MinuHiiumaa_esikaasBig
12,00 €

Ilmunud
08. 2018

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“

Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.

Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.

Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?

Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Katkendid

Kulda pