MinuIirimaa_big
12,00 €

Ilmunud
04. 2019

Mida Iirimaa endast kujutab? Ilmselt ujuvad seda saart mainides silme ette pildid liigagi rohelisest loodusest, härjapõlvlastest, silmatükkivalt punastest juustest, sulnistest mägedest ja Guinnessi õllest. See kõik on muidugi väga pinnapealne. Ja mina üritan sellist pinnapealsust omamoodi korrigeerida.
Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele.
Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.

Katkendid

Rathnew jääb mulle alatiseks meelde selle pärast, et seal ei ole absoluutselt mitte midagi, mille järgi seda kohta mäletada. Rathnew’s on üks pood, kus ei müüda õlut, ja üks järsk kurv. See on enam-vähem kõik. Oma jutuga siia punkti jõudes pean lugejat, kes kavatseb tulevikus Iirimaal pikemalt ringi rännata, hoiatama – mitte kunagi ei tohi Rathnew’d segi ajada Ashfordiga, mis on täpselt samasugune alarahvastatud küla Wicklow’ linna piiri ääres, aga jeerum – kui sa peaksid valjuhäälselt mainima midagi toredat Ashfordi kohta, olles ise samal ajal mugavalt Rathnew’ rüpes!

(jätkub raamatus)


Tuima töötegemise mentaliteet suudeti Iirimaal elamise algusaastatel istutada ka minusse. A. ütles juba mu kolmandal Iirimaa päeval, et paneb mu päriselt tööle, ja ta pidas oma sõna. Oi, kuidas pidas. Mina ei teadnud, mida see töötegemine üldse tähendab, sest olin läbi oma senise elu vingerdanud kuidagi igasuguste mugavate pseudotööde abil. Küll ma tõlkisin midagi, produtseerisin moeetendusi, korraldasin pidusid, kirjutasin, juhtisin ühte omapärast ööklubi, müüsin midagi, ostsin midagi, vahetasin midagi, töötasin ajalehes, korraldasin konverentse jne. Enne kui te mind hukka mõistate – vähemalt ei liitunud ma raha saamise eesmärgil kunagi ühegi keskpärase puhkpilliorkestriga. A. ütles: „Kogu sellise jamaga on nüüd siin välismaal lõpp,“ ja jätkas karmil häälel: „Me peame homme ärkama kell pool seitse hommikul ja minema t ö ö l e!“

(jätkub raamatus)


Vaatasin nüüd tund aega elutoa rõdult merd, sest mul oli tunne, et ma ei taha Francyga koos köögis olla. Mul oli tunne, et meil ei olnud vähemalt sellel hetkel mitte millestki rääkida. Köögist kostis miskipärast selliseid helisid, nagu keegi tapaks tiigrit. Kui ma olin kõik tuule käes ringi laperdavad kajakad, pardid ja paadid, mida ma rõdult nägin, kokku lugenud, öeldi mulle üle ukse, et laud on kaetud ja härra ehk siis mina on lahkelt palutud head ja paremat maitsma. Läksin kööki ja vaatasin ehmunult lauale asetatud suurt kausitäit – palun vabandust – auravat okset. Ma ei oska selle kausi sisu paremini kirjeldada. Söögi lõhn oli hea, ei saa salata, aga väljanägemine hirmutas mind soolasambaks.

(jätkub raamatus)


Ta tormas oma kõrgetest kontsadest hoolimata paari hüppega minu juurde ja virutas mulle rusikaga täiest jõust vastu õlga. „Sa oled täielik värdjas! Kao minema siit!“ pasundas ta, kogu oma frustratsiooni sellesse viimasesse lausesse mahutades. Suutmata muiet ikka veel maha suruda, võtsin tal kiiresti ümbert kinni ja hoidsin teda nii kõvasti, kui käed lubasid. Ühelt poolt sellepärast, et olukorda veel rohkem dramaatilist õhkkonda tuua, teisalt sellepärast, et ma kartsin, et kui ma teda kinni ei hoia, annab ta mulle vastu hambaid, ja mu hambad on väga õrnad.

(jätkub raamatus)


Vihased ja vägivaldsed on aga noorema põlvkonna teatud esindajad, kes tegelikult ei panusta ise Iiri riigi arendamisse, väldivad makse nii kuidas jaksavad, lõhuvad tänaval linnale kuuluva prügikasti, ei tea, kes oli Oscar Wilde (kas see on see imelik skulptuur Merrioni pargis vä?), ei tee midagi, et harida oma kodumaa vaimupõldu, ja lõpuks karjuvad ühes või teises situatsioonis, varem või hiljem, kas minule või minu naisele näkku „Mine oma riiki tagasi, värdjas! Mine sinna, kust sa tulid! Meil ei ole sinusuguseid siia vaja!“.

(jätkub raamatus)


Aga tollel hetkel olin ma kõvadusest väga kaugel. Johni sõnade järgi rääkis juba paar inimest sellest, et mina olin Hutchi gängi suurmehe poja asfaldile pannud. Et mind oli nähtud ära jooksmas. Ja et „nüüd mind otsitakse“. Te ei kujuta ette, millist sõnulkirjeldamatut hirmu tekitab selline informatsioon. Maffia (kelle kohta oleme kõik Iirimaal kuulnud, kuidas nad vaikselt inimesi tapavad, aga kunagi selle eest kinni ei lähe) otsib sind selleks, et sind karistada.

(jätkub raamatus)


Selle Galway Hookeri õllega on natuke tobe lugu – hooker tähendab inglise keeles ju prostituuti ja mina olen aastaid arvanud, et küll on õllele julge ja veider nimi pandud: Galway prostituut. Alati, kui seda tellin (see on hea Iiri õlu, soovitan), siis muigan tahtmatult või siis tekib korraks selline tunne, et vaat kus lops, tellime siin prostituuti ja veel Galwayst!

(jätkub raamatus)


Etendus toimus selle vangimaja sünges keldris ning vaatemängu sisu seisnes selles, et pileti ostnud pahaaimamatu publik suunati mööda keldri kõhedaid ja pimedaid ruume abitult ringi käima. Igas ruumis toimus midagi „müstilist“ – valgetesse hõlstidesse riietatud lapsed laulsid, keegi puhus vilepilli, kuskil lebasid pimeduses „laibad“ ja nii edasi. Inimesi juhatati ringiratast ning mina ja veel paar vabatahtlikku liikusime koos kunstnikuga pimeduses hiirvaikselt rühma ees, muutes kiiresti ruumide sisustust – tõstsime lauad ümber, panime kas põlema või kustutasime küünlaid ja muud nipet-näpet. Kõik selleks, et inimestele väga müstiline tunne tekitada.

(jätkub raamatus)


Iirimaale teen ma veel sügava kummarduse selle eest, et see maa on suutnud kogu katoliikliku musta pesu pesemisega hästi hakkama saada. Erinevalt äärmuslikust Poolast on siin viimasel ajal avalikkuse ette toodud pedofiilia, nunnade julmused, laste mõrvamine ja muud terroriaktid inimeste vastu. Kõik on päevavalgel, suure kella küljes ja „asja uuritakse“.

(jätkub raamatus)


Piletimüüjat ei ole kohal. On ainult silt, et maksa raha – sind jälgib kaamera. Pole näha kohta, kuhu raha maksta, ega ka kaamerat. Ronime üle madala aia ja sammume mäest üles külla. Oleme seal ainukesed külastajad. Lagunenud, õõvastavad majad. Rohkem ei midagi. Astun pahaaimamatult ühte pimedasse tuppa ja pean püksid täis tegema. Toas lebab voodis surnud inimene.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Rene Satsi ja Petrone Print OÜ, 2019

Toimetaja: Tiina Randus
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: erakogu

