minu_jakuutia
5,00 €

Ilmunud
05. 2013

Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust „Laevapoisid rohelises ookeanis”. Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana.

Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise!

AIMAR VENTSEL

Katkendid

See oli 1995. aasta suve varajasel hommikutunnil. Nii varajasel, et päike polnud õieti tõusnudki ja horisondil sirendas vaid verejas triip, millest allpool ja kusagil kaugel oli päike ise. Ma seisin lennukitrapi platvormil ja mulle avanes sürrealistlik pilt. Trapi algusest kuni lennujaama ukseni moodustasid kaks inimspaleeri teeraja. Sisemise spaleeri moodustasid Vene sõdurid, nüüdseks juba hingusele läinud luitunudpruunides vormides ja pilotkades, Kalašnikovid käes. Välimine spaleer seisis esimesest kümmekond meetrit tagapool, oli hõredam ja koosnes ühtemoodi hallides tolmumantlites meestest. Kõigil neil olid ees suured 1980ndate italo disco stiilis peegelklaasidega päikeseprillid, mis vaevu hahetaval koidikul tundusid eriti jaburad. Spaleeride vahele jäänud teerajal kakerdas Surguti lennujaama sissepääsu poole lennukitäis enam või vähem maani täis Eesti teedeehitajaid. Olid jäänud veel loetud minutid hetkeni, kui mu jalg astus esimest korda Siberi pinnale. Ma tõstsin pilgu ning nägin lennujaama taga lõputut, musta ja sünget taigat.

Sel hetkel tabas mind SEE tunne. SEE tunne valdab mind iga kord, kui kohtun jälle üle hulga aja Siberiga. Too esimene kontakt on tavaliselt lennukiaknast. Kas nähes all vonklevaid jõgesid ning nende vahel ja ümber mustavat ning silmapiirini ulatuvat musta ürgmetsamassiivi (parim väljend, mis olla saab!). Või siis, kui lennuk läheb enne Jakutski lennujaamas maandumist viimasele ringile. All paistab tükike kribulat tsivilisatsiooni (lennuväli ja tee linna), mille ümber keerdub lai Leena jõgi, ja edasi taiga, taiga, taiga.

(jätkub raamatus)


Seisin jõe kaldal ja kirusin endamisi nii kuu, päikese kui ka tähed maa põhja. Või siis vee põhja – eilne vaevu jalalaba ületav nire oli moondunud sügavaks vooluks. Tumeda vee tõttu polnud ka näha, kui sügavaks. Mul oli meelest läinud, et sel ajal peaks olema tõus ja jõe veetase tõuseb päris korralikult. Ma tulin kaubapunktist ehk faktooriast ja olin mitu tundi mööda nartajälgi läbi tundra rühkinud. Ilm oli ilus päikseline, üle tundra puhus kerge tuul ja mul oli taskus peaaegu täis suitsupakk. Me olime sõitnud eelmisel päeval faktooriasse arstide järele. Nimelt oli „keskusest” ehk Anabari rajooni „pealinnast” Saskõlahhist saadetud kolm arsti tundraelanike tervist kontrollima. Et nartadel oli ruumi vähe, jäin ma faktooriasse ööbima ja pidin järgmisel päeval jalgsi läbi tundra brigaadi tagasi marssima.

Jaa, kolmas brigaad, põdrakasvatusettevõtte Ivan Spiridonovi au ja uhkus! Tuhat kuussada looma, neli perekonda ja hulgaliselt koeri. Nüüd eraldas mind neist vaikne, ent tume voolus. Ega’s midagi, kerisin kalamehesaabaste sääred üles ja hakkasin ettevaatlikult, silma järgi kõige madalamas kohas jõge ületama. Jalgealune oli libe ja pikali lennata ei olnud soovi. Hilissuvises tundras (suvi kestab lume tulekuni, sügis polaaröö alguseni) olid loetud kraadid sooja ja brigaadi oli veel mitu head kilomeetrit minna.

Jõe keskel, kus vesi ulatus juba saapa sääreni, jäin korraks seisma. Järgmine samm ütles, et põhi hakkab tõusma ja nii ma kuiva jalaga üle saingi.

Istusin teisel pool kallast künkale maha ja vaatasin tundrat. Tundra on ilus. Laineline maastik kuni horisondini, pruunid ja rohelised toonid vahelduvad ning sillerdavad päikeses. Äkki ilmusid künka tagant välja põdrad. Nad tulid süües minu poole ja moodustasid mu ümber ringi. Need olid brigaadi loomad, nad säilitasid küll distantsi, ent ei peljanud – ju tundsid mind juba lõhnast.

Suur pull, kelle seljas ma mõni päeva tagasi olin ratsutanud (tundsin ta ära kõrvas nahkrihma otsas pendeldava sinise mineraalveepudeli korgi järgi), tuli lausa minu juurde. Et ma olin siinsetest kõvasti raskem, anti mulle ratsapõtradeks noori, suuri ja poolmetsikuid pulle ja sellega siin olin ma enam kui korra kembelnud.

„Tõbras!” ütlesin talle. „Ammu see oli, kui sa mind seljast maha tahtsid heita, aga nüüd oled sõber.”

Põder tonksas mind suhkrut otsides lepitavalt ninaga, kuid suhkrut mul talle anda ei olnud.

(jätkub raamatus)


Jakutsk on siiamaani suhteliselt kriminaalne linn, tol ajal oli asi aga kraadi võrra karmim. Diskoteekides sai kokku kogu noorus. Sinna tulid jakuudi tudengid ja vene töölisnoored. Tantsides ning alkoholi kaasabil löövad kired lõkkele ja vahel kippus asi vägivaldseks minema. Jakuudi tudengid on absoluutselt erinevad sellest, mida mina kui ülikooli õppejõud tudengite all mõistan. Jakuudi meestudengite näol ei ole tegemist androgüünsete intellektuaalsete alternatiivfriikidega, vaid suhteliselt otsekoheste ja agressiivsete külapässidega. Olles kodukülas elanud patriarhaalse ning range macho-maailma reeglite järgi, alludes vastuvaidlematult vanematele, on nad linna sattudes kui kütkeist pääsenud terminaatorid. Suur osa sihukestest lähebki ülikooli selleks, et saada linna ja pääseda vanemate silma alt ära. Linnas grupeeruvad nad tavaliselt rajooniprintsiibil ja käivad lärmakate ning sõjakate kampadena öösiti ühest klubist teise. Eriti kehv on olukord, kui te keset suveööd klubist koju minnes läbi hoovide lähete. Lugupeetud tudenginoored istuvad sooja ilma ja veel soojemat õlut nautides majade ees trepikodade mademetel ning hakkavad hõlma igale mööduvale meesterahvale, eriti joogiselt aga ka naisterahvale. Vene töölisnoored pole neist grammigi paremad, aga nemad ei istu tavaliselt öösiti trepikodade ees, vaid pigem joovad kellegi köögis. Kõik see kokku teeb liikumise öises Jakutskis parasjagu riskantseks ning nõuab eelteadmisi kohalikust geograafiast. Ette tasub aga vaadata, sest peale peksasaamise võib mõnelt psühhopaadilt saada ka nuga.

Eriti hulluks lähevad asjad siis, kui mängu tuleb etniline moment. Minu esimesel Jakuutia-aastal olid rahvussuhted sealkandis suhteliselt teravad, seda eriti noorte maailmas. Nagu ma ise kindlaks tegin, on kõige kindlam viis jamadesse sattumiseks liikuda eurooplasena ringi koos jakuudi tüdrukuga. Et ma suhtlesin praktiliselt ainult jakuutidega ja nende seas oli muidugi ka naisi, siis tuli neid olukordi ette küll ja küll.

(jätkub raamatus)


Kui lennuk Jakutskis maandus, teatas kapten: „Jakutskis on tuuletu ilm. Külma on kolmkümmend viis kraadi.“ Rahvas lennukis hakkas kottidest karvaseid mütse, salle ja kindaid välja kraamima. Mina omas ülbuses mõtlesin, et see paarsada meetrit lennukitrepist jaamahooneni lippan ma niisama. Ei teinud teist nägugi ja kõndisin palja pea ning lahtise kurguga üle lennuvälja. Polnudki nagu väga külm, kolmkümmend viit kraadi ei tundnud üldse. Pigem oli mõnusalt jäine. Jaamahoones istus Sõrovatskite vanapaar suure kilekotiga. Kui nad kilekotist peale kasuka ja karvamütsi ka saapad välja kraamisid, ütlesin ma üleolevalt: „Seda ei oleks nüüd küll maksnud teha. See väike tükk veel minna!“

Vanamees vastas jakuudi moodi lühidalt: „Sa, Aimar, ära uhkeks mine. Väljas on külm.“

Läksime välja, püüdsime takso ja sõitsime hotelli. Hotellis panin ma asjad tuppa ja äkki tundsin, et hakkan ära vajuma. Ühel hetkel hakkasid nina ja silmad vett jooksma. Hingamine oli umbes. Olin rampväsinud ega suutnud üldse mõelda.

Õnneks olid Sõrovatskid minuga kaasa tulnud. Dmitri abikaasa Natalja Vladimirovna vaatas mulle tähelepanelikult otsa ja ütles: „Aimar, sa ei jää siia, vaid tuled meie juurde.“ Ma tundsin, et mul on täiesti ükskõik. Mind valdas üüratu eemalolekutunne ja ma ei tahtnud mõeldagi sellele, et nüüd peaks kutsuma takso, panema selga riided ja minema majast välja. Natalja Vladimirovna vaatas mind järjest murelikumalt.

„Aimar, sul on palavik!“ ütles ta.

„Ah mis, see on lihtsalt väsimus. Ma pole veel Moskva ajast välja saanud …“ Ent kõik minu ümber mattus järjest tihenevasse udusse. Nina ja silmad jooksid endiselt vett. Taskurätid olid juba täis nuusatud.

Natalja Vladimirovna võttis juhtimise tarmukale Siberi naisele kohaselt enda kätte.

„Pane riidesse, ja pane ka sall kaela!“

Ma ei viitsinud ei nõustuda ega vastu vaielda. Kuidagi ajasin ennast üles ja tõmbasin jope selga. Dmitri Innokentjevitš saadeti taksot tellima. Ma istusin, jope seljas, toas tugitoolis ja lõdisesin külmast. Kui takso tuli, siis Natalja Vladimirovna sõna otseses mõttes talutas mu autosse. Ähmaselt mäletan, kuidas ma nende majani jõudsin ja me liftiga üles sõitsime. Raginal avanesid lifti uksed, sisenesin korterisse ning kiskusin saapad jalast.

Järgmisel hetkel, mida mäletan, olin Sõrovatskite elutoas tugitoolis lösakil ja minu kohal troonis Natalja Vladimirovna.

(jätkub raamatus)


Muidu veeres elu talvel polaarjoone taga nagu ikka. Hommikul vaatasin esimese asjana alati aknast välja vaadata. Kui akna taga oli udu, siis oli külmem kui –48, kui udu polnud, siis soojem. Eriti kõva külmaga oli Jakutsk uduvaapa mässitud. Mida külmem ilm, seda tihedam oli ka udu. Miinus 48 oli see punkt, kus tuli otsustada, kas pean teksade alla panema paksud või õhemad pikad aluspüksid.

