Minu Inglismaa Ann Alari

Ilmunud
02.2012

Vana ja hea

„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga. Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“

Ann Alari on oma elu jaganud Eesti ja Inglismaa vahel juba paarkümmend aastat. Tegutsemine (aja)kirjandusvaldkonnas ja mägimatkamise hobi on Anni viinud Inglismaa eri paikadesse, kuhu autor lugejagi kaasa võtab. Teekond peaks iseäranis meelepärane olema ajaloo-, kultuuri- ning kunstihuvilisele raamatusõbrale. Pandagu aga tassike teed valmis – ja rännak võib alata!

Aastaga tekivad mul Londonis lemmikkohad: tänavad, kus on huvitavad majad, mis muudavad läinud ajastud elavaks; teatrid, millest igaüks on ise nägu; pargid, kus õitsevad aastaringselt lilled ja Thamesi kaldapealne, kus harjun käigu pealt kohvi jooma ja üldises melus lantši sööma. Muidugi ka Shaw raamatukogu Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Koolis, kus on tumedast puust klaasustega seinakõrgused raamatukapid ja mõnusad sügavad vanaaegsed tugitoolid, milles tukastamine on täiesti lubatud. Vaid norskajaile pööratakse keelavat tähelepanu. Seda tehakse väga viisakalt.

—-

Selgub, et talvel on me korter nii külm, et lisaks akendele kattub õhukese jääkirmega ka osa köögi välisseinast. Kõike seda kompenseerib aga vaade magamistoa aknast – aastaajast sõltumata imerohelisse, igihaljaste puude ja ronitaimedega tagaaeda, kus voolab oja. Selle vulinat kuuleb isegi labi ühekordsete akende. Aia, tegelikult kogu mäenõlva, kus ka naabrite aiad, on omavahel ära jaganud kodukassid ja linnarebased. Rebastele meeldivad mõnusad nurgakesed kiviktaimlates, kassid eelistavad peesitada aedu eraldavate müüride peal – ilmselt on nii julgem.

—-

Otsustame aega parajaks teha vastuvõturuumi hämarasse nurka sisustatud väikeses kohvikus. Ning juba teel sinna valdab mind tunne, et mu kaaslane pole kindlasti põline londonlane. Malbe, meekarva silmade ja rauge häälega naine on kuidagi ebakindel, ent samas sõbralik ja ootamatult otsekohene. Ta tutvustab end kui Cyn. No muidugi, selge pilt. Cynthia Lennon, kes on tulnud ajakirjanikele rääkima oma kohe ilmuvast raamatust „John”.

—-

Warringtoni uues raudteejaamas rabab mind plakat, mis hoiatab, et perroonil on suudlemine keelatud. Suudlejail palutakse minna selleks ettenähtud ruumi. Mis on ju täielikus vastuolus kiusatuse, vajaduse ja traditsiooniga suudelda perroonil seda, keda teele saadad või vastu võtad. Juba ma olengi Derekit suudelnud. Huvitav, kas meid nüüd trahvitakse? Jaamas üles seatud salasilm-kaamerad on kindla peale meie väärteo fikseerinud. Derek teab rääkida, et selle tavatu uuendusega on Warrington jõudnud isegi BBC kesksetesse uudistesse.

—-

Und muidugi ei tule. Maja on täis kummalisi helisid. Tundub, nagu käiks keegi trepist. Ilmselt käibki – naaber kõrvalmajas. See on ju ridaelamu. Nüüd koriseb miski kuskil. Veetorud. No heakene küll, ei või ju lasta paanikal endast võitu saada. Unes tundub mulle, nagu oleks kõik ilmsi. Keegi naerab mu üle ja ütleb, et ma ei märganud midagi õige olulist üleval, kolmanda korruse koridoris. Ärkan ja olen paugupealt virge. Hiilin vaipkattega trepist üles. Kolmandale korrusele. Neetud trepp nagiseb. Panen koridoris tule põlema ja vaatan lakke. Pööningule viiv luuk on kas kohalt ära tõstetud voi hoopis kadunud. Kas ridamajadel on pööningud ühendatud? Kas keegi peale minu on praegu siin? Pööningul? Kustutan tule. Libisen trepist alla. Hirm muudab keha kaalutuks.

