Minu Keenia Janika Tamm

Ilmunud
12.2012

Rääkimata lugude maa

Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline.

Keenias on igaühel oma lugu.

Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas „silmanaine” on vaid üksikud näited.

Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.

JANIKA TAMM

Äkki tunnen, et mulle aitab. Hüppan voodist alla, lähen Naomi tuppa ja istun tema kõrvale voodile.

„Naomi, sa valetasid eile. Mulle ei meeldi valetajad.”

„Ma ei valetanud, ma lihtsalt mõistsin küsimust valesti,” vabandab Naomi ja lisab süüdimatult: „Ja üldse, miks sa Muratile helistasid?”

„Mina ei oleks sinule kunagi sellist asja teinud. Ma arvasin, et me oleme üks meeskond. Sinu aitamise pärast me ju üldse siia jäimegi! Nüüd käitud nii, nagu on parim sinule, jättes minust võimalikult halva mulje.”

Naomi jääb täiesti häirivalt rahulikuks, nii et lõpetan vestluse, küsin endale tööülesanded ning lahkun toast. Tunnen end mitte just hästi, aga kuidagi kergemalt.

Paari tunni pärast saabuvad juhtkonna liikmed ning tulevad koos Naomiga minu tuppa. Kohe pärast istekohtade leidmist hakkab üks juhtkonna liikmetest ilma pikema sissejuhatuseta rääkima: „Janika, sa saad küll lastega väga hästi läbi ning oled tohutult suure südamega inimene, kuid meie koostöö ilmselgelt ei suju. Seega palume sul juba täna orbudekodust lahkuda.”

Selgub, et otsus on tehtud juba eelmisel õhtul – ajal, kui mina veel poole ööni töötasin. Vaatan neile, üksteisele valetavatele inimestele otsa ning tunnen korraga palju. Vastikust. Lootusetust. Viha. Eelkõige aga tunnen neile kaasa.

„Selge. Ma siis lähen. Nähes teie valetamist ja näitemängu, mis siin toimub, loodan siiralt, et te kõik suudate iseendaga edasi elada.”

Naomi vaatab enesekindlalt aknast välja ning ei tee mind kuulmagi, kuid juhtkonna liikmed tunduvad selle lause peale korraks veidi mõtlikumaks jäävat. Siis aga tänavad nad mind tehtud töö eest ja ütlevad mulle kaasa palju häid sõnu, mis omakorda nüüd minu kõrvust lihtsalt mööda lähevad.

See lahing on kaotatud ning õiglus jäi kaotajaks. On aga üks asi, mille ärategemise üle on mul siiralt hea meel: hommikune vestlus Naomiga.

(jätkub raamatus)

—-

Uhketes kostüümides ringi käiv ja sätendavate kõrvarõngastega ehitud Esther tundub olevat iseloomult tüüpiline külanaine: vaikne, leplik ning asjade üle mitte liiga palju mõtlev. Seda kuni õhtuni, kui ma tuppa astudes satun peale Estheri ja Violeti elavale jutuhoole. Jään huviga kuulama, püüdes kiirest suahiilikeelsest vestlusest tabada üksikuid tuttavaid sõnu.

Kui vestluses hetkeline paus tekib, küsin Estheri käest, miks ta vabatahtlikuks tuli, ning naine prahvatab erakordse otsekohesusega: „Tead, naiste olukord Keenias on täiesti vastuvõetamatu! Nad lihtsalt istuvad kodus, sünnitavad lapsi ja teevad süüa. Nad isegi mitte ei julge unistada, et nende elu võiks teistsugune olla!”

Olles positiivselt üllatunud Estheri julguse üle, provotseerin teda jätkama: „Äkki neile naistele meeldibki koduperenaise elu? Ma tean näiteks paljusid naisi Euroopas, kes hea meelega vaid kodule pühenduksid, kui neil see võimalus oleks.”

Esther ägestub: „Janika, kas sa tõesti arvad, et nad saavad valida? Ei! Mees on see, kes otsustab, kes ütleb, kuidas asjad on. Kui mees ütleb näiteks, et naine, täna magad õues, siis naine magab õues! Kui mees tahab naist peksta, siis peab naine selle vaikselt ära kannatama, sest järelikult oli too süüdi. Kui mees tuleb öösel koju, olles terve päeva baaris joonud, siis naine ei tohi mitte midagi küsida, muidu saab ta peksa. Ja kui mees tahab seksida, siis ta peab seda saama! Loomulikult ilma kaitsevahenditeta ning teda ei huvita, et naine ei taha kümnendat last sünnitada. Naisel lihtsalt ei ole sõnaõigust.”

(jätkub raamatus)

—-

Mõni tund hiljem vihm lõpeb ja elekter tuleb tagasi. Keedan kiirelt makarone vorstiga ning hakkame Christianiga sööma. Äkki kostab akna tagant naeru ja sosistamist. Kardina vahelt piilub uudishimulikult sisse kolm varateismelist naabripoissi ning märkan, et poiste hulgas on ka Freddie. Avan kolistades kaks tohutu suurt ukseriivi ning küsin, mida poisid õhtul pimedas meie akna taga teevad. Lapsed kokutavad veidi, kuid neist julgeim lööb silmad maha ja ütleb, et nad tahtsid lihtsalt vaadata, mida me sööme.

„Aga mida teie täna söönud olete?” küsin selle avalduse peale.

Poisid vaatavad häbiga eemale:

„Suhkruroogu.”

„Mida te eile sõite?”

„Suhkruroogu. Üleeile saime ugali’t. Iga päev ei saa.”

„Kust te suhkruroogu saate?” uurin edasi.

„Kas sa oled näinud neid suuri veoautosid, mis veavad suhkruroogu põldudelt tööstusesse? Autokastidest kukub suhkruroogu külateele. Vahel me ka hüppame veoauto möödudes, et üle kastiääre rippuvat suhkruroogu kätte saada. Mõnikord võtame põllult,” selgitavad lapsed läbisegi.

On raske uskuda, et need nutikad ja energiast pakatavad lapsed pole päevade kaupa söönud midagi peale suhkruroo. Järgmisel päeval küla vahel kõndides avanevad mu silmad: tõesti jooksevad paljud lapsed suhkrutööstuse veokitelt mahapudenenud suhkruroogu üles korjama ning söövad seda vilunud liigutustega. Suhkruroogu närivad ka kahe-kolmeaastased. Erandeid ei ole. Varem pidasin seda lihtsalt lapselikuks lõbuks, kuid selgub, et lapsed on hoopiski leidnud viisi, kuidas ellu jääda. Huvitav, paljud neist iga päev süüa ei saa?

(jätkub raamatus)

—-

Kui ma kokkulepitud ajaks kliinikusse jõuan, on Esther juba kabinetis. Lapsed – mõnel seljas koolivorm, teisel vaid riideräbalad, kõik neist kaotanud ühe või mõlemad vanemad ‒ tulevad seitsmekaupa sisse ja igaühele antakse HIV-test, mis näeb välja umbes nagu rasedustest: piklik riba, kus üks kriips tähendab negatiivset ja kaks positiivset tulemust. Testile tuleb tilgutada piisk verd ning vastus saabub paari minutiga.

Esimeste rühmade testid osutuvad negatiivseks, lapsed lahkuvad ja aina uued rühmad tulevad sisse. Joel testib, Esther kirjutab tulemusi üles. Ruumis valitseb täielik vaikus ning lapsed on tõsised. Endale tegevuse leidmiseks loen varasemate päevade testide tulemusi ning rõõmustan, et kõik olid negatiivsed.

„Ega HIV siin nüüd nii levinud ka ei ole, et iga teise testi tulemus positiivne oleks,” kommenteerib Joel. Tema hääles on kerget üleolekut.

Järjekordse lasterühma testide tulemused on selgunud ja Joel hakkab negatiivseks osutunud testiribasid rutiinselt kokku korjama.

Ühe testi ees ta võpatab ja riba laualt ei võta: nähtavale on tulnud kaks triipu. Riba taga istub ilmselgelt alatoidetud ning haiglase olekuga pisike poiss ega mõista, miks peab ta endiselt selle laua taga ootama, kuigi teised on juba ammu lahkunud.

Joel kutsub kabinetti ka kohaliku meditsiiniõe ning koos pannakse valmis kontrolltest. Testitava poisi vanem vend pole samuti ruumist lahkunud. Tema näos peegeldub mure ning läbi raskuste kogutud elutarkust, kohe kindlasti rohkem, kui tema 12 eluaasta kohta vajalik oleks. Joeli kergest üleolekust ei ole enam midagi alles. Värisevate kätega asetab ta verd kontrolltestile, mis positiivse tulemuse puhul peaks täiesti punaseks värvuma. Riba värvub järjekindlalt aina punasemaks. Minu pea on hetkega tühi. Kõik mu probleemid tunduvad äkki väga ebaolulised. Ma ei suuda ühtegi neist isegi enam meenutada.

Väike poiss istub testiriba taga ja vaatab kaugusesse. Aeg justkui seiskub. Vanema venna silmist hakkavad aeglaselt voolama pisarad. See on esimene ja viimane kord, kui näen Keenias kooliealist last nutmas.

(jätkub raamatus)

—-

Üldiselt jagunevad tüdrukud kahte rühma: need, kes koolis käivad, ei lase end ümber lõigata ning need, kes ei käi, järgivad traditsioone. Harrisoni koolitatud õed pole ümber lõigatud, kuid see ei tee nende elu külas lihtsaks.

„Vahel teevad teised külatüdrukud mu õdede üle nalja,” jutustab Harrison. „Neid kutsutakse põlastavalt nüüdisaegseteks, argpüksideks, räpasteks või lasteks. Isegi siis, kui sa oled kaheksakümneaastane ümberlõikamata vanaema, kutsutakse sind lapseks. Traditsioone järgivad pökoodi hõimu liikmed peavad ainult ümberlõigatud tüdrukuid puhasteks ja tõelisteks naisteks.”

„Miks üldse naisi ümber lõigatakse?”

„Ümberlõikamise traditsioon sai ajalooõpikute väitel alguse siis, kui kaks hiljuti abiellunud meest plaanisid minna kaugemasse piirkonda paariks kuuks karja varastama. Mehed olid mures, et nende ilusad naised võivad vahepeal uued mehed leida, ja seega otsustati nad ümber lõigata, et naised ei tunneks enam soovi teise mehega seksida.”

(jätkub raamatus)

—-

Juba detsembri alguses muutub Shianda külaelanike keskseks jututeemaks saabuv jõuluaeg. Viimastel päevadel enne jõule on külaturg kaubitsejaid täis ning inimesed on sisseostude tegemise ja ettevalmistustega nii hõivatud, et isegi mzungumöödumine jääb tähelepanuta. Kui ma väikesest külapoest ugalijahu küsin, vaadatakse mulle mõistmatul pilgul otsa: „Ugalijahu? Praegusel ajal? Kes siis praegu ugali’t sööb? Riisi süüakse!” Jõulutoidud on vaieldamatult riis ja chapati. Ja liha ‒jõulude ja liha vahele võib panna võrdusmärgi. Rikkamad pered tapavad kitsi ja lehmi ning vaesemad üritavad raha koguda, et pidulaual oleks sel ainsal korral aastas kasvõi veidike liha. Proovitakse leida juhutöid ning toitu hakatakse varuma juba nädalaid varem, alustadest jahust, riisist ja küpsetusõlist. Viimastel päevadel ostetakse aedviljad ja liha.

Kui paljuoodatud jõulupäev ehk 25. detsember kätte jõuab, mängitakse raadios rõõmsameelset jõulumuusikat ning tänavad on täiesti inimtühjad. Isegi hindust poepidaja on poe kinni pannud, kuna kõik ta kristlastest töötajad on kirikus. Kirikusse ei minda mitte tunniks-kaheks, vaid terveks päevaks, käies vaid korra lõunal. Agaramad lähevad kirikusse juba eelmise päeva õhtul, lauldes ja oodates 25. detsembri saabumist. Selga pannakse parimad, võimalusel uued riided. Pärast kirikupäeva minnakse koju ning süüakse külluslikult. Kingituste tegemise traditsiooni keenia peredes ei ole, küll aga annetavad rikkamad pered vaesematele süüa ja riideid või kutsuvad neid enda juurde jõululõunale.

Ka üks Eesti kirik teeb rahalise annetuse, soovides kinkida Shianda peredele jõulutoitu. Minu palve peale teevad WEFOCO naisterühmad nimekirja, valides välja kolmteist kõige vaesemat peret, kellele ma juba järgmisel päeval külakeskusesse süüa ostma lähen. Ühe pere toidupaki jaoks on mul 1200 šillingit ning kokku ostan üle saja kilo toitu. Transporti planeeritud ei ole, kuid ma pole selle pärast ka liialt mures. Istun lihtsalt poe kõrvale pappkastidele ja ootan, et asjad ise laabuma hakkaksid.

Pärast pikka tööpäeva jõuame hilisõhtul täielikus pimeduses mööda teerada ekseldes viimase pere juurde, kes elab pisikeses onnis keset maisipõldu. Läbi ukse paistab kustuv valgusvihk ning vana naine keedab muldpõrandal istudes mingit imelikku toitu, mille valmimist kolm kooliminekuealist lapselast kannatlikult ootavad. Laste kõhud on pikaaegsest alatoitumisest paisunud, riided määrdunud ja räbaldunud ning põlved kriimulised. Pestud pole ei lapsi ega riideid juba ammu – perel ei ole seebi jaoks rahagi. Onnis pole mööblit ega toitu. Vaid neli seina, muldpõrand ja võbelev valgusvihk, valgustades laste joonistusi onniseintel, ning mõned riideräbalad nurgas, mida arvatavasti magamiseks kasutatakse.

Amina selgitab, et potis on metsik taim, mida kasutatakse juhul, kui muud midagi enam süüa ei ole. Meie toidukotti nähes ei suuda vanaema oma õnne uskuda. Ta laulab ja tantsib kaua, ülevoolavat rõõmu varjamata. Lapsed tänavad korduvalt ning tõstavad kotist õhinal erinevaid toiduaineid välja. Seekord saavad nad jõuluajal süüa.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Janika Tamm ja Petrone Print OÜ

Toimetaja: Kaja Sepp
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus, makett ja pildilisa; Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-511-15-0 (trükis)
ISBN 987-9949-511-16-7 (e-pub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
348 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Katariina
3 aastat 6 kuud tagasi

15nest “Minu” sarja siiani loetud raamatutest kõige liigutavam, nii positiivses kui negatiivses mõttes üllatav, silmi avav, samal ajal kurbust tekitav, mõtlema panev. Suur kummardus autorile tema kannatlikkuse, ettevõtlikkuse, abivalmiduse, julguse ning eelkõige suhtumise ja vastupidavuse eest! Väga hästi kirjutatud ning edasi antud kogemus! Aitäh, Janika, et oled oma Keenias veedetud aja raamatusse kandnud!

Külaline
Epp Säga
5 aastat 5 kuud tagasi

Kui oli ostetud lennupiletid Keeniasse, siis otsisn raamatukogust selle raamatu, et teada saada, mis riiki ma lähen ja mis mind ees ootab. Tänu sellele raamatule oskasin ma turistina näha ja teada seda teist poolt, mida muidu ei teaks. Ringi sõites vaatasin neid külasid ja teeääres olevaid lapsi selle pilgu ja tundega, mida olin raamatust lugenud. Väga hea ja ülevaatlik teos. Soovitan kõigile, kes Keeniasse reisivad, et teada, mis toimub kohalikes külades, mida turismibürood sulle ei tutvusta. Viibin ise veel viimaseid puhkusepävi Keenias.

Külaline
Iiris
10 aastat 2 kuud tagasi

Nõustun sellega, et see raamat võiks olla kohustuslik kirjandus, kuna see lööb silmad lahti nii mõnegi koha pealt ja on hariv.
Ja mis veel tähtis, ta pole ilustatud vaid ausalt ja siiralt kirjutatud!

Hästi läbimõeldud teos! Kiitus autorile:)

Külaline
Kaie
10 aastat 6 kuud tagasi

Mulle meeldib autori kirjutamisstiil, hea süda, kannatlikkus ja kohane otsekohesus. Kui keegi ei oska valida, et millist raamatut Minu sarjast kätte võtta, siis soovitaksin seda.

Külaline
Marin
10 aastat 6 kuud tagasi

Väga huvitav ja hästi kirjutatud raamat.