Üldiselt ei olnud külmas elamisel suurt viga, sest mulle tõeline talv koos lume ja pakasega meeldib. Ainukene jama oli selles, et iga väikse käigu pärast tuli panna selga täpselt sama palju riideid kui pikemate minemiste puhul. Kunagi talve alguses tegin selle vea, et jooksin üle tänava ilma sooje alumisi pükse jalga panemata. Mõtlesin, et ostan oma suitsud üle tänava asuva Volga restorani esisest putkast ja kõik. Olin astunud vaid paar sammu, kui põlvedesse lõi räige valu. Oli selline tunne, nagu oleksin ma robot ja liigestevaheline õli oleks jääks külmunud. Lidusin üle tänava ja kohe suitsupakiga tagasi. Tuppa jõudes olid teksad külmunud kivikõvaks, nagu oleks jalgade ümber vihmaveetorud. Põlved valutasid, eriti kui külmunud teksariie nahka puudutas. Kiskusin riided seljast ja mässisin jalad teki sisse. Tasapisi läks valu üle. Huvitav on aga see, et näiteks käte peale külm nii ruttu ei hakka. Oma esimese talve jooksul sai mitu korda paljakäsi õues videokaameraga filmitud. Mul olid suured paksud kindad nagu lenduritel Esimese maailmasõja ajal ja kui need mul käes olid, ei saanud näpud pisikestele camcorderi nuppudele pihta. Varem või hiljem pidin kindad käest ära kiskuma ja vähemalt ühe palja käega edasi filmima. Selliste inimkatsetega tegin ma ruttu kindlaks, et –55 kraadises pakases peab peen Jaapani tehnika vähem vastu kui käed.

(jätkub raamatus)


Minu vestluskaaslane oli Igor, ta töötas ALROSA-s ja paistis väga okei tüüp olevat. Kui okei, selgus lühikese aja pärast. Kõlaritest prahvatas plekihäälne teadaanne: „Reis nr … Mirnõi–Jakutsk. Reis nr … Mirnõi–Jakutsk. Tehnilistel põhjustel on väljalend viis tundi edasi lükatud.“ Mitte just ootamatu, aga ka mitte eriti meeldiv teadaanne Siberi lennujaamades. Mõlgutasin mõrult mõtteid, kuidas ma järgmised tunnid lennujaama puhvetis kõval toolil surnuks löön, kui Igor käega rehmas ja ütles: „Ega’s midagi, lähme minu juurde teed jooma.“ Tere tulemast, Siber! kisendas mul hinges. Vaid Siberis võib tundmatu inimene sind n-ö lambist enda juurde vedada, et lennukini aega viita! Igor tõmbas taskust välja mobiiltelefoni. Oli 2001. aasta ning mobiilid olid Jakuutias vaid vähestel. Mobiili pidamine oli tol ajal kallis, võttes keskmise kuupalga ja enamik inimesi eelistas kasutada piipareid (mis küll paari aasta pärast välja surid). „Sergei! Ja-jaa, lend lükati edasi. Tuled järele?“ Mees, kel oli mobiil ja isiklik autojuht, ei saanud olla väike mees. Lennujaama ees ootas meid valge Volga. Sergei oli keskealine sitke tumedat verd venelane, just selline kaval ja ladusa jutuga sibirjak, kes saab igas olukorras hakkama. „Noh, ei lennanud te kuhugi!“ tervitas ta meid lõbusa hõikega. „Ei lennanud jah. Lükkasid lennu viis tundi edasi. Võtsin siit ühe rändaja kaasa. Istume parem meil kodus selle aja ära,“ ütles Igor omalt poolt. Sergei vaatas mu üle, heitis minu seljakoti pagasiruumi ja me kihutasime minema. Peatusime suurte paneelelamute ees. Igor tuli Volgast välja ja juhtis mu paksu metallukseni, sealt liftini ning edasi olime juba korteriukse taga. Mu lennujaamatuttav otsis taskust võtmed ning ma olin väikeses, ent korras koridoris. Korter oli kolmetoaline, maitsekas ja mugavalt sisustatud ning kohe esimesest pilgust kodune. Istusime pisikeses köögis, jõime teed ning sõime suppi. Rääkisime palju, mina rääkisin oma Anabari seiklustest ning Igor vastas lugudega Pamiiri ja muude mäestike rännakuradadelt. Lennujaama tagasi sõitsime juba enam-vähem sõpradena. Jõudsime just õigel ajal, et näha tablool meie lennu järel kellaaega ära kukkumas ning vahetumas kirjaga „Edasi lükatud“. Varsti oleks pidanud algama pealeminek, ent miski ei osutanud sellel. Ja siis tüki ootamise peale tuli järjekordne teade – lend jälle mõne tunni võrra edasi lükatud. Muidugi sõitsime jälle Igori poole, Sergei meie lennuõnne pilkamas. Hilisel pärastlõunal olime lennujaamas tagasi, et kolmandat korda lendu alustada. Oli juba pimenemas. Sisenesime Igoriga juba tuttavasse hoonesse ning keerasime silmad kohe tabloo poole. Seal seisis mittemidagiütlev „Edasi lükatud“. Vähese tolgendamise järel saimegi teada, et lend on lükatud hoopis hommikule. Kirusin mõttes maa põhja kõik lennufirmad ja eriti Alrosa-Avia. Hakkasin mõttes plaanima, kuidas hotelli tagasi saada ning alustasin samal ajal palvet kõigekõrgema poole, et seal ka vaba tuba oleks. Igor mõtles korraks ja ütles siis siberlaslikult: „Hotelli sa niikuinii enam ei saa. Ööbid minu juures.“ Ning helistas Sergeile.

(jätkub raamatus)


Ükskord istusin kivil, tegin suitsu ja mõlgutasin omi mõtteid, kui kuulsin selja taga okste raksumist. Pöörasin ümber ning minu ees ronis võsast välja olevus, kes oleks võinud olla Nõukogude filmist ja sealtki karikatuur nohikust intellektuaalist. Tegemist oli kitsa näo ja vibaliku kehaga ebamäärases vanuses nooremapoolse mehega. Hoolimata palavast päevast oli tal seljas rohekaspruun kortsunud villane ülikond ning triiksärk ja ees lips. Peas oli tal kergelt ühele kõrvale viltu barett ja nina peal ümmargused sarvraamidega prillid. Kusjuures ükski riietusese ei haakunud teisega ei värvilt ega tegumoelt. Peale selle oli tol tüübil kaasas seanahast ja vaskpannaldega kulunud portfell. Mees piidles mind vaikides ja osutas kivile minu lähedal: „Kas tohib?“ Mis sai minul tema vastu olla. Tüüp võttis istet ja õngitses taskust paki Belomori paberosse. Ta sülitas vette ja pani suitsu ette. Ka mina sülitasin vette ja panin ette suitsu Opal – need on ilged Bulgaaria suitsud, mida ma vahel naljaviluks tõmbasin. Suitsetasime vaikides, kuni mees hakkas oma portfelli kallal kohmitsema. Pandlad klõksatasid ning murule ilmusid viinapudel ja vanaaegsed kandilised pitsklaasid. „Soovite?“ küsis ta minult. Mõtlesin viivu. Siin ma istusin ja minu vastas istus tundmatu vene intellektuaal kahe klassikalise viinapitsi ning pudeliga. Miks mitte. Noogutasin. Vend valas klaasid täis, me lõime kokku ja … nojah. Viin oli suhteliselt külm, järelikult ei saanud ta kaugel elada. Istusime, suitsetasime ja sülitasime aeg-ajalt vette. Mingil hetkel küsis naaber: „Kas veel?“ Noogutasin ja ümisesin midagi nõusolevalt. Vend valas pitsid täis. Nii me istusime vaikides terve pärastlõuna. Mees ei küsinud midagi ega teinud ka muid sotsialiseerumiskatseid peale küsimuse: „Veel?“ Mina ei teinud tol õhtul vist üldse suud lahti, ümatasin vaid iga kord nõusolevalt. Intellektuaali karikatuur hoidis meeldivat tempot, täis me ei jäänud. Kui pudel oli tühi, siis ta tõusis ja peitis tühja pudeli oma seanahast portfelli. Sain aru, et istumine oli läbi ja ajasin end ka püsti. Mees surus mul kätt, kohmas midagi nagu „Ma pean nüüd minema“ ja kadus põõsastesse. Hiljem pole ma teda kunagi näinud.

(jätkub raamatus)


Muidugi oli taas asjasse segatud ka Edik. Nimelt oli Edik ühe presidendikandidaadi – Kolmogorov oli ta nimi – noortestaabi juhataja ja neil tekkis geniaalne idee kasutada mind valimisvõitlusel ära. Igal presidendikandidaadil oli oma noortetoimkond, kes pidid agiteerima noori ja nende kaudu ka noorte vanemaid. Praktikas nägi see välja nii, et moodustati mingi liikumine – Ediku oma nimi oli Põlvkond 2000 – ja need vehkisid diskosid teha mis müriseb. Kui „bränd“ oli sisse töötatud, hakati tasapisi rääkima poliitikast. Järgmisena kohtusin bossi endaga. Saime kokku Vivaldi kohvikus, kus Edik mulle püha ürituse nimel espresso välja tegi. Goša kui minu isehakanud mänedžer oli ka kohal ja mugis pitsat. Edik saabus täies hiilguses nagu ühele mägesid liigutavale noorpoliitikule kohane – tema erkroheliseks-kollaseks-punaseks värvitud juuksetukk oli näha juba all trepi alguses. Seljas oli tal must sulejope, mille seljale oli kirjutatud „Kolmogorov“ ja selle alla „Põlvkond 2000“. Viskas oma superšiki õlakoti ühele toolile ja räntsatas ise teisele. „Tead, see on väga lahe idee sind mängima saada!“ Mina olin vaikselt samal arvamusel. Vähe on neid DJ-sid, kes on plaati mänginud Jakuutia presidendivalimisdiskol.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Aimar Ventsel ja Petrone Print OÜ, 2013

Toimetaja: Kaja Sepp
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Ruth Mägi
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildilisa kujundus: Margit Randmäe
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–511–32–7 (trükis)
ISBN 978–9949–511–33–4 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
239 lk

Kommentaar

  1. See on selline teos, mis kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Kui sulle meeldib lugeda 90ndate diskost ja nõuka-aja iseärasustest tänapäeva Venemaal, siis on see raamat just sulle. Muul ajal saame lugeda Suurest Rahvaste Sõprusest, viinavõtmisest, aja seismajäämisest, külmast ilmast ja suurest lumest. Ehk et autor on oma väljaütlemistes vägagi vabameelne ja kõrvutaksin teda selles osas Juku-Kalle Raidi või Kojamehega.

  2. Mu ootused on kõrged – lugeda doktorikraadiga! etnograafi!!! sulest ilmunud teost Jakuutia kohta ja ma olen ausalt öeldes pettunud. Oleksin oodanud sisukamat ja erudeeridumat raamatut. Selle asemel saan lugeda lehekülgede kaupa kohaliku ööelu ja autori liigse alkoholi tarbimise järgse füüsilise seisundi kohta. Olen samuti enamuse sarja raamatuid läbi lugenud ning pean ütlema, et mitmed koduperenaisedki on saanud hakkama kordades sisukamate shedöövritega.

  3. Natuke häirib selline üleolev suhtumine, et matkamisviis, mida tema toestab, ongi ainus ja õige ja kohati jääb mulje, et ta ongi ainus eestlane (või isegi eurooplane), kes sellise matkamisega üldse hakkama saab/saaks:)
    Muidu väga lahe raamat!

  4. Alguses oli raamatut raske lugeda. See on niivõrd teistsugune ja minimalistlik. Aga siis, kui ekstreemselt põhjamaise rütmiga harjub, läheb lugemine ladusalt. Kuna viin on Siberi elu lahutamatu osa, on tänuväärne, et autor on tutvustanud viinavõtmise ja pidutsemise tavasid.

  5. Mulle väga meeldis see raamat. On tunda, et see on südamega kirjutatud. Põnev on tundma õppida nii teistsugust kanti nagu seda on Siber, kus on talv äärmiselt külm ja ühiskondlikud normid on teistsugused.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga