MinuItaalia_kaas_big
12,00 €

Ilmunud
05. 2019

Saapa hiilgeajad jäävad mägede taha. Praegu on ta kulunud eksponaat vabaõhumuuseumis: saabast pitsitab tööpuudus, konts on vajunud korruptsiooni- ja bürokraatiamülkasse, kanna peale on astunud maffia ja ninast immitsevad sisse roiskuma läinud laenud. Saabas astub aga kindlalt edasi. Ta on läbi imbunud ajaloost ja kultuurist, sääres punnitab tootmis- ja turismiettevõtete kindel kasum ning augud tallal on vaid fenomen, mida firmamärgiks pidada.
Kummalisi kontraste kohtab Itaalias igal sammul. Saapamaa on ühekorraga nii vaene kui ka glamuurne, ilus ja inetu, magus ja mõru! Koos sõbrannaga põhjast lõunani reisides mõistan, et riiki valitseval kaosel on oma korrapära ning sellele annab kuju vaid Itaaliale omane harmoonia. Seal teatakse, et elu suurimad väärtused on inimesed ja hästi veedetud aeg ühes hea toidu ja veiniga. Itaallaste vahetu suhtlus ja elustiil kutsuvad mind tagasi ning nõnda jätkan oma elu- ja ülikooliteed kodust kaugel Apenniini poolsaarel.
Niiviisi õpin tundma Saapamaa keerulist mosaiiki ja iseenda uut emotsionaalsemat versiooni.

Katkendid

„Tulete ikka! Veinid on ju ostetud!“ Arminägu kolistab seejuures agaralt kilekotte, koputades sellega justkui meie südametunnistusele. „Njet-njet, mõ nje možem! U nas njet vremeni. Mõ dolžnõ idti domoij!“ sõnab Anna otsusekindlalt. Kordame Gerliga mantrat: „Njet-njet!“ – „No olgu siis pealegi,“ annab Paša raskelt ohates lõpuks ka alla. „Saadame teid vähemalt bussipeatusse!“ Lubadusest hoolimata ei saadeta meid aga peatusse, vaid lükatakse poolvägisi peene hotelli uste vahelt sisse. Kümme minutit hiljem jookseme peksleva südamega mööda koridore ning helistame paaniliselt rikaste ja ilusate hotellikülaliste uksekellasid. Prõmmime uksi, karjume appi, aga ei miskit! Kuuleme ühelt poolt Paša hüüdeid ja teisest suunast kostavad ähvardavalt Arminäo sammud. Kuidas me küll siia halba Hollywoodi filmi ära eksisime?

(jätkub raamatus)


Rooma elab mineviku tuules ja varjus. See on ajalooline pettekujutelm. Siin on üle 900 kiriku ja umbes 2000 purskkaevu. See on maailma üks kuulsamaid kultuurimetropole ja ühes Vatikaniga üks olulisemaid usukeskusi terves ilmas. Kuldkollase kooriku all on see aga juba ammu mäda, sest Rooma ei suuda iialgi unustada oma suursuguse mineviku hiilgusi. Roomas vaadati viimati tulevikku sajandeid tagasi, kui Colosseumi nähti vaid kasuliku kivimäena uute edumeelsete ehitiste rajamiseks. Paljud ajaloolised monumendid ja kirikud on loodud Colosseumi armust, ka Vatikanis asuva Püha Peetruse katedraali ehitamiseks kasutati selle marmorit. Kui kaks kolmandikku amfiteatrist oli juba mööda Roomat laiali paisatud, tuldi 18. sajandil viimaks muidugi mõistusele, tasapisi algas aga dekadents.

(jätkub raamatus)


Otsustan teha pea kraanikausis märjaks ja sulgeda end vetsukabiini. Seejärel asub Kadri mind ukse alt varustama pooleliitriste veepudelitega ja mina poti kohal juukseid pesema. Veeladina taustal on eesruumis kuulda koristajaonu meloodilist üminat, milles aimub rahulolu puhaste tualettruumide üle. Minu kõrvus kõlab see küll kui surmamarss, tuletades iga viimse kui noodiga meelde, et tegelen parajasti millegi keelatuga. Kohevad vahutupsud valguvad vaikselt üle tualetipoti ääre. Mõnikümmend väikest veepudelit hiljem olen siiski saavutanud soovitud tulemuse – juuksed on mõnusalt siidised ja puhtad. Minu sooritusele järgneb Kadri etteaste. Olgugi et absurditeatri viimases vaatuses pisut kahtlen, ärgitan teda areenile astuma julgustavate sõnadega: „Ära muretse, läheb nagu lepase reega!“ Läheb aga plaanitust hulga vähem ladusalt. Untsu, sassi ja vussi läheb. Nagu lepase reega!

(jätkub raamatus)


Veel enne, kui jõuan arutleda selle üle, kas ka mina kord sellise elukorraldusega harjuda võiksin, potsatab mu rinnale juuksesalk. Pikk juuksesalk. Mitu korda pikem, kui Filippoga kokku sai lepitud! Hüppan otsemaid püsti ja pagen juuksuripingist. Teise tuppa põgenedes meenub läbi vine tõsielusündmustel põhinev Alexander Pope’i pilkav poeem „Lokirööv“. Teoses rikub ilusa peoõhtu Bellinda täiuslikku lokikest ihaldanud lord, üllatades neiut kavala käärisähvatusega. Mõnisada aastat hiljem, pisut vähem aristokraatlikes oludes, vähem üllatusliku lõikuse läbi ja oluliselt kesisema juuksepahmakaga etendame Filippoga parajasti oma versiooni koomilisest lugulaulust, kuidas üks pidu dramaatiliselt lõpule jõuab.

(jätkub raamatus)


Oleme valmis leidma eest tühjad letid ja ümber pöörama, kui avanev vaatepilt meid paigale naelutab. Juba purskkaevu juures tungib ninna vänge kalahais; astudes aga sammukese edasi, leiame end räpases solgivees. Pöörased kajakad ründavad kõikjale maha visatud kalajäänuseid. Siin-seal nosib mõni koer tänava ääres suvaliselt vedelevaid juurvilju ning näljased kassid vuhisevad mööda, igaühel midagi hambus. Väsinud kalakaupmehed seisavad solgiveega üle ujutatud väljakukesel, kõrged kummikud jalas, ja tõmbavad stoilise rahuga suitsu. Nende ilmest võib välja lugeda, et tegemist on kõige harilikuma esmaspäevaga. Meie tundume olevat ainukesed, kes juuresolevalt pildilt nii mõndagi kummalist leiavad.

(jätkub raamatus)


Olgugi et õhk on magusmõrust ajaloost paks, hakkab Caroline elavnema. Hommikused mälestused tuhmuvad ja asenduvad uute meeldejäävate hetkedega. Pahurast ilmest on järel vaid riismed. Ta jõuab kuuldavale tuua isegi mõttevälgatuse, et oligi hea, et läks nii, kuidas läks. Pikka pidu tal muidugi pole. Mõni minut hiljem leiab ta enda imetlemas vaadet Silvestri kraatritele, aga mitte vertikaalses, vaid horisontaalses asendis. Tuultetujus kraatripervel tammudes saab talle saatuslikuks üks vale samm pisut liiga paremale – ja juba ta lohisebki ähvardava õõnsuse suunas.

(jätkub raamatus)


Marco on elanud Firenzes juba peaaegu üheksa aastat ning selle aja jooksul pole tal tulnud kordagi kodu vahetada. See on justkui tema ülikooliaastate mausoleum, talletades igaveseks kõik läbielamised ning raputades samal ajal soola kaheksa aastat kestnud armusuhtele, mille kõige elavamaks tunnistajaks on just nimelt see korter. Itaallasliku seebiooperi kombel on siin nii armastatud kui ka petetud, purustatud südameid, sõprusi ja aknaklaase, jättes Marco viimaks üksi lademetes mälestustega, mida keegi ühelt kapinurgalt isegi teisele ei julge liigutada. Neil seintel siin on nii mõndagi rääkida.

(jätkub raamatus)


Siin kõrgel rullub me pilgu ees lahti terve Firenze. Ausalt ja avalikult. Terrassilt avaneb imeline vaade nii toomkiriku kuplile kui ka Santa Croce katedraalile ning silmata võib isegi Firenze ainsat mošeed. Milline vaade... Lustakas kirikute- ja katustemeri, mis päeval pruunikaskollakate toonidega taevavõlvini küünib. Öösel on aga veelgi ilusam. Õhtuhämaruses ehivad pilvepiiri vaevuaimatavad keskaegsed kontuurid ja linnatulede kollane kuma, võites nõnda ka kõige küünilisema vaatleja poolehoiu. Ka Federico oma. Firenze imes ta skeptilise meele sekunditega endasse. Ta lausa sööb silmadega romantilist panoraami, vaadet linnale, mille ta peaaegu unustanud oli.

(jätkub raamatus)


Järgmiseks proovin välja uurida, millised on minu võimalused kontolt raha kätte saada ja mis tingimustel saaksin uue PIN-koodi. Stoilise rahuga ja ilma igasuguse kaastundenoodita teatab tädi mulle, et kui soovin uut koodi, tuleb uus pangakaart tellida ja et ega raha kättesaamiseks väga võimalusi polegi. „Kuidas ei ole?“ küsin imestunult tüdinud ilmega naisterahvalt. Tädi pööritab väheke silmi, peab kolleegiga nõu ja toob viimaks kuuldavale ainuvõimaliku viisi, kuidas raha arvelt kätte saada: „Te võite osta tšekiraamatu ja kirjutada endale tšeki.“

(jätkub raamatus)