Külaline
Britta
10 aastat 6 kuud tagasi

Kindlasti kõige süngemates toonides raamat, mida olen seni lugenud. Depressiivne, maailma kõigutav, tühja virisemist taltsutav… Raske oli nendest kannatavatest lastest ja ka tulevikuta naistest lugeda.. Pilt ja selle all olnud lause Raelist kummitab vist veel väga pikalt..

Külaline
Lydia
10 aastat 10 kuud tagasi

Loeme pereliikmetega koos selle sarja raamatuid ja siis arutame, imestame ja imetleme autorite ettevõtlikkust, julgust ja hakkamasaamist erinevates riikides.
Väga julgelt ja huvitavalt kirjutatud raamat, mis andis suurepäraseid teadmisi sellest maast.
Kui lugeda selle sarja raamatuid, siis hakkavadki välja kujunema ühtsed eluolud enam-vähem sarnastes riikides. Mina olen saanud lugedes juurde väga palju teadmisi läbi erinevate inimeste silmade ja mõtete.
Aitäh kõigile autoritele ja raamatute kirjastajatele!

Külaline
Kaja
10 aastat 11 kuud tagasi

Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarava sisuga raamat.

Külaline
Julia
11 aastat 19 päeva tagasi

Üks parimaid “Minu…” raamatuid. Väga hea kirjastiil ja teemakäsitlus. Olles Keenias käinud, oli väga huvitav lugeda riigi kohta teise nurga alt. Raamat ei ole oma sisu poolest lihtsamate killast, kuid kindlasti aitab paremini mõista teatud aspekte Aafrika ühiskonnakorraldusest. Väga hea lugemine.

Külaline
Mari-Ann
11 aastat 23 päeva tagasi

Lihtsalt vapustav raamat – igas mõttes! Loen palju ja see oli üle pika aja emotsionaalne lugemine minu jaoks. Olen õnnelik, et selle endale soetasin! 🙂

Külaline
Kati
11 aastat 25 päeva tagasi

Aitäh, selle võrratult seiklusrohke lugemise eest! Lihtsalt ei saanud käest panna ja igapäeva toimetustega tegeleda. Nii huvitav oli! Elasin väga autorile ja nendele lastele kaasa. Veelkord suurimad tänud!
Soovitan kõigile seda raamatut.

Külaline
Ingrid
11 aastat 1 kuu tagasi

Parim seniloetud Minu sarja raamatutest!

Külaline
Mai
11 aastat 1 kuu tagasi

Tõeline lugemiselamus!

Külaline
Ave
11 aastat 1 kuu tagasi

Nõus Pillega: liigutavaim lugu selles sarjas. Selle raamatu on tõesti hea sule ja suure südamega inimene kirjutanud. Olen lummatud. Hästi kahju on lastest. Kurb ning vastik on mõelda, et neist saavad tõenäoliselt lõpuks ikka inimesed, keda ei saa usaldada. Isegi kui see algul nii ei tundu. Tahaks väga aidata, aga nagu ma aru saan, pole mõtet mitte mingeid annetusi teha, kui raha isiklikult või autori või mõne kolmanda täiesti usaldusväärse inimese kaudu otse abivajajale üle anda ei saa.

Külaline
Pille
11 aastat 1 kuu tagasi

Liigutavaim lugu selles sarjas. Liigutavaim üle väga pika aja üldiselt. Väga hea sulega kirjutaja ja suure südamega vabatahtlik.
Aitäh!

Külaline
Silver
11 aastat 2 kuud tagasi

Raju lugemine. Lihtne on raamat kätte võtta ja lugeda. Palju keerulisem on ise midagi sellist kogeda. Väga hästi kirjutatud minu arust. Soovitan kõigile. Tegelikult võiks see kohustuslik olla. Mitte Keenia pärast. Lihtsalt sellepärast, et igal pool ei ole kõik alati nii nagu siin

Külaline
Liina
11 aastat 2 kuud tagasi

Võrratu raamat, mis tekitas tõeliselt palju emotsioone. Võimatu oli seda raamatut käest ära panna, sest iga järgnev lõik pakkus nii palju uusi ja huvitavaid kogemusi ning seiklusi.
Aitäh nii fantastilise lugemiselamuse eest!

Külaline
Kaieke
11 aastat 3 kuud tagasi

Mulle raamat meeldis