Kaanefoto: 123rf.com
Autori foto: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-47-4 (trükis)
ISBN 978-9949-651-48-1 (epub)
ISBN 978-9949-651-49-8 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
200 + 16 lk

Kommentaar

  1. Rene sulest ilmunud raamat “Minu Iirimaa” on iiri ja eesti naljade segu. Kuidas ta neid segas, kas segumasinas v6i taignakausis ei oska 6elda. Aga selles olen ma p2ris kindel, et kirjanik ise neid nalju pole v2lja m6elnud, need on t6estisyndinud lood. Nii see eluke siin Dublinis ongi. Annika Dublinist :)

  2. „Minu Iirimaa’s“ nägin kahte tugiväärtust, mille abil ise läbi elu komberdan; tõde ja armastus. Ilu on vaataja silmades. Ma ei väida, et see raamat ongi tõest ja armastusest. See on raamat, mille loed läbi ühe sõõmuga, nagu põneviku või mõne krimka.
    Rene kirjutab ladusalt ja lõbusalt, fantastilistest juhtumistest, mida mõne teise pealkirja all võiks fantaasiaks pidada. Asjaolu, et need lood ongi temaga päriselt juhtunud paneb imestusest kahte kulmu kergitama. Seejuures ei muutu peategelane kangelaseks, mitte seiklustes domineerides vaid hiljem, oma mõtteid ja hirme halastamatult alasti kirjutades.
    Õnneks on kõige taustal armastus, mis rahustab ja lohutab kui tekib kahtlus, kas hea ikka võidab kurja.

  3. “Minu Iirimaad lugedes oli mul pidevalt tahtmine karjuda “jookse Rene, põgene… Mida sa ootad tohman, tee sääred”. Siis ma hakkasin mõtlema, et ilmselt on minu igapäeva elus ka hetki kui Rene karjuks mulle “jookse!…jookse nagu oleks elu ja surma küsimus või lidu nii kuis jaksad”. Ja mulle tundus äkki, et minugi elu on tegelikult seiklusrikas ja põnev mis siis , et ei ela seda suurlinnas vaid väikses külas maal. Ja see tegi mu enesetunde muidugi märksa paremaks. Me kõik oleme “persoonid”, meil kõigil on oma lugu…Raamatu pealkirja järgi ootab lugeja ilmselt “suurt pilti” aga seda ta ei saa, sest kirjanik astub julgelt dialoogi esimese vastutuleva põneva natuuriga ja süüvib tema loosse. Mis ma öelda tahan on see, et Rene “näeb” inimesi seal kus paljud mööda vaatavad ja tänu selle on tal väga põnev ja kirju elu. Ning mul on ütlemata hea meel, et ta seda meie – lugejatega – jagada oskab ja tahab. Aitäh!”

  4. Raamatupoest ostad enda arvates raamatu Iirimaast. Lugedes selgub, et tegemist on ühe mehe seiklustega võõral maal. Naljakad ja samal ajal natuke jubedad lood. Tähelepanelikul lugemisel tuleb välja, et autor külvab salaja jutu rääkimisel väga palju infot ka Iirimaast. Seda nii märkamatult, et ei pruugi arugi saada. Hea raamat. Autoril soovitaks õpikuid hakata kirjutama. Muu jutu keskel ajalugu ja matemaatikat lastele puistata, nii et nood arugi ei saa, oleks ju hea idee.

  5. Ütlemata lõbus teos, mida ei tasu lugeda avalikus kohas, kuna kõva häälega naermine garanteeritud. Natuke õudne ka; raamatus esinevad kõik Iirimaa kollid ja travellerid v.a. härjapõlvlased. Neid tõepoolest ei esine. Aga sellest hoolimata on sellel omamoodi põnevikul helge epiloog, mis viimaks teatab, et Iirimaa on sulnis ja sellepärast on seal hää elada. Mine võta kinni… loe raamatut ja siis võta!

Vasta Liis-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga