Minu Island / Uus epiloog 2017 Tarvo Nõmm

„Mehed! Sellist lund nagu Islandil pole te eales varem näinud. Pärast korralikku tuisku saavad lapsed maja katusele ronida otse hange otsast, sest hang on kasvanud harjani. Katuselt kelguga allasõitmist pole teist aga keegi kunagi tundnud.”

„Tead, mees, sa joo rohkem, siis saavad hea õnne korral Islandi lapsed hange otsast ka otse keldrisse ronida,” ironiseerib bändikaaslane Kiks ning vajutab salongi laes olevat kutsunginuppu.

„Siinkohal olen nõus sinuga ka vaidlema,” võtab Valmar sisse mugavama asendi ning jätkab:

„Elan Islandil Húsavíki linnas ning minu majal on kelder kõrgemal kui esimene korrus!”

„Ah ära aja pada. Seda lugu mine räägi oma vanaemale!” lõõbib keegi.

Asi kisub koomiliseks ning kogu seltskond on lõbusas tujus ja ootab Valmarilt selgitust. Selle me ka saame:

„Nimelt on mu maja järsu mäekülje peal ja pingutatud trossiga naabermaja külge – turvalisuse mõttes. Tuppa esimesele korrusele saan kõrgemalt mäeküljelt, alla keldrisse pean aga ronima teiselt poolt trepist üles.”

(jätkub raamatus)

Pistan haikalatüki suhu, teen kaks-kolm närimisliigutust ning neelan korraga alla – maitse ja lõhn suus on kirjeldamatud. Mulle meenub mingi keemiline katse koolipõlvest. Sel hetkel tunnen end millegipärast just katseklaasina, millesse on segatud kokku erinevad ained. Vältimaks kõigi eelduste kohaselt toimuma hakkavat keemilist protsessi minukujulises katseklaasis, kallan kohe otsa ka pitsi köömneviina. Läks trumm, mingu ka pulgad. Loodan, et haikala ja köömneviin ei reageeri omavahel nagu vesi ja karbiid.

Kaire teeb kõrval väga kummalist nägu – just nagu kuskil lõbustuspargi peeglisaalis, kus peeglid igatepidi nägu moonutavad.

„Noh? Mis tunne on? Jääb ikka sisse?” küsin ma Kairelt ning näen silmanurgast teisel pool lauda istuvaid haikala pakkujaid, kel silmad rõõmust säravad, oodates meie kommentaare.

„Kurat!” ütleb Kaire läbi pisarate, „algul tundus tavaline kalamaitse, kuid kohe, kui esimest korda hammustasin, lõi kukla peal ammoniaagi kokku sellise hooga, et tundus, nagu pea lõhkeks. Poleks seda köömneviinapitsi olnud – ilmselt oleks teinud laual nende menüü kohe mitmekesisemaks.”

„Kuhu, kurat, sa, Valmar, mu kutsusid? Ole nüüd mees ja anna neile meie hapukapsast maitsta,” ütlen ma õhku ahmides, sest sees on segunemas mulle tundmatud maitsed ja toidud.

Valmar tõlgib mu jutu ning lauanaabrid saavad naerda. Hapukapsast vaadates jäävad nad aga kõhklema.

(jätkub raamatus)

Autost väljudes kuulen, kuidas maapind müdiseb. Vaatamata tugevalt puhuvale tuulele on müdin vägagi hästi kuulda.

„No nii, Nõmm, siin me siis hakkamegi sinuga oma igapäevast leiba tegema,” ütleb Valmar ja lisab, et nende perel oma „leivaauku” ei ole ja nad kasutavad kellegi teise auku, olles selleks enne luba küsinud.

„Annaks jumal, et siinkandis ikka poest kah igapäevast leiba saaks osta,” mõtlen mina ja vaatan mäge, mis tundub tõesti kui tohutu ahi või katel, sest kõik on kuum ja aurab. Mägi on üsna lauge ja kohe jalamil paistavad metallist ümarad kaaned, siis veel kandilised plaadid ja mitmesugused muud erineva kujuga katted, millel on kõigil peal raskuseks kivid, et tuul neid minema ei lennutaks. Maapinna värvid on midagi müstilist, kogu pinnas on kirju – punane, roheline, kollane, valge. Tunda on tugevat väävlilõhna ja kogu ümbrust vaadates jääb mulje, nagu oleksime sattunud põrgusse: kõik aurab, suitseb ja müdiseb, puudub vaid tegelane sarvede ning hargiga, või hoopistükkis leivalabidaga.

„Pimedas vist ei julgeks siia tullagi?” küsin ma kerget kõhedust tundes.

„Eks saab ka seda kunagi proovida,” vastavad mu võõrustajad nagu ühest suust.

Kuna maa on kuum, siis pole siin ka lund, sest langenud helbed sulavad kohe.

„Kas niimoodi siis tehaksegi leiba? Pannakse kuhugi maa-alusesse auku piimapakkidega tainas ja mägi teeb kogu töö ise ära?” küsin ma uudishimulikult ning tunnen end nagu koolipoiss, kellele seletatakse, et maakera on ikka tõesti ümmargune.

„Sa tule vaata,” kutsub Valmar. „Maa sees on selline asi, mida sa peaksid tundma!” jätkab ta naerdes. Ta kergitab kaane üles ning näen, et tegemist on tuttava asjaga küll, kuid tuttavaga hoopis muus tähenduses – see on pesumasina trummel, mille kohalikud on maasse kaevanud.

(jätkub raamatus)

„Aga kas sa gufa’s oled käinud?”

„Misasi see on?”

„See on meie küla kohalik saun. Lähme kohe, saad hea elamuse.”

Kiirelt suudab Valmar mulle selle idee väga ahvatlevaks muuta ning otsustame minna. Saun ise olevat üsna leivamäe ligidal.

„On see midagi leivaaugu sarnast? Pesumasina trumlisse ei pea ronima?”

„Eks sa ise näed. Mulle meeldib see väga.”

Pinnastee, mida mööda sõidame, on lumine ja kurviline. Tee kõrval aurab kogu maapind ning auru pressib sõna otseses mõttes välja kogu mäe külje pealt. Mägi ise on bordoopunast tooni ning kohati on näha valgeid ja erkrohelisi laike, mis on tekkinud ilmselt mingitest väävliühenditest.

Sõidame üle küngaste umbes kilomeetri jagu ning jõuame mingi kupli ette.

„Seesama siin ongi saun,” ütleb Valmar.

„Saun?” ei suuda ma imestust tagasi hoida.

„Saun jah. Muuseas, seda sauna ei ole mitte kunagi vaja kütta, sest see on soe 365 päeva aastas ja ööpäevaringselt.”

Ma ei suuda seda juttu uskuda ning tahan kohe seda oma silmaga näha. Mis kuradi imedemaa see Island ikkagi on, et isegi sauna pole vaja mitte kunagi kütta?!

(jätkub raamatus)

„Kaua me sõitnud oleme juba?” küsin sellise häälega, nagu keegi koputaks mulle laulmise ajal vastu kõri. Tee mu ees on täiesti treppis.

„Natuke üle kahe tunni,” vastab Kaire samasuguse katkendliku häälega.

„Keskmine kiirus on siis ikka üle 30 kilomeetri tunnis. Oleme sõitnud juba 80 kilomeetrit.”

Me pole selle tee ääres näinud mitte mingisugust asustust. Ei ainsatki maja ega muud inimasustusele viitavat.

Veel umbes tunnike sõitu ning ma ei usu oma silmi.

„Ah sedasi! Mis me siis nüüd peale hakkame?” küsin ma autot seisma jättes ning viidates keset autoteed olevale kahe poolega väravale, mis on korralikult suletud.

Ja tõesti on pärast 120-kilomeetrist sõitu keset autoteed suletud värav. Värava peal on suur silt, mis teatab midagi kohalikus keeles ning millest ma mitte midagi aru ei saa.

„Mine vaata, mis sinna kirjutatud on,” soovitab Liisa.

„Ma võin seda lugeda õige hääldusega, aga jutu sisust ei saa ma aru mõhkugi.”

Kontrollime kõik oma telefone – mitte ainsatki vihjet võimalikule mobiililevile.

„Kas keerame ringi? Läheme tagasi?” küsivad lapsed.

„Ma ei oska midagi otsustada. Miks peab olema maanteel värav?”

(jätkub raamatus)

Istun oma klassis ja alustan just pärastlõunaseid tunde, kui mu laual heliseb telefon.

„No ilus tervis, sõbrake!” alustab Mait oma tavapärasel viisil.

„Tervis, tervis.”

„Ma võin kihla vedada, et sa ei arva ära, kus ma praegu olen.”

„Ju sa kusagil huvitavas kohas oled, muidu sa sedasi ei küsiks.”

„Ma ei tea, kas seda just huvitavaks kohaks nimetada saab, aga ekstreemseks küll. Olen autos, aga seisan, keset autoteed ja lumes. Laviinis!”

„Mismoodi laviinis?”

„Kaks päeva pole meil kooli ju toimunud ning täna lõpuks läksin tööle. Õpetasin hommikul mõned tunnid Dalvíkis ja siis sõitsin Ólafsfjörðuri kooli. Enne loomulikult vaatasin, et see tee lahti oleks. Aga sellel teel on üks lõik, mis on alatihti talvel suletud, seda just laviiniohu tõttu.”

„Kas jäid ikka teele? Või oled jälle kusagil kraavis? Alles sa käisid ju kraavis autoga!”

„Ma usun, et olen teel. Helistasin ka päästeametisse. Nüüd ootan sahka või kedagi, kes mu välja kaevab. Ma ei saa ju autostki välja. Ma olen laviinis, saad aru!”

(jätkub raamatus)