Tegelikult on Itaalia bürokraatia aga paljuski inimeste harjumuspärase elulaadi alustalaks. Oma absurdsuses loob bürokraatia keeruka suhtlusmehhanismi, milleta kuidagi ei saaks. Tundub, et itaallastele sobibki see üksteise vastu nühkimine ja järjekorras seismine pisut rohkem kui meile, eestlastele. Arusaamatute nägudega seistakse meie paviljoni fuajees ja küsitakse, kus sissepääs on. „Proua, te oletegi juba sees, see on meie ekspositsiooni esimene osa, kiigake kindlasti ka ülespoole!“ Segaduses proua vaatab oma abikaasale otsa ja seejärel uuesti mulle: „Aga kus siis järjekord on?“

(jätkub raamatus)


Sammume üha energilisemalt. Raske portfell surub valusalt mu paremat õlga, trennikott laperdab taltsutamatult Ludol jalus. Olemine on lihtsalt lodev. Päev pole veel alatagi saanud, kui juba taban end mõttelt: „Saaks see juba kord õhtusse!“ Korraga pahmatab Ludo eikusagilt: „Ma olen rase.“ Ja mina olen vait kui tummahammas.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Kärt Vilt ja Petrone Print OÜ, 2019

Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Kärt Vilt, Kadri Pilberg, Alessio Leoni, Anna Tarnašinskaja,
Jonas Hein, Mihkel Siitam

Kaanefoto: 123rf.com
Autori foto: Kristi Kullerkupp

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-56-6 (trükis)
ISBN 978-9949-651-57-3 (epub)
ISBN 978-9949-651-58-0 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
248 + 16 lk

Kommentaar

  1. Minu Itaalia on ju juba olemas! Kas teist pealkirja ei andnud kuidagi panna?

    1. Tere, Mia
      Oleme otsustanud “Minu” sarja pealkirjad tõepoolest uuele ringile lasta (kui eelmine raamat on läbi müüdud ja vananenud sisuga). Kahel raamatul saab vahet teha alapealkirja järgi. Loodame, et uus “Minu Itaalia” meeldib!

  2. Suvisel nädalavahetusel osustasin ammu ostetud raamatu kätte võtta ning endale üllatuseks oli seda lausa raske käest ära panna! Hoolimata, et olen ise mitmeid kordi Itaalia erinevaid linnu külastanud, tabasin end tihti mõttelt, kui pinnapealselt ma seal reisisin ja kui ükskõikselt ehk ka külastavat kultuuriruumi tajusin. Samuti tekitas raamat suure soovi taaskord Itaaliasse minna ning kogeda seda hoopis teistmoodi.

    Raamat on kirjutatud väga ausalt, intelligentselt ja humoorikalt ning huvitav oli jälgida autori teekonda esimesest reisist kuni nn “kohalikuks” saamiseni. Mõnusalt oli nalja heidetud enda apsakate üle uue kultuuriruumiga silmitsi seistes ja ka muudes tegevuste. Samas seda mitte kunagi tehes üleolevalt. Läbi kumas soov saada aru itaallastest, nende keelest ning nautida seda maad läbi nende, saades aru, kui erinev ja mitmekihiline üks riik olla võib.

    “Magus ja Mõru” oli minu esimene Minu sarja raamat ning see tekitas väga suure soovi ka teisi lugeda! Aitäh kõigile asjaosalistele ning eelkõige autorile endale mõnusa elamuse eest!

  3. Tahan tänada autorit väga toreda ja ka nostalgia radadele viiva kirjutise eest. Raamat mis alguses selline nooruslikult kerge oli, muutus järjest küpsemaks samavõrd kuidas K.V Itaaliasse sisse elas. See haaras mind nii endasse, et eile lõpetasin ta tublisti peale kella 1. :)
    Nostalgia. Olles ise elanud ka Itaalias, tegin ühe Workaway Umbria mägikülas, siis ära tundmist oli palju. Minuarust Itaalias on dekoratsioonid, mida lühiajalised reisisellid näevad ja siis tegelik. Tegelikus on väga palju asju mis Sind närvi ajavad, aga ka ohtralt mis Sind haaravad. Need lahked itaallased kellel enamusel puudub nn. pikk plaan, on nii sõbralikud, abivalmis (nad juhatavad Sulle teed, teatmata seda isegi), söök, muretus (Kui Sa oled endapoolt kõik teinud, aga ikka ei õnnestunud, siis ära muretse homme on uus päev), etlemine, loodus jne jne.
    Itaalia muudab Sind kahepaikseks nagu Chris Harrison oma Lõuna-Itaalia raamatus kirjutas. Ühtpidi ei saa seal elada aga teispidi tõmbab mingi nähtamatu jõud Sind sinna ikka ja jälle tagasi.
    Suur suur äitäh mind vaimusilmas taas tagasiviimast.

Vasta Mia-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga