Maailm läbi inimese 
Minu Kreeta Jaana Albri
04.2016
Mineviku hõng Euroopa lõunatipus
Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam.
Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed.
Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.
Kreetale saabumisest on möödunud juba ehk nädal ning ma olen muutunud rahutuks. Minu naeruväärsed säästud kahanevad kiirelt, sest hinnad on toidupoeski üpris soolased. Miks ma ometi arvasin, et siin tööd leida käkitegu on!
Helen on juba ühes väikese perehotelli restoranis töö leidnud. Milline õnneseen, mõtlen kadedalt. Poleks iial arvanud, et ettekandjaamet minus kunagi selliseid tundeid äratab.
Tunnen jälle kadeduseussi enda sees pesitsemas ning murran pead, miks mina küll nii hädine tööotsija olen. Selge on see, et Helen on parem suhtleja, aga võibolla ka kaunim, saledam ja noorem? Siin ei huvita kedagi minu akadeemilised kraadid ja peenetes Eesti firmades tegutsemise kogemus. Otsustan, et pean olema aktiivsem ja nahaalsem, ilusamaks ja nooremaks ma vaevalt muutun…
(jätkub raamatus)
—-
„Kalimera kukla!“ Niiviisi joviaalselt tervitab mind rasvase patsi, kuid poolkiila ja higist pärlendava pealaega Stelios. Eile vestlesin just temaga ja eeldan, et ta on ka taverni omanik. Pikapatsimees viipab käskivalt käega, et istuksin. „Säh, võta need menüüd ja hakka asjaga tutvuma!“ Maandun kõvale toolile ning võtan tolmused ja kergelt rasvased kaustad, kus A4 formaadis kilede vahele on susatud värviliste toidupiltidega menüüd.
Enne kui jõuan käsi määrivate kaustadega tegelema hakata, istub minu kõrvale ülevoolavalt sõbralik leegitsevate lokkidega tedretähniline rootsi tüdruk. Tema nimi on Zoie ja ka tema esimene tööpäev on täna.
„Kuule,“ küsin menüüsid lapates, „mida me siin õieti tegema hakkame?“ Loodan, et vähemalt tema on asjale pihta saanud.
„Me peame möödaminejaid sööma meelitama ja seletama, mida need toidud endast kujutavad,“ saan enesekindla vastuse.
Ah soo, et ma kandideerisin siis õnnestunult kamaki vastutusrikkale ametikohale. Nii kutsutakse neid tüütuid tegelasi, kes baaride ja söögikohtade ustel rahvast tülitavad, sooviga neid iga hinna eest just sellesse puhvetisse meelitada. Tavapärasemad on originaalsed hüüatused nagu „Where are you from? You are definitely from Germany! Please, sit!“ või midagi muud veelgi nõmedamat.
(jätkub raamatus)
—-
Minu uued töökaaslased oliivipõllul on albaanlased Albertos ja Noris, kaks minuealist meest, kes ehk raske elu tõttu oma aastatest eakamad välja näevad. Nad on elanud Kreetal juba palju aastaid ning räägivad erinevalt minust ka ludinal kreeka keelt.
Päev enne uuele põllule minekut olen üpris ärevil. Kuidas ma küll aru saan, mida ma tegema pean, hädaldan Mihalisele. Ma oskan vaid väga algelist kreeka keelt, sest suvel tavernis töötades ei läinud mul seda peaaegu kunagi vaja ning alles sügisel soetasin ma endale õpiku.
„Äh, vaata, mis teised teevad, ja ära närvitse,“ kostab ta hooletult. Ei, mõtlen ma, ma pean keele kiiremas korras selgeks saama, sest külas ei oska peaaegu keegi peale Mihalise inglise keelt ja ma tunnen end kui puudega olevat.
Tööpäeva hommikul olen varakult valmis, seljas põllutöölisele sobilik kostüüm: tuliuued erepunaste mummudega kummikud, kapist leitud kolme triibuga dressipüksid ja XL-suuruses, moest läinud Adidase pusa.
Kokkulepitult kell kaheksa hommikul istun päevinäinud ja poollagunenud Toyota farmeriautosse. On pilvitu ja suviselt soe novembrihommik, tõeliselt hea päev välitöödeks.
(jätkub raamatus)
—-
Ühel jahedal aprillikuu laupäeval on minu tähtis hetk tulnud. Astun ametlikult Kreeka õigeusku. Meie küla väikesesse kirikusse on kogunenud hulk Mihalise sugulasi ja mõned uudishimulikud külaelanikudki. Keset pühakoda ootab mind suur sooja veega täidetud tünn. Selle täitmisega on enne tseremoonia algust omaette lugu, sest ilm on veel kevadiselt salakaval ja päris külma kraanivett ei taha papp ja tema abilised mulle sulistamiseks pakkuda. Muretsevad, et muidu külmetan end veel kõledas kirikus ära. Niisiis pannakse kiriku abihoones pada tulele, et mul ikka kõigi mugavustega tünn oleks. Sahmimist on enne ametlikku osa omajagu. Minu ristiemale õpetatakse, kuhu ta täpselt astuma ja mida pühakirjast ette lugema peab. See kõik näib mulle keeruline ja arusaamatu. Kõik traditsioonid ja tseremooniad tunduvad mulle Kreetal nii jäigad ja detailselt paika pandud. Kui midagi natukenegi viltu läheb, märkavad seda kohe kõik.
