Minu Läti

Ilmunud
07.2016

Anekdoot tõelisest eestlasest

Mina ja Läti. Minu Läti. Minu läti mina. Läti minus. Minu lätlus, lätimeelsus, lätilembus, Läti poole suunatud pilk. Igatsus Läti järele, Läti unistus, lätiarmastus. Lätistumine. Ei saa me läbi Lätita.
Kui ma jälle Läti teemal sõna võtan, teinekord ka läti keeles, muretsevad mõned toredad eestlased, kas ma mitte Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Hakkangi läti keeles kõnelema ja lähen Lätti elama. Ja läti keeles luuletama. Ei, lätlast minust siiski ei saa. Kuigi eesti hambameestel on tavaks öelda, et lätlane pole rahvus, vaid amet. Seega peaks saama lätlaseks õppida. Minu tõsisem kaldumine Läti poole sai alguse tegelikult alles 35aastaselt. Aasta 2009 kaunil juunikuul, kui sain tuttavaks… Loogiliselt võiks arvata, et tütarlapsega, sest huvi võõra keele ja kultuuri vastu saab tihti alguse huvist mõne sellest rahvusest vastassugupoole esindaja vastu. Aga minu mõjutajaks oli hoopiski noormees ja temagi juba ammu surnud.

Ma olen praeguseks Lätis viibinud väiksemate ja suuremate juppide haaval. Ja kuigi ei saa väita, et elaksin Lätis, tohib päris kindlasti öelda, et Läti elab minus.

Katkendid

No mida ma vaatasin? Lätikeelseid uudistesaateid igatahes mitte. Aga kümneaastaselt hakkasin sporti vaatama, see on harrastus, mis mind tänapäevani saadab. Leidsin spordiülekanded ka „Läti pealt“ üles. Eriline eksootika oli hoki, sest Riia Dünamo hokimeeskond oli NSV Liidu teravamas tipus, näitas ka Moskva AKSK-le ja Dünamole hambaid. See tundus täitsa nagu vastuhakkamine võimule, sest miski ei kehastanud minu jaoks NSV Liidu hirmuvalitsust nii palju kui hoki. Leninit, keda tundsin ainult kirjasõna kaudu, ma pigem armastasin, ta oli ikkagi laste sõber ja võttis laupäevakul alati palgi jämedama otsa enda õla peale. Aga hokitreener Viktor Tihhonov näis tõeline koletis, kelle meeskonna alistamine ükskõik kelle poolt näis tõeline rõõmusõnum võitluses kurjuse vastu. Ja see, et siinsamas Riias on selline meeskond, kes saab neist vahepeal jagu, oli ehk esimene Läti ime minu jaoks. Selle peale ma ei osanud mõelda, et äkki on Riia Dünamos ka peamiselt venelased. Tundub, et s-id nimede lõpus suutsid mind petta.

(jätkub raamatus)

—-

Mul oli kaasas ka Karl Abeni iidvana läti-eesti sõnaraamat, väljalaskeaasta 1959, samas – ega uuemat varianti ei olnud ilmunudki, see tuli alles aastal 2015. Aga pisike Abeni sõnaraamat jäi tähtsaks ka pärast seda, sest reisisin palju ja seda oli hea kotti pista, vana ja klassikalist sõnavara sealt ikka leidis. Uued sõnaraamatud on muidugi kordades efektiivsemad, aga kaasas tassimiseks liiga telliskivid.

Abeni sõnaraamat oli mul juba varajases lapsepõlves hangitud, sest mingil huvitaval põhjusel oli mul tollal kirg teatmeteoste, sealhulgas sõnaraamatute vastu. Paljudest neist polnud mulle tegelikult tolku, näiteks suurest paksust saksa sõnastikust jäi meelde vaid, et merle (minu õe nimi) on rästas ja lärm on lärm.

(jätkub raamatus)

—-

Aga siinkohal peab meenutama, et iga uudis, mis Lätist tuli, mind tõesti ka inspireeris. Näiteks seegi, et kord võetud igasuguste töörühmade koostöös vastu Läti slõugan, Läti hüüdlause, kaubamärk, logo, mis tahes – „Zeme kas dzied“, „Maa, mis laulab“. See tundus tookord tohutult sisukam kui meie „Welcome to Estonia“. Tegelikult tundub praegu ka. Võiks olla Eesti ja Läti ühine hüüdlause.

(jätkub raamatus)

—-

Aga minu lemmikuks on ikkagi see Valmieras äärelinnas asuv kõrts. Kuigi seal ei ole suurt suminat, isegi laupäeva õhtul mitte. Kuigi seal ei mängi tavaliselt muusika, mängib küll tihtipeale teler, kust võib tulla näiteks Läti variant saatest „Maamees otsib naist“. Neid kanaleid, mille pealt jalgpalli vaadata, seal vist ei ole. On mis on, tegelikult ei ole oluline, mis sealt telekast tuleb, ta on seal selline… pereliige.