—-

Kuulnud, et olen pärit Eestist, lööb tüseda Roni punetav nägu särama. Tuleb välja, et ta on suur Graham Greene’i austaja, ning teab isegi lugu sellest, kuidas romaani „Meie mees Havannas” idee tasandile jäänud variant kandis pealkirja „Meie mees Tallinnas”. Mida pikemalt me räägime, seda rohkem mulle tundub, et Roni lummavad igasugused spioonielu võimalused Tallinnas. Nii vanadel aegadel kui ka nüüd. Kahtlemata on tal eriliselt hea kujutlusvõime ja mälu. Ta väidab, et pole Eestis kunagi käinud, ent kas ainult loetu põhjal saab olla nii häid teadmisi?

—-

Parameedikud arutavad omavahel, kuidas ja kas oleks siin saanud helikopterit kasutada. Korraga poetab süstlamees Jake mulle kavalalt: „Oleksid sa luu murdnud Põhja-Walesi mägedes, oleks sulle ehk õhujõudude päästeteenistuses töötav prints William helikopteriga appi saadetud. Nüüd aga pead meiega leppima!”

„Ma olen tegelikult teile väga tänulik. Te olete tõesti väga professionaalsed.”

Minu lühikese ja ootamatult ametliku tänukõne peale hakkavad kõik kergendatult naerma. Umbes nii, et lõpp hea, kõik hea. Kuigi lõpp on veel väga kaugel…

—-

Nüüd saan juba oma kolmanda kipssaapa. Tuleb välja, et see polegi kipsist, vaid hoopis kergemast materjalist. Fiibermähis, mis mõne minuti pärast jala ümber tardub nagu plastmasstoru. Seda ei pea isegi röntgenipiltide tegemiseks jala ümbert ära lõikama. Minult küsitakse, mis värvi toru ma endale tahaksin — kas kollast, rohelist, musta, sinist, punast, valget või roosat. Valin sinise. Mille peale Derek muheleb: “Mu haavatud patrioot!” Tõepoolest, kanna kohalt paindes sinise toru alt paistab varvasteni ulatuv valge side ning sinise toru ülemise osa peale langeb Derekilt laenatud laiade kergete matkapükste musta värvi säär. Sinimustvalge missugune!

Samal ajal lõpetatakse naaberkabiinis mähisetegemine pikale noormehele, kes on pealaest jalatallani riietatud nii nagu Citys ikka kombeks. Kõige peal on tal veel elegantne must mantel, mille alt välgub murruga parem jalg — verivärskes fiibermähises. See on roosa. Luminestsentsroosa. Tunnen, kuidas mu suu muigele tõmbub. Ning kui me mõlemad jõuame karkudel kalpsates koridori, kus seina ääres istuvad hädalised, kes kannatlikult või tülpinult oma nime väljahüüdmist ootavad, hakkab kogu see kurvameelne seltskond korraga lõbustatult naerma. Üks kühmus vanake ajab isegi selja sirgu ja hüüab City-mehele: “Söör, selle roosa jalaga näete te välja hurmav!” Piisab vaid ühe inimese võimest säilitada huumorimeel ja nii võib naerma ajada terve hulga inimesi, nõndaviisi natukenegi nende kannatusi leevendades.

  • Autoriõigus: Ann Alari ja Petrone Print OÜ, 2012
  • Toimetaja: Kätlin Kaldmaa
  • Keeletoimetamine: Külli Trummal
  • Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
  • Pildilisa kujundus: Anna Lauk
  • Kaart: Kudrun VungiPildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti
  • Trükk: Greif OÜ
  • ISBN 978-9949-479-79-5 (trükis)
  • ISBN 978-9949-479-80-1 (epub)

    pehme kaas, 130 x 190 mm
    293 lk

Kommentaarid


Külaline
Evelin
5 aastat 6 kuud tagasi

,,Minu Inglismaa” ei ole ainult suurepärane ülevaade Inglismaast, vaid on ka kirjanduslikult võluv lugemine! Väga ladusalt ning paeluvalt kirja pandud.