(jätkub raamatus)
—-
Istume emaga kahele vabale toolile ja jääme oma järjekorda ootama. Olen täpsust hindava inimesena muidugi arvestanud, et minuga hakatakse kohe tegelema, kuid pettunult näen, et minu pulmakülaliste lokke viimistletakse rohke lakiga veel pikalt.
Ootamise ajaks tuuakse meile kohvi ning mingiks ajaks rahunen. Kuid kui kell hakkab kolmele liginema ja ma ikka veel ootan oma järge, muutun juba väga närviliseks. Kirikuni on jäänud veel ainult kolm tundi! Tasapisi lahkuvad kõik teised kliendid ning ma olen jäänud emaga kahekesi. Vaatan ootavalt pensioniealise juuksuriproua ja tema abilisest tütre poole. Pulmakülalisena nad ju teavad, mis kell laulatus hakkab ja et mul on üks randevuu veel ees. Minu õuduseks otsustavad ema-tütar hoopis väikese lõunapausi teha. Üritan viisakalt protesteerida, kui proua Stella rehmab rahustavalt käega, et ärgu ma muretsegu, küll jõuame. „Enne võtame ette sinu ema, tähtsaima jätame viimaseks,“ ütleb ta vastuvaidlemist mitte kannataval toonil.
„Aga mul on meik ka veel vaja teha,“ üritan end võimalikult hästi arusaadavaks teha, „kiire on ju!“
Minu sõnad kõlavad kurtidele kõrvadele ja nii peamegi kannatlikult ootama, kuni prouad oma pita gyro’st naudivad.
(jätkub raamatus)
—-
Kui sünnituseni on jäänud veel kaks nädalat, saan lõpuks ometi koduseks jääda. On ka viimane aeg osta ära titale vajalik kraam. Ämm ongi juba mures, et ma uue ilmakodaniku vastuvõtuks piisavalt ettevalmistusi teinud ei ole. Ühel päeval mainin uhkelt, et mul on peaaegu kõik olemas, ainult vanker veel puudu.
„Kallis laps, milleks sulle vankrit vaja on?“ küsib ta imestunult. „Kuhu sa lapsega minema hakkad?“
Olen natuke hämmeldunud: „Jalutama, kuidas me muidu väljas käia saame?“
„Oi, ega siis nii pisikese beebiga väljas ei käida, alguses püsitakse ikka ilusasti kodus. Laps võib ju baktereid külge saada või külmetuda,“ selgitab proua Eleni.
Juulikuus külmetuda? See on huvitav mõte. Pigem peab kartma kuumarabandust.
Ostan siiski jalutuskäru ära ja loodan, et mind koos maimukesega majja ei lukustata.
Olen kuulnud küll, et Kreetal pole kombeks vastsündinuga esimesed 40 päeva väljas käia, kuid ma ei uskunud, et tänapäeval enam keegi sellest kinni peab.
(jätkub raamatus)
—-
Paljud Kreetale elama asunud välismaalased, kes just tänu armastusele või abielule pole siia jäänud, on kergelt öeldes imelikud. Nii mõnegi isiku kohta saab öelda, et ju ta oli sunnitud oma maalt lahkuma. Saksa härra Jürgen, kes juba 15 aastat üürib minu ämma käest korterit, on selle tõsiasja elav näide. Võimsa mootorrattaga ringi kimav halli patsiga Jorgos, nagu kohalikud teda hüüavad, tundub tegelevat eimillegagi, kuid kuidagi ta ära elab. Ta ei vaevu varjamagi, et on hämarate ja nässuläinud äridiilide tõttu paar korda vangiski istunud. See ei tee teda kohalike silmis üldsegi kehvemaks inimeseks.
Kui Mihalis mulle Jürgenit ükskord tutvustab ning pärast tema mineviku paljastab, olen naiivselt hämmeldunud.
„Issand, kuidas sa sellise kriminaaliga suhtled,“ ei saa ma aru. „Ta on ju vangis olnud! Mina küll selliseid inimesi ei tunne ja ei tahagi tunda,“ olen kategooriline.
„Kah mul asi, ega ta mingi pervert või mõrtsukas ole. Ma tean siin paljusid, kes vangis olnud. Ikka juhtub.“
„No keda sa siis tead, ütle üks!“
„Babis Kyriannast näiteks. See, kes bulgaarlannaga abielus on. Me oleme tal ju külaski käinud.“
(jätkub raamatus)
—-
„Ja igal õhtul enne magamaminekut õnnistab ta viirukiga pool tundi maja. Seal ei saa lõpuks hingatagi, ela nagu kirikus,“ tunneb ta vaevatud sõbrale kaasa.
