tantsisid. Jääväli koos laevaga triivis põhjapooluselt kiiresti eemale. Aga kõik olid ikkagi rõõmsad, sest hetkeks oli laeva GPS näidanud 90°N. Kõik suhtlesid omavahel, ka päris võõrad.

(jätkub raamatus)

—-

Käisin läbi matkapoed ja ostsin asju, mida polnud varasemas elus kasutanud: kassid, kirka, bahillid. Laenasin ronimisvöö, karabiinid, jääkruvid, räätsad. Võtsin kaasa mäesuusaprillid, sest kui 2000. aastal nondes vetes ümber Hoorni neeme purjetasime, käisid lained ja veepritsmed nii palju üle purjeka, et ilma prillideta oli võimatu sõita. Toppisin kotti ka mitu paari erinevaid kindaid ja sokke, sest mäletasin tollest aastatetagusest reisist, et kui pidin tunde tuule ja vihma käes roolis seisma, siis olid sõrmed ja varbad lõpuks külmast nii kanged, et pärast vahti koisse pugedes oli tunne, et mugavam oleks need kehaosad endal lihtsalt krõpsudes küljest murda.

(jätkub raamatus)

—-

Tahtsin näha neid sümboolseid kurbi paiku. Selleks et Austraaliast aru saada, tahtsin minna ka kõrbesse, sest kaks kolmandikku sest mandrist on kõrb või poolkõrb. Aga kõrbega on see häda, et ta kaotab inimesi ära. Kõikjal maailmas. Taklimakani kõrb Lääne-Hiinas on Siiditee kõige hirmsam koht. Juba selle nimi tähendab midagi sellist, et sisse lähed, aga välja ei tule. Marco Polo, kes siit XIII sajandi algul läbi rändas, arvas, et see paik on deemonite poolt nõiutud. Atacama kõrb Tšiilis on maailma üks kuivemaid kohti. Saharast ja sinna kadunud inimestest ma ei räägigi. Aga ka Austraalia kõrbetes saab igal aastal inimesi surma.

(jätkub raamatus)

—-

Tahtsin sõita rongiga, sest Venemaad ei saa mõista, kui sa pole seal rongidega sõitnud. Venelasega saab kõige paremini sõbraks rongikupees kanakoiba närides, valget viina juues ning kõvaks keedetud muna ja soolakurki peale hammustades. Tsaari-Venemaa industrialiseerimine ja majanduslik jaluletõus oli võimalik ainult tänu raudteede ehitusele, mis oli alanud juba 1837. Esialgsele aeglasele arengule andis XIX sajandi lõpul riikliku hoo minister Sergei Witte, hilisem Tallinna linna aukodanik, üks esimesi kaasajaga kaasas käinud vene kõrgeid riigiametnikke. Raudtee oli ka Vene impeeriumi vallutuskavade oluline koostisosa.

(jätkub raamatus)

—-

Järgmisel päeval lendasin Ko Sametile. Ilus liivarand, ilusad välismaalased omavahel, vananevad välismaa mehed ilusate kohalike tüdrukutega. Ma jalutasin natuke ringi ja istusin baari, mis mulle päris juhuslikult tee peale jäi, ja libistasin vaikselt õlut. Kuigi baaris oli ruumi, istus mõne minuti pärast mu lauda üks turd eurooplasest mees.
„Vaba koht, jah?“
Noogutasin. „Jaa, olen täitsa üksi.“
„Noo, seda muret ei ole siin kauaks,“ naeris laudaistunu. „Mu tailannast tüdruksõber läks praegu sõbrannadega šoppama, kui tahad, võib ta sulle tutvustada kohalikku koloriiti,“ jätkas mees ülevoolava lõbususega.
Olin rõõmus, et magavale kassile on hiir suhu jooksnud. Aga ma ei pidanud silmas mitte selle mehe pakutavaid tüdrukuid, vaid teda ennast – värsket materjali harrastusantropoloogile. 

(jätkub raamatus)

—-

Meie esimene pikem peatus oli Djennés. Ma ei jõudnud ära imetleda intensiivset elu selle linna pisikestes siseõuedes. Lasin me teejuhil, 18aastasel koolipoisil Alphal end mööda kitsaid treppe ja redeleid elumajade lamedatele katustele juhatada ja piilusin sealt alla. Kõrgete, elanikke hirmkuumuse eest kaitsevate savimüüride vahel oli mõni ruutmeeter vaba pinda. Ühes nurgas pesi noorperenaine pesu, teises küpsetas vanaperenaine rasvasel pannil pannkooke, kolmandas nurgas tehti noorele neiule soengut. Kui mõni õu oli vähe suurem, mahtusid sinna ka kitsed.

(jätkub raamatus)

—-

Ma lihtsalt ei teadnud, mida teha. Oli selge, et jala ma Horogi minna ei saa. Oli selge, et siia ma jääda ei saa. Oli selge, et ma ei julge seal auto tagaistmel enam istuda. Siis sähvatas päästev idee. Läksin pükse kergitades tagasi auto juurde: „Alier, sa oled võib-olla väsinud, las ma sõidan ise.“ Arvasin, et kui saan rooli enda kätte, liigun edasi ohutu tempoga ja sügavast järsakuservast ohutus kauguses.
„Ole nüüd – mina ja väsinud!“ Alier tundus tõesti solvunud olevat. „Me sõidame mõnikord kaks ööpäeva järjest. Suitsetame vahepeal rohtu ja sõidame. Sa puhka parem taga, kõht ka korrast ära.“
Mu plaan oli lörri läinud.

(jätkub raamatus)

—-

Üks kirgiiside traditsioon, mida Altõn mulle juhuse tahtel näidata sai, ei pakkunud aga talle endale küll erilist pinget. Kirgiisid peavad endid mõistagi Aasia parimateks ratsutajateks. Hobuste seljas teevad nad kõike, mida mõistus suudab välja mõelda: röövivad pruute, käivad poes viina järel, mängivad erinevaid võistlusmänge. Üks selline mäng on baiga ehk midagi pololaadset – on kaks meeskonda ja kaks väravat. Ainult et palli asemel kasutavad nad surnud lamba ilma peata korjust, mis tuleb maast haarata ja osavate manöövrite ja söötude tulemusena vastaste väravasse ehk maasse kaevatud auku visata.

(jätkub raamatus)

—-

Mina olin Ladakhis, mis asub pilvepiiril. Pealinn Leh on kolme ja poole kilomeetri kõrgusel merepinnast, aga meie ratsaretk kulges enamasti kõrgemal kui neli ja pool kilomeetrit. Kõrgus oli tuntav nii inimestele kui ka hobustele, selle leevendamiseks neelasin esimestel päevadel väikeseid valgeid tablette ja sellest oli abi. Ma usun füüsikasse, keemiasse, usun progressi. Hobusele andsin salaja mõne suhkrutüki, aga ma ei tea, kas see teda aitas. Ega loomadel pole nii kõrgel lihtsam kui inimestel.
Mina tulin siia vabadustunde pärast.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Tiit Pruuli ja Petrone Print OÜ, 2017

Toimetaja: Jan Kaus
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Albumi fotod: Tiit Pruuli / Artur Soomets

Esikaanefoto: 1expert / 123rf.com
Autorifoto: reisikaaslane

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-608-43-0 (trükis)
ISBN 978-9949-608-44-7 (epub)
ISBN 978-9949-608-45-4 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
288 + 16 lk

Kommentaarid


Külaline
Ülle Mägi
6 aastat 6 kuud tagasi

Tundub põnev , huvitav ja hariv.