Külaline
Riina
7 aastat 2 kuud tagasi

Väga sisutihe raamat. Hästi kirjutatud! Aitäh! Üks väike tähelepanek: lk 45 Ford on Ford ja Kia on Kia! Ühe väikse Fordi nimi on Ka…

Külaline
Alice
8 aastat 1 kuu tagasi

Raamat vajas palju süvenemist, sest tekst oli hästi sisukalt ja natukene keeruliste lausetega kirjutatud. Lugemise ajal tegin pidevalt märkmeid, huvitavatest faktidest ja kohanimedest, mida autor külastas.
Selle raamatu lugemisel sain tõesti aru inglaste loomusest.
Harry Potterist ja Rowlingust ei olnud kahjuks sõnagi kirjutatud, kuid näiteks Biitlitest terve peatükk, mille lugemise jätsin pooleli, sest ei ole eriline muusikahuviline ja Biitlid jätavad mind eriti külmaks.
Üks peatükk oli samuti ühest eesi juurtega skulptorist, oli huvitav, aga ikka jäi selgusetuks, kuidas skulptor eesti päritolu oli?
Raamatu ja filmisoovitus lõpus oli väga tore, sellised nimekirjad võiksid kõikide sarja raamatute lõppudes olla.

Külaline
KRIS
11 aastat 1 kuu tagasi

Lilleriini muidu puntras ja mulle arusaamatus kommentaaris on ikkagi ivakene sees. Inglaslikkus! Olen ise Inglismaal elanud, ja uskuge mind, see raamat on inglaslik. Positiivselt inglaslik. Asja juurde kuulub ka selline enese veidi nagu eemalt vaatamise oskus. Minu Inglismaa on kutsuvalt ja sugestiivselt kirjutatud. Kuna autor pole pealiskaudne kirjutaja, siis on tema raamatus uut ka neile, kes on Inglismaal elanud. Edu talle.

Külaline
Liisa
11 aastat 1 kuu tagasi

Peale väga huvitava “Minu Sitsiilia” lugemist on see raamat äärmiselt igav. Kahetsen, et selle raamatu ostsin.

Külaline
Niru
11 aastat 2 kuud tagasi

Aitäh! Raamatu andis Inglismaast väga paeluva ja mõnusa pildi. Tõsi, häirima jäi nii mõndagi, millest Lilleriin juba kirjutas – kohati tüütas mindki nimede ja faktide puistamine ning näiteks “Panin kotti raamatu pealkirjaga see-ja-see” mõjus pigem ärplemisena, kuigi oleks võinud raamatule ka miskit lisaväärtust anda. Samas lõpus olevad raamatu- ja filmisoovitused olid vahvad, muutsid kõik kuidagi isiklikumaks. Ja kuigi raamat oma liig-kirjeldavas stiilis minu jaoks kohati liigselt venima kippus, oli kokkuvõttes siiski silmaringi avardav ja nauditav lugemine.

Külaline
ALEKSI
11 aastat 6 kuud tagasi

Tore, et autor ei libise naiivsesse poliitkorrektsusesse, millel pole enamasti mingit pistmist aususega. Hea ja haarav lugemine.

Külaline
lilleriin
11 aastat 6 kuud tagasi

Elan kõll Põhja-Iirimaal, aga konflikt on siin põhja-iirlaste ja ümberasunud šotlaste vahel. Iirlaste ja inglaste vastastikune vihkamine on teine teema. Lihtsalt kui juba mainiti iiri suure näljahäda tulemusena toimunud väljarännet, siis oleks poliitkorrektsuse poolest aus ka mainida, et antud näljahäda oli inglaste põhjustatud, kes iirimaalt toiduaineid välja vedasid sel ajal nö maksudena. lihtsalt et maksud ületasid maksustatava tulu mitmekordselt sel hetkel.

Külaline
DIXI
11 aastat 7 kuud tagasi

Lilleriin, ega Sa juhtumisi mingis vihakoldes/konfliktikeskmes ela? P.-Iirimaal? See ehk selgitaks sinu nii isiklikku suhtumist inglastesse ja iirlastesse. Mis aga juustumuuseumidesse puutub, siis need on Inglismaal kohe eriliselt marypoppinslikud:-)

Külaline
lilleriin
11 aastat 7 kuud tagasi

minu jaoks oli tegu sellise muuseumibrošüüri taolise raamatuga, mille lehtede vahelt tekkis vahepeal tahtmine tolmu minema puhuda. aga haruldaselt inglaslikult on see kirjutatud, kõik see üleolev suhtumine iirlastesse kui alama klassi pätikarja, siin-seal oma erudeerituse rõhutamine ja nimede ning faktide puistamine, kellegi tundmine, kes tunne kedagi, kes on kõrgemast klassist ja seeläbi ka oma väärtuse tõstmine. see naljakas inglaste ebaloogiline äärmuslikkus, et samal ajal kui ollakse nii uhked oma naisjuhist pereliikme üle, paneb selle pere meesliige oma naisukese paika, et kes siin nüüd järsku sõna võtma hakkas, kui naine üritas vaid oma artikli jaoks õigete piltide tegemisel juhendeid anda. väga inglaslik oli ka ajaloo kasutamine oma suuruse näitamiseks, kuigi on kõigile teada, et seda ekstsentrilist ja luksuslikku eluviisi saadi lubada teiste rahvaste ja riikide külmaverelise tapmise ja röövimise tõttu. sõber inglasega me reisile ei läinudki, sest mina ei viitsinud mingisse juustumuuseumisse uusi teadmisi ja english pride nautima minna, tema aga ei soostunud unesco maailmapärandisse kantud väikelinnakestesse jalutama tulla, et minu lapsepõlveraamatute marypoppinsilikku atmosfääri nautida. liiga igav oli reaalne elu ja inimesed tema jaoks, ajalugu ja koltunud tolmunud poognad on elulisemad, nagu ta uskus. raamatut lugesin mitme korra kaupa, pole see kiiresti läbi hingatav kirjatükk. autori eheda emotsiooni järele jäi hing igatsema, need neutraalsed pikad kirjeldused ja autori nagu varjuna paikadest läbi libisemine, oli minu sarja raamatute osas esmakordne kogemus. little less conversation, little more action, hakkas peas ketrama aegamööda.

Külaline
Aire
11 aastat 7 kuud tagasi

Põnev oli lugeda ka teistest Inglismaa linnadest peale Londoni, kuhu eestlased on viimasel kümnendil usinalt kolinud ja millest seetõttu ajakirjanduses juba lõpmatuseni kirjutatud. Tänu sellele raamatule sai Inglismaast hoopis teise pildi – kui palju ilusat loodust seal on jne. Hästi kirjutatud!

Külaline
m.
11 aastat 11 kuud tagasi

“Minu Inglismaa” kajastas väga hästi Inglismaa olemust, millest mul polnud aimugi. Meeldis autori isiklik suhe erinevate paikadega ning tänu kaardile, sain lugedes kohe järele vaadata linnad jms:) See raamat oli ootamist väärt:)

Külaline
Annika
12 aastat 9 päeva tagasi

Oleks võrratu lugeda Baierimaast vs Saksamaast 🙂

Külaline
Epp Petrone
12 aastat 1 kuu tagasi

Peterbur on tegemisel, Norra autor pole veel otsustatud.

Külaline
Kati
12 aastat 1 kuu tagasi

Ja mina ootan niiväga Norrat aga miks mitte ka Peterburg?

Külaline
Epp Petrone
12 aastat 1 kuu tagasi

Järgmisena on tulemas Sitsiilia. Las ülejäänu jääb praegu veel üllatuseks :).

Külaline
Petra
12 aastat 1 kuu tagasi

Londoni-raamat meeldis väga, ootan nüüd sedagi huviga. Mis maad see aasta veel “Minu” sarja plaanis on?