„Muidugi ei pea Niko mõnikord vastu ja tuuseldab Agapit natuke. Siis lööb naisele korraks mõistuse pähe, aga mitte kauaks. Ma olen talle öelnud, et lahendus on Agapi tööle kupatada. Seda on ennegi juhtunud, et naised kodus igavusest lolliks lähevad!“
Vangutan pead…
„Ja kujuta ette, ükskord kutsus Agapi Nikosele kurjade vaimude väljaajaja!“ jätkab Mihalis hoogsalt. „Kirikul on omad väljaõppinud eksortsistid.“ See on muidugi natuke jahmatav fakt, tundub, nagu elaks osa rahvast veel keskajas.
„Mis siis sai, kas Nikos oli saatanast seestunud?“ tunnen huvi.
„Vedas tal, kurje vaime ei tuvastatud, aga Agapi sai pärast kolaka kirja.“ Selle üle ma isegi ei imesta, karta on, et oleksin sellisele sõgedusele samamoodi reageerinud.
Meie Mihalisega ei ole enam Stefanose ristiema juures kahjuks või õnneks heas kirjas, sest ei käi kirikus ning ei järgi lugematuid pappide antud ettekirjutusi, mida isegi piiblis kirjas pole.
Papid on aga ühiskonnas au sees ning tõsiusklikud naisterahvad – nagu seesama Agapigi – võtavad iga nende sõna puhta kullana. Niko sõnul käib ta väiksemagi mure puhul oma isikliku hingekarjase käest nõu küsimas. Viimane on pädev nõustama igas asjas, küsi, mida hing ihaldab. Näiteks annavad kirikumehed kogudusele ette nimekirja, kelle poolt valimistel hääletama peaks. Veelgi meelsamini esinevad nad aga ekspertidena armuteemadel.
(jätkub raamatus)
—-
2015. aasta suvi on tõeliselt raske. Kreeta jääb ilma tuhandetest turistidest, kes ei tea mille hirmus siia ei julge tulla. Ometigi pole siin vägivaldseid meeleavaldusi, toitu jagub ning välismaistele pangakaartidele ei kehti limiit. Ka mina saan tööl klientide käest arvukaid murekirju. „Kas teil on ikka turvaline?“ küsib üks. „Ma lugesin Facebookist, et teie toidupoed on tühjad ja kaupa enam saarele juurde ei tooda,“ teab teine. „Teil saab ju kogu raha varsti otsa ja kuidas ma seal siis maksan?“ ahastab kolmas.
Et laiskusest iga kord mitte eraldi vastust kirjutada, koostan erinevates keeltes standardse e-kirja:
„Lugupeetud see ja see, suur tänu kirja eest. Te ei pea millegi pärast muretsema, sest maitsvad road, külalislahked kreetalased ja päike pole kuhugi kadunud. Kreeka kriis puudutab vaid kohalikku elanikkonda, kellel on piiratud ligipääs pangateenustele. Välismaise kaardiga saab jätkuvalt raha välja võtta ning loomulikult saab maksta ka pangakaardiga. Olete alati oodatud Kreetale, kus teid ootab probleemivaba puhkus.“
(jätkub raamatus)
Autoriõigus: Jaana Albri ja Petrone Print OÜ, 2016
Toimetajad: Mae Lender, Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Fotoalbum: Jaana Albri, Ole Harald Flåten, Mirje Panksep-Tammaru, Joel Päärmann, Nikos Artemakis, Mihalis Halkiadakis, Ronny Frimann, Tor Hansen
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-556-84-7 (trükis)
ISBN 978-9949-556-85-4 (epub)
pehme kaas, 130 x 190 mm
240 lk
Läbi müüdud
Ostan e-raamatuna
Kommentaarid
Tere!
Hetkel kahjuks mitte, küll aga on võimalik soetada e-raamat.
Tere! Kas selle raamatu kordustrükk on lähikuudel plaanis? Ette tänades, Merilin
Teose korrektne nimi oleks Naiivitari Kreeta.
Liiga palju on tõe pähe kirjutanud seda, mida keegi talle naljaga pooleks rääkis, samuti on tohutult palju mingi ühe pere kiiksude üldistamist terve kreeta saare traditsioonideks.
Puhtalt ilukirjandus, enamus fakte pole tõesed.
Tere, Kairi!
“Minu Kreeta” on tõesti läbimüüdud. Kasutatud raamatut võib vahel siiski leida antikvariaatidest.
Kirjastusel on plaanis kordustrükk, ent see ei ilmu veel lähikuudel.
Tervitades
Mariliis
kirjastuse assistent
Kust ma võiksin sed raamatut leida, nii Apollo raamatupoes kui ka Rahva Raamatusbon see kahjuks läbi müüdud. E-raamatuna ei soovi.
ütlemata muhe lugemine, autor on pannud teosesse nii palju, nii et ei suuda raamatut käest panna!
Väga hea lugemine
Lahe lugemine, aga väga häiris autori esialgne väga lugupidamatu suhtumine kohalikku õigeusku ja kirikutraditsioonidesse!