Oleku muudab seegi kodusemaks, et kui seal keegi on, siis ta tunneb ennast nagu kodus. Ja nad ongi kuskilt ligidalt, ühte tean, et ta on lausa kõrvalmajast. Juba on välja kujunenud nii, et kui astun kõrtsi uksest sisse, tervitatakse mind nagu head sõpra, kes olekski nagu külla tulnud. Eesti pois…

(jätkub raamatus)

—-

Ühel õhtul, kui meie residendid ümber laua jälle midagi tähistasid, läksin kööki ja vaatasin, et kaks meest istuvad vastastikku ja seletavad üle laua teineteisele elavalt midagi. Need olid Ivan ja tõlkija Peterburist – Dmitri. Vaidlus käis üsna ootamatul, aga samas väga aktuaalsel teemal – kellel ikkagi on Krimmile ajalooliselt rohkem õigust, kas Venemaal või Ukrainal. Selge see, kummal poolel eestlased-lätlased-leedulased olid, aga ega nende kahe dialoogi või õigemini debatti keegi kolmas eriti sekkuda ei saanud. Kuulasin-kuulasin ja lõpuks pahvatasin: „A desjat tõsjatš let nazad bõl Sibir naš.“ (Kümme tuhat aastat tagasi oli Siber meie.)

(jätkub raamatus)

—-

Aga tegelikult on terve Ventspilsi linn nagu muuseum. Lähed merelähedasse parki jalutama, see ei olegi lihtsalt park, vaid sinna on paigutatud erinevad ankrud. Lisaks võid juhtuda ja suure tõenäosusega kuskil lõigus juhtudki kitsarööpmelisele raudteele, mis muu hulgas kulgeb ka üle silla. Ja seal on ka ehtsad raudteejaamad, neist suurim on osake vabaõhumuuseumist, kuhu pääsemiseks peab pileti lunastama. Aururongiga saab sõita ka, aga alles alates maikuust, mina jõudsin täpselt enne seda lahkuda. Kuid siiski – kui olid lieldienas ehk suurpäevad ehk tegelikult meie keeles ikkagi lihavõtted, toodi rong väljaspool arvestust välja. Kasutasin ka juhuse ära.

(jätkub raamatus)

—-

Üks haarav Läti teos, mille olen veel läbinud, kirjutasin sõna „läbinud“ siia kogemata, aga jätan ka, sest see läbitud raamat on „Distance bez finiša“, finišita distants, lõputu võistlus. Spordiraamat. Natuke seebika või naisteka moodi ka, aga mul oli huvitav lugeda. Tegelaseks keskkooli lõpetav tüdruk Gunta, kes on tõusnud omas vanuseklassis NSV Liidu parimaks 400 meetri jooksjaks. Ja siis tabavad teda eelkõige armastusega seotud tagasilöögid, palju hingelisi sisevõitlusi, jätab isegi treeningud kus see ja teine… Ma ei tea, kas peaksin selle tõlkima, mulle endale oleks küll huvitav.

(jätkub raamatus)

—-

Muidugi ei kulgenud ka need viimased 13 kilomeetrit kiirelt ja kergelt. Ma oleksin pidanud seda teadma, olen ju kõndinud selliseid distantse näiteks Antslast või Kanepist jalgsi koju, ka nullist, puhanuna alustades võtavad nad aega. Mingil hetkel jäid tüdrukud natuke maha, üks läks vist metsa, ma lasin vaiksema, aga ühtlase sammuga edasi, sest seisma ei tahtnud jääda, see oleks liiga äkiline liigutus olnud. Ka selja taha vaatamine oli küllalt raske. Tüdrukud püüdsid mu uuesti kinni, siis jäid aga jälle maha.

Kui ümbrus hakkas juba Valmiera linna moodi viskama, püüdis see „vanem tuttav“ mu uuesti kinni. Muide, selgus, et ta on Ieva.

(jätkub raamatus)

—-

Läksin tegema oma viimast jooksu Ventspilsis, marsruut oli lihtne – joosta Lembergsi Kaabuni ja kuus korda selle otsa. Kuus korda mäest alla siis ka. Aga muidu ei olekski see jooks nii tähelepanuväärne olnud, teen seda iga kord, kui Ventspilsis olen. Ehk siis juba teist korda. Aga ma nägin ühte huvitavat spordimeest. Tänaval. Tema tegeles ilmselgelt sportliku käimisega. Täitsa põnev oli vaadata. Kuigi see ei peakski eestlasele nii hirmus eksootiline olema, vanal hallil ajal tuli meie Bruno Junk lausa olümpiamedalile ja Urvaste ühe kuulsama spordimehe Harri Neeme üks üsnagi edukaid alasid oli samuti käimine.

(jätkub raamatus)