minu_jaapan
11,00 €

Ilmunud
11. 2011

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi hea olla Jaapanis lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa.

Maret Nukke

Katkendid

Kui susside ja ahjuga seotud reeglid olid selgeks saanud, järgnes vannikasutuse kiirkursus. Nimelt paljastus ootamatu tõde, et vannis ei tohigi ennast pesta! See tundus alguses olevat liig mis liig, kuid proua Nakai selgitas, et Jaapanis on komme ennast vanni kõrval seebitades puhtaks küürida ja mustus ära loputada, et seejärel tulisesse vannivette mõnulema vupsata. Veel saime teada, et jaapani peredes käivad kõik pereliikmed ühes ja samas vees ligunemas, ning see heitis veidi valgust esmapilgul veidrale reeglile end vannis mitte pesta.


Kuid üks asi, mida kõik kavalate nägudega vanamehed pakkusid, näis seal eriti hästi kaubaks minevat – see oli Nakadake kraatri väävlijärvest ammutatud veest valmistatud pulber, mis pidi mõjuma nahka noorendavalt. See tundus üsna väheusutav, sest rohelise tee seespidisest heast toimest olin ma teadlik, ja miks see ei võinud välispidiseltki hästi mõjuda, kuid väävlipulber! Andke andeks, kohe tõesti! Ent Jessica, kellele pidi nädala lõpus abikaasa külla tulema, oli sellest imetootest ilmselgelt huvitatud, sest ta soovis silmapilk ühe müüjaga kaupa teha.


Raamatupoodi sisse astunud, asusin kohe nagu teisedki kliendid riiulite vahel vajalikku kirjandust otsima. Ma olin saanud seal viibida vaid veidi aega, kui järsku kostis raamatupoe teiselt korruselt kohutavat kisa. Seal asusid arvatavasti kontoriruumid. Siis tormas räusates ja kätega vehkides trepist alla üks tüüpilises yakuza’le meeltmööda helekollases pintsakus mees ning tema järel jooksis arvatavasti poetöötaja. Ma vaatasin enda ümber ning hämmastuseks panin tähele, et kõik ülejäänud kaupluse külastajad jõllitasid enda käes olevasse raamatusse või kui seda polnud enne häiriva stseeni algust jõutud riiulist võtta, vahtisid nad kangestunult seinal ühte punkti, mõnel koguni jalg või käsi kartusest tudisemas. Mitte keegi peale minu ei pööranud peadki kisa allika suunas! Mina aga keerasin end täielikult ringi ja vaatasin, kuidas poodnik yakuza-meest tänavale ajas, ning teine müüja, kes nagu ta kundedki oli soolasambaks kangestunud, hakkas inimeste ees koogutades vabandama neile tekitatud ebamugavuste pärast.


Ühel õhtupoolikul umbes seitsme paiku istusin Tōkyōs metroorongi, kus kõigi sõitjate silme ees leidis aset mõistatuslik stseen. Nimelt tuli ühes peatuses peale tavapärase koolivormiga tütarlaps, volditud seeliku ja valgete põlvikutega, koolikott hooletult üle õla, ning suundus otsekohe tühjade „hõbedaste istekohtade” poole. Need on mõeldud vanuritele või puudega inimestele. Seejärel võttis ta koolikotist mingid hilbud, kooris koolivormi kuni pesuni seljast ja tõmbas täiesti ükskõiksel moel, justkui meid, ülejäänuid, polekski vagunis olnud, selga liibuva minikleidi. Siis otsis ta oma põhjatust koolikotist kalli välimusega ja kümnesentimeetriste kontsadega kingad ning beibeliku ridiküli, veidi peeglisse vahtides ja soengut ümber sättides tegi sealsamas ka kerge meigi. Kui ta oli ettevalmistustega valmis saanud, kalpsas ta ühes peatuses rongist maha, ise oskamatusest kõrgete kontsade otsas ähvardavalt kõikudes.


Jaapani kannapööre majandusmudelis tõi kaasa sellise Jaapani-kuvandi tekke, nagu me seda tänapäeval ikka veel tunneme ‒ jaapanlased toodavad nutikat tehnikat ja nende autod on hinna, mugavuse ja vastupidavuse kompleksses arvestuses konkurentsivõimelised. Peale selle arvatakse just nimelt selle majandusmulli aastate põhjal, et jaapanlased on üldiselt rikkad, sest jaapani turiste voorib kõikides Euroopa pealinnades, kaasa arvatud Tallinnas. Vähem teatakse selle heaolu hinda, mis saavutati tolleaegse suure edu lainel, kuid just selleks kulubki ära väike selgitus. Jaapanis nimetatakse 1960‒70ndatel üles kasvanuid „isadeta põlvkonnaks”, sest pereisad ei ilmunud tõepoolest vahel töölt koju tervelt nädalajagu, suundudes ületundide ja kohustusliku baarituuri järel kapselhotelli ööbima. Et ettevõtetel oli raha laialt käes, võeti igal aastal tööle üha uusi valgekraesid, kes kõik said kontoris oma laua ja ka kolmeteistkümnenda kuupalga, millega peagi harjuti niivõrd ära, et seda hakati tavaliseks pidama.


Kui olime Jaapanis paar nädalat olnud ja oma elamislubadega seotud sekeldused üle elanud, panin ma Markuse käitumises tähele midagi veidrat. Nimelt keeldus ta üha tihemini minuga koos välja minemast, olgu siis toidupoodi või söögikohta einestama, ehkki silmanähtavat põhjust ei olnud. Ta mängis Legodega või istus, kõrvaklapid peas, arvuti ees ja surfas internetis. Korterist soovis ta väljuda vaid siis, kui tahtis majanurgal asuvast müügiautomaadist kokakoolat tuua. Esialgu ei saanud ma olukorra tõsidusest arugi, sest Jaapanisse saabumisel oli asjaajamisi võrdlemisi palju ning meie elu sisseseadmiseks kulus ka omajagu aega. Kuid varsti tundus mulle Markuse käitumine piisavalt veider, nii et muutusin murelikuks. Kuu aja möödudes ei käinud ta enam üldse väljas, välja arvatud muidugi kokakoola hankimiseks umbes viieks minutiks päeva jooksul.


Fuji mägi tundus mulle ahvatlev ja isegi intrigeeriv, sest teadsin, et see oli kuni 19. sajandi keskpaigani niivõrd püha, et mäel olnud pühamutele pääsesid vaid meessoost palverändurid, et mäe kaitsejumalannat teiste naiste kohalolekuga mitte pahandada. Pealegi teame, et Fuji oma mäejalamil kasvavate tihnikutega on enesetapjate meelispaik veel tänapäevalgi, sest kui nendesse tihedatesse metsatukkadesse siseneda, siis sealt pidavat olema võimatu väljapääsu leida. Seetõttu oli Fuji mägi ajalooliselt ka obasute-yama (sõna-sõnalt ’vanamemme hülgamise mägi’), kuhu vana kombe kohaselt toodi kogukonna vanimad naisliikmed surema. Legendid pajatavad veel ka veidratest juhtumustest, mis sellel mäel on olnud ‒ näiteks metsas seeni korjanud külamehe olevat tengu’d ehk maagilise väega mütoloogilised olendid sinna ära eksitanud või siis olevat nad kohalike jahimeeste püünised rikkunud ja saakloomad vabadusse päästnud.

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Maret Nukke ja Petrone Print OÜ, 2011 
  • Toimetaja: Anu Merila
    Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti
  • Trükk: Greif OÜ
  • ISBN 978–9949–479–67–2 (trükis)
    ISBN 978–9949–479–68–9 (epub)

  • pehme kaas, 130 x 190 mm
    335 lk

Kommentaar

  1. Väga mõnus ja teatud mõttes inspireeriv raamat. Algus yllatas natuke faktide rohkusega, olles harjunud “Mina”- sarjas natuke “kergemais” stiilis raamatuid lugema, aga lõpupoolele läks kergemaks, ei tea kas harjusin ära või lihtsalt oli ärganud huvi Jaapani vastu, nii et täpsed kirjeldused ei tundunud enam kuivana. Aga see kõik om naitse kysimus. Samuti isiklikult oli raamat emotsionaalselt liigutav, sest olen isegi pojaga välismaal elav ema ja koos on tehtud nii mõnigi reis ja seiklus. Seepärast siis sellest kohast kus Markus liitus Minu Jaapani egelastega raamatus, muutus see minu jaoks huvitavamaks. Igal juhul hästi kijutatud raamat ja väga meeldiv elamus. Ja Fujil tahaks ka ära käija. Aitähh Maret Nukke!

  2. Suurima lugupidamise juures autorisse ja tema teadmiste suhtes Jaapanisse, oli raamatu Minu Jaapan lugemine paras piin. Ajaloo- ja reisihuvilisena haarasin raamatu poest esimesel võimalusel. Aga juba esimesed peatükid kahandasid minu lugemishuvi tublisti. Hästi lohisev, pikk ja kahjuks ka igav tekst nagu oleks lugenud kohustuslikku koolikirjandit. Ja see tunne ei kadunud ka enne viimaseid peatükke. Liiga pikaks venitatud peatükid ja palju kordusi, või ülipõhjalikke igavaid tegevuslikke kirjeldusi. Mitut tegevust või fakti sai peaaegu samas sõnastuses lugeda erinevatest peatükkidest. Kivi toimetaja kapsaaeda?! Seega jäi raamatust Jaapani asemel kõlama hoopis autori rõhutatud nn pioneerilaagritunne ja probleemid pojaga. Kahjuks Jaapan ise jäi kuhugi kaugele ja kadus nende isiklike tunnete sisse ära.

  3. Olen juba tükk aega raamatupoes ringi vaadanud ja lootnud teiste “Minu..” sarja raamatute seast leida ka “Minu Jaapanit”. Olen ka ise seal mõned korrad viibinud, kuid siiski mitte pikemalt kui paar kuud ja kuigi kogemused on väga positiivsed olnud, on mõned nende kombed ja käitumisviisid minu meelest kohati vastuolulised ja segadust tekitavad. Peamistele küsimustele aga sain sellest raamatust ka vastused ja tegemist oli väga paeluva lugemisega!

  4. Täiesti nõus Margreti kommentaariga. Alati ootan suure huviga Minu sarja raamatuid, kahjuks Jaapan valmistas pettumuse. Kohati oli nii igav ja lohisev, et peatüki keskele jõudes ei mäletanudki enam millest ma üldse loen. Väga kahju, sest meie kultuurist nii erinev maa.

  5. Raamat oli seekord jah keerulisem ja pikaldasem. Aga võibolla seda enam, igatahes juba mõnda aega on mul kirjastuse tegijatele küsimus ehk ettepanek: pange raamatusse ometi ka indeks, et mis kohtadest ja kultuuriloolitstest sündmustest, tegelastest juttu on. Igal korralikul dokumentaalraamatul käib indeks.

  6. Olles ise Jaapani-teemadega väga tuttav ning seda riiki korduvalt külastanud, tean, kui palju olulist ja huvitavat jäi selle maa kohta ütlemata, millest on äärmiselt kahju. Ning kas kõikide teatrite ja Fuji vallutamiste kirjeldused oleks tõesti pidanud nii pikad, venivad ja igavad olema? Kohati sai autori poja kohta rohkem teada kui Jaapani enda.

  7. Siiani parim neist Minu-raamatutest, mida mina lugenud olen. Mõjus kuidagi rahustavalt. Eriti mõtlemapanev oli lk.118 vestlus mungaga, samuti kirjeldus Jaapani bürokraatiast. Suur aitäh hea raamatu eest.

  8. Raamat sai väga kiiresti läbi ja on kindlasti üks parimaid minu-seeria raamatuid. Vaidleksin eelnevatele kommentaatoritele vastu, nimelt leian, et rääkimine nii pojast kui ka teemavalik on igati okei, sest et tegu on MINU Jaapaniga, mitte ei ole tegu Lonely Planet’i teejuhiga. Ehk et peabki sisaldama isiklikke aspekte. Ja tõpoolest kirjeldused võivad tunduda pikad, kuid keskmine eestlane ei tea peaaegu mitte midagi Jaapnist, mille tõttu ongi see hädavajalik. Ehk et kui inimene ei ole huvitatud kultuurilisest-ajaloolisest taustast, siis ongi osasid kohti igav lugeda.

  9. Nõustun eelkommenteerijatega. Tõesti igav ja sellest raamatust ei saanud küll midagi uut teada, mida enne Jaapani kohta lugenud polnud. Pigem lugesin selle kohusetundest lõpuni, et mis ette võetud, tuleb lõpuni viia. Sõbrale ei soovita!

  10. Kindlasti oleks võinud mõnda teemat natukene vähem käsitleda, kuid kokkuvõttes oli lahe lugemine:)

  11. Vaatamata oma kultuuri- ja ajaloohuvile, ei suutnud Jaapani raamatust küll seda üleliia leida, väga väheks jäi. Väga igavalt ja lohisevalt kirjutatud raamat. Kõik ei olegi sündinud kirjutama, küllap ka antud raamatu autor. Edu talle tema õpetajatöös. Aga Jaapanit oleks küll võinud läbi selle raamatu rohkem tutvustada. Pigem jäi mulje, kui rumalad ikka jaapanlased on ja kui “õige” on raamatu autori arvamus. Piinlik lugeda.

  12. Väga haarav, põhjalik ja hästi kirjutatud raamat! Boonuseks selle raamatu puhul on autori jaapani keele oskus, sest kohalikku keelt valdava inimese kirjeldused on alati väga väärtuslikud. Minu jaoks olid eriti huvitavad peatykid koolist, teatri-workshopist ja Fudji vallutamisest, so raamatu need osad, milles oli juttu autori pojast Margusest või teistest lastest. Lapsed on tundlikud indikaatorid, kellega toimuv avab sageli kiiresti yhiskonna muidu ehk varjatumaid aspekte.
    Raamatus on palju põnevaid, hästi konteksti sobituvaid detaile ja asjakohast jaapanikeelset terminoloogiat.
    Suur tänu hea lugemise eest!

  13. See oli nüüd natuke aeglasemalt jooksev raamat, aga natuke süvamad filosoofilised mõttekäigud jaapanlaste mina-pildist ja ühiskondlikust kollektivismist olid minu arvates väga head – tõsisemaid arutelusid ootan huviga ka edaspidi. Mulle tundus, et selliste olmeliste juhtumiste kirjeldused,”roosad osad” või kuidas autor neid ise ühes artiklis nimetabki, kukkusid autoril “tumedamatest” tunduvalt igavamalt välja..

  14. Väga hea raamat! Lugesin seda ise Jaapanis olles ja pean nentima, et sain sellelt reisilt elamusi ja teadmisi mitmekordselt, niivõrd palju abiks oli autori kogemus ja kultuuri vahendamine. See raamat aitas mõista Jaapanit ja jaapanlasi. Erilise heureka-elamuse sain seoses laste õpetamise ja laiemalt õppimise-õpetamise teemadega…ise selle eluvaldkonnaga seotuna tundub mulle juba pikemat aega, et ehk vajaksid meie õpilased-üliõpilased ka hoopis rohkem aega, et vaim jõuaks tegevusele järele, mitte niivõrd seda haip-mulamulli, mida iga liigutuse juurde juhendajatelt nõutakse. Väga väärt lugemine!

  15. Punnitasin raamatu läbi lugeda (kohati isegi diagonaalis). Plaan on Jaapanit külastada, ja seetõttu sai ka lugemine ette võetud. Paraku jah kõik ei sobi kirjutajaks, kohe kuidagi ei olnud seda hea lugeda. Kahju, Jaapan oleks väärinud huvitavamat käsitlust. Võtan nüüd minu Tokyo ette.

  16. Raamat oli kokkuvõttes huvitav. Mulle väga meeldisid iga peatüki lõpus olevad mõtteterad. Kindlasti on Jaapanist veel palju kirjutamata, aga siiski sai sellest raamatust ka ühteist huvitavat teada nt sussid on WC-sse minekuks. Mind šokeeris natuke see, kuidas raamatu järgi tuumapommi ohvreid taunitakse, kui see tõesti tõsi on, on see väga kurb :( Kohati tõesti oleks võinud olla vähem liiga täpseid kirjeldusi näiteks teatri kohta või poja kohta… samuti osades kohtades raamat nagu kordas juba kirjutatud. Fuji mäevallutamine oli huvitab aga jah vb oleks võinud kaks ptk-d kokku võtta. Raamatu esimene pool oli huvitavam, kui teine pool.

  17. Osad siit loetud kommentaarid hirmutasid veidi, et on igav ja kuiv, kuid õnneks otsustasin ikka ise veenduda. Ning õige otsus! Raamat meeldis väga, igav ei hakanud, raamat edenes väga kiiresti ning just meeldis raamatu puhul, et see ei olnud ainult kergekaaluline kirjeldus autori seiklustest Jaapanis, vaid loori oli tõstetud ka jaapanlaste sisemiselt maailmalt ning lisatud ka autori enda analüüsi kogetud situatsioonidele. Ning mitte erilise Jaapani ekperdina sisaldas raamat kuhjaga uut infot selle põneva maa kohta. Meeldisid samuti iga peatüki lõpus olevad tarkuseterad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga