Minu Kanada Ene Timmusk

Ilmunud
12.2009

Eestlase eluratas vahtralehemaal

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega.

Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?

Peatume väga kena ja sõbraliku pensionäridest abielupaari juures, kes elavad Põhja-Torontos pisut vanamoodsas ning lihtsa sisustusega ühekorruselises majakeses. Kord möllasid nende seinte vahel kolm väikest last, kuid praeguseks on kõik ammu oma peredega üle Kanada laiali. Nõnda pakuvad Elmi ja Udo, kes on Tomile kaugelt sugulased, esimeseks nädalaks meile öömaja.

„Ma olen teile toa keldris valmis pannud,” ütleb Elmi õhtu saabudes.

„Hmm… keldris?” jätan oma kahtleva küsimuse siiski endale.

Keldri peale mõeldes näen vaimusilmas külma juurviljade panipaika, kuid eestlasliku leplikkusega olen saabumise väsimuses nõus igale poole puhkama heitma. Astumegi Elmi sabas trepist alla.

—-

„Kas sa oled kindel, et siin on turvaline?” pöördus proua Ameeriklane väga murelikult Ruby poole.

„Miks siin ei peaks turvaline olema?” ei saanud mu sõbranna nii imelikust küsimusest aru ning piilus söögisaali poole: kas seal on toimumas rööv või kaklus? Midagi sellist ei paistnud, ainult lauad olid tihedalt inimesi täis ja õhus hõljus mõnus küpsetatud kana lõhn. Ning siis süttis arusaamise tuluke – peaaegu kõik inimesed restoranis olid mustanahalised! Parasjagu oli Torontos käimas Kariibi mere saarte elanike alustatud Caribana festival, mis toob augustis alati kohale hulgaliselt osalejaid ja pealtvaatajaid nii lähedalt kui kaugelt.

„Loomulikult on siin turvaline!” teatas Ruby pisut pahase tooniga ja sammus, pea püsti, kättenäidatud laua suunas.

„Mille pärast siin muretsema peaks?” esitas ta trotslikult küsimuse ning prantsatas toolile.

—-

Ma olin enne Kanadasse tulekut alati arvanud, et väliseestlased on tugevalt ühe mütsi all, toetades vaba Eesti ideed ning tegutsedes selle nimel. Mis mind aastal 1991 Kanadasse saabudes kõige rohkem üllatab, on arusaamine, et kuigi kõigil on silme ees sama siht, esineb kaks teravalt eristatavat suunda. Ühed peavad lausa reetureiks neid kohalikke eestlasi, kes nõukogude ajal Eestit on külastanud, teiste jaoks on täiesti loomulik oma esiisade maaga kontakti hoida. Muidugi on viimastel palju parem arusaamine nõukogudeaegsest elust ja nende käest olen kuulnud pooliroonilist seletust, kuidas mõned jagasid kodueestlased kaheks: sugulasteks või kommunistideks.

—-

„Kus muruniiduk on?” küsib Tom kevade saabudes. „Rohi on natuke pikaks kasvanud.”

„Ei ole vaja veel, las kasvab!” arvab Hannes asjale käega lüües. Nädal hiljem astub ta koputamata meie tuppa ning teatab Toomasele: „Kas sa oled näinud, kui kõrge muru on? Kes seda muruniitjaga enam lõigata saab!”

„Kuidas ma seda siis lõikan?” paneb Tom pliiatsi lauale, mille ääres ta emale-isale kirja kirjutab.

„Ega sul midagi muud jää üle, kui kääridega muru pügada,” ütleb Hannes tõsise näoga. „Mul on kusagil garaažis need olemas!”

—-

Karudest enam olen kartnud hoopis hunte, kes on mulle alati tundunud palju ohtlikumad. Tegelikkuses hoiduvad nad inimestest eemale, ainult vahel võib sealsamas Algonquini pargis õhtutundidel kaugel-kaugel kuulda huntide ulgumist. Augustis korraldatakse lausa hundilauluõhtuid. Vahel koguneb kuni kaks tuhat inimest hämarduva taeva alla, kus kõigepealt peetakse loeng Algonquini huntidest ning õpetatakse, kuidas jälgida nende poolt metsa alla jäetud märke.

„Jaht ja saagi kinnipüüdmine toimuvad tegelikult vaikuses,” saavad kuulajad teada. „Hundiulg on hoopis nende omavaheline vestlus. Pole harvad juhused, kui koos on terve kari, kes siis üsna rõõmsas meeleolus ja sabade lehvides suhtlevad. See on nagu ühislaulmine inimeste seas.”

„Laulupidu?” sosistan Tomile muigel suuga.

—-

Ühel ööl võpatan mingi lõrina peale ehmunult üles. Keegi oli äsja lausa minu kõrva ääres pahaselt urisenud. „Karu!” käib peast mõte läbi. Tunnen, kuidas terve keha pingesse läheb. Kuulatan tähelepanelikult, kuspool ta võiks olla, kuid metsast kostab vaid tavalist krabistamist ja konnade krooksumist. Kindlasti valib näljane karu kohta, kust telki sisse tulla, olen veendunud. Nõnda lamades ja oodates, mis edasi saab, langeb mu üle saatusega leppimise külm rahu. Mõtlen, kas samamoodi jäävad vaikseks hundi hammaste vahele jäänud metsjänesed, kes saavad aru, et neil pole pääsu…

Hoolimata öödest, mil salapärased loodushääled tavalise linnamüra asemel maailma võõraks ja kaugeks muudavad, on kanuu- ja metsamatkad parimaks puhkuseks. Mulle ei mahu pähe, et võiksime minna puhkama ühest linnast teise. Isegi Floridasse reisides võtame oma telgi kaasa ning seame end sisse ookeaniäärses rahvuspargis. Kuid kõige parem on ikkagi istuda kanuusse. Meie vaevalt aasta vanused lapsedki sai kanuumatkale kaasa võetud. Libisedes kergelt hoogu andes vaikselt üle vete, tunnen, kuidas täielik rahu haarab mind oma sülelusse.

Hingan suurte sõõmudena sisse õhku, mis pakatab vete ja metsade hõngust. Tavamured kaovad iga mõlatõmbega üha kaugemale ning minu sisse imbub ürglooduse rahu.. Ükskõik, kui palju ma ka Eesti järele õhkan, olen õnnelik, et mu uuel kodumaal on sadade tuhandete ruutkilomeetrite kaupa puutumatut loodust lausa käe-jala juures.

—-

„Ma ei taha kooli minna!” teatab Mari, endal nutuvõru suu ümber. „Mulle ei meeldi seal üldse!”

„Mis sulle siis ei meeldi?” proovin aru saada, miks mu lapsele tema elu esimene koolipäev nõnda halvasti on mõjunud. Õpetaja meelest oli ta väga hästi hakkama saanud.

„Kõik on võõras keeles… ma ei saa mitte millestki aru…” nuuksub nelja-aastane Mari. „Kui nad eesti keeles räägiksid, siis oleks palju toredam. Ema, kui ma inglaseks saan, siis ma ei pea ju enam kooli minema, eks?” on ta pisikene pea asjad paika pannud.

—-

Mida aga sünnimaalt kaasa tuua, kui kanadalasi eesti köögiga üllatada tahad? Alati ei peagi kohvrit maiustusi täis toppima või midagi väga erilist otsima. Olime hiljuti kõik vaimustuses, kui üks töökaaslane tõi Eestist suure leivapätsi ning suitsujuustu! Ja sulatatud juust on Kanadas kindlasti harulduseks, ainult Rootsi jõululaadalt olen rootslaste oma saanud, kuigi hirmkõrge hinna eest. Kui Ruby nägi, kui paksult juustu saia peale määrisin, jäi ta mind väga pika pilguga vaatama.

„Ma tean, kuidas eestlastele meeldib leiba ja võid süüa, aga ma ei kujutanud ette, et lausa nii palju…” kommenteeris ta.

  • Autoriõigus: Ene Timmusk ja Petrone Print OÜ, 2010
  • Toimetaja: Marje Aksli
  • Keel ja korrektuur: Riina Tobias
  • Kaanekujundus
    ja makett: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükk: OÜ Greif
  • ISBN 978-9949-9015-8-6
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    288 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Ene Timmusk

Kommentaarid


Külaline
Triinu-Mari Vorp
10 aastat 12 tundi tagasi

Kahjuks on ta tõesti otsa saanud. Võib vaadata ka buduaar.ee või osta.ee keskkonda (või antikvariaate), neis vahel liigub meie kasutatud raamatuid.

Külaline
SLR
10 aastat 3 päeva tagasi

Kas seda raamatut oleks võimalik veel kusagilt osta? Tundub, et igalpool läbi müüdud, kuid mul on see eksemplar veel oma kollektsioonist puudu.

Külaline
Britta
10 aastat 6 kuud tagasi

Peab tunnistama, et üsna igav Minu oli seekord.. Turvaline ja muretu – võrreldes siin nii mõnegi teise looga (vastaniks nt Keenia).. Aga võibolla on sarja tasakaalustamiseks ka sellist safe ride´i vaja?

Külaline
Viive
11 aastat 2 kuud tagasi

Olen nüüd siin Kanadas elanud natuke aega (tulin noorte tööviisaga). Olin Eestis raamatu läbi lugenud ja küll on nüüd palju äratundmist. Väga hästi on autor edasi andnud seda elu siin! Kiitus! Ja tänud ka autogrammi eest! Väga meeldiv ja sõbralik inimene!

Külaline
Liivi
11 aastat 2 kuud tagasi

Lootused avastada kirjtüki abil Kanadat kahjuks ei täitunud. Raamatu pealkiri oleks pidanud olema pigem “Minu Eesti Maja”.

Külaline
Ets
11 aastat 4 kuud tagasi

Olen lugenud palju selle sarja raamatuid, aga kahjuks seekordne mulle ei meeldinud. Nõustun täielikult Tiina arvamusega. Enamus selle sarja raamatud on mulle väga meeldinud, vaid vähesed on olnud igavad. Nii et loen tegelikult seda sarja rõõmuga edasi.

Külaline
Ene
11 aastat 9 kuud tagasi

Täitsa vahva lugemine, sain teada palju väliseestlastest. Tänud autorile.

Külaline
Tiina
11 aastat 11 kuud tagasi

Tahtsin huviga lugeda väliseestlaste elust ja ka Kanada tundus põnev maa, sest see on maailmapildis suhteliselt neutraalne ja omaette. Kahju oli ainult, et Kanadast endast sai vähem teada kui lootsin ja väliseestlaste vastu tekkisid hoopis ebameeldivad tunded, mida mul enne polnud. Võimalik, et liigne vabandamine ja enda õigustamine välismaal elamisel oli raamatus liialt esikohal. Või oleks võinud olla eestlaste võrdlemise ja Eesti Maja teemad vaheldumisi Kanada iseloomustustega, et tekiks tasakaal.

Külaline
M.
12 aastat 3 kuud tagasi

See raamat oli üks esimesi, mida ma “Minu…” sarjas lugesin. Oli tore ja huvitav lugeda kanadaeestlaste elust, kuid minu puhul jäi miskist siiski puudu.

Külaline
Kristin
12 aastat 4 kuud tagasi

Väga huvitav blogija, kuid kahjuks eriti kehv romaanikirjanik. Võib-olla ei olnud arukas midagi nii suurt ette võtta nii vara. Pikad mitmusevormid mõjuvad nagu halb kirss muidu ka halva koogi peal, väga sunnitud ja halb kõrvale kuulata. Kas nii tuli raamat pikem? Või oli lihtsalt vaja põhjust, et kuidagi eristuda? Stiili puudumine, teglikult ka korraliku süžee puudumine ja mõttetult segipekstud ajaliin tegid selle väga suure huviga ostetud raamatu eriliselt suureks pettumuseks 🙁

Külaline
Jack London
12 aastat 6 kuud tagasi

Oleks nagu suurim geenius eesti nooremas naiskirjanduses.Nagu kallis kadunuke Kalev Kesküla tunnistas: tugev intelligentne tüdruk, kuigi teeb ennast teadlikult naiseks tänavalt. Närvid on hellad, hing samuti. Pea vastu! Usu, arstid ei ole lollid ja nad ei taha sind tappa!

Külaline
Merlyn
12 aastat 8 kuud tagasi

Esimene raamat mis ma sellest sarjast lugesin ja tänu sellele raamatule sattusin minu-sarja raamatute otsa. Minu arust väga hea raamat. Tekkis endalgi suurem huvi Kanada vastu. Väga meeldis kuidas kirjutati eestlaste elust seal kaugel maal. Huvitav lugemine!

Külaline
Ann
13 aastat 10 päeva tagasi

Sai seegi läbi loetud ja päris mõnus oli(kuigi natsi “raskem” lugeda kui nt ameerikat). Kokkuvõttes aga hea raamat.

Külaline
Aries
13 aastat 4 kuud tagasi

Lõpetasin just Minu Kanada lugemise. Jälle üks suurepärane “Minu …” raamat, mis pakkus mitmeidki avastusi. Kirjanik on väga lihtsalt ja tabavalt iseloomustanud elu Kanadas, kus peaaegu kõik ongi nö välismaalased, igatsust eestikeelse keskonna järele (kuigi tundus, et eestlaste seltskonnast seal puudust ei ole). Mõnes väikeses lõigus sisaldus märkimisväärne hulk olulist informatsiooni Kanada elukorralduse eripärade kohta. Huvitav oli lugeda eestlaste uskumatult tihedatest sidemetest Eesti majaga Torontos. Oli igati nauditav lugemine!

Külaline
Lugeja
13 aastat 9 kuud tagasi

See oli väga huvitav ma ütleks.Nimelt nüüd kui olen raamatu läbi lugenud ja hakkaksin uuesti seda algusest lugema ,oleks see isegi pisutki selgem,kuna raamat algab keskelt,mitte algusest.Kummaline oli aga see et raamatu alguses paistis kirjanik olema väga õrn ja pehme,ning oli väga kahju mitmeid kohti lugedes,kuid mida edasi seda mitte tugevamaks,vaid vihasemaks see läks,kuid see tegi asja huvitavaks.

Külaline
daki
13 aastat 10 kuud tagasi

Toimetajapoolne vastus lugejale: autor käänas mitmust õigesti, see on tema stiil kasutada pikka mitmust, mitte lühikest i-mitmust. Pikk mitmus on lubatud, kuigi võib tunduda harjumatu, milles vist asi praegu ongi: lugejale tundus lihtsalt harjumatu ja arvas millegipärast, et tegu on valesti kirjutamisega.

Külaline
lugeja
13 aastat 10 kuud tagasi

autor võiks ära õppida mitmuse käänamise

Külaline
Marin
13 aastat 10 kuud tagasi

Mulle raamat väga meeldis. Väga palju on juttu eestlusest Kanadas, tekkis kohe huvi, et kuidas mujal välismaal Eesti Majad jms toimivad.
Raamatu lugemise ajal komistasime sõbrannaga kogemata Sydneys Eesti Maja otsa (oli meie viimane õhtu ja seetõttu kahjuks läbi astuda ei õnnestunud) ja sõbranna arvas, et minust on saamas väliseestlane, kui ütlesin, et süda läks sees soojaks Eesti Maja nähes. Eestist eemal elamine kindlasti muudab Minu-sarja raamatud veelgi põnevamaks.

Külaline
Tom
14 aastat 1 kuu tagasi

Kaanevalik oli üks “hambatõmbamine” aga Apollo selle nädala top 10 hulgas torkab igatahes silma, mis ongi ju eesmärgiks:)

Külaline
ehh
14 aastat 1 kuu tagasi

mitte väga originaalne kaas, aga samas kena. soe ja armas.

Külaline
Ohh
14 aastat 1 kuu tagasi

Vahtralehemmaa kaanepildiks on vahtralehed väga sobivad. Meeldib, meeldib

Külaline
Ahh
14 aastat 1 kuu tagasi

Mulle ei meeldi see kaas. nagu mingi bioloogiaõpik. Varasemad on paremad olnud. “Minu Eesti”, “Minu Alaska” ja “Minu Hispaania” kaaned on olnud kõige paremad.

Külaline
mina
14 aastat 1 kuu tagasi

Imeilus kaas! Missuguse sooja tunde see siia valgesse talve praegu tekitas.

Külaline
Helen
14 aastat 1 kuu tagasi

Polnud halb ja polnud ka suurepärane. Palju klišeesid, samas südamlik. Autor on alles noor ja seetõttu on paremad teosed kindlasti alles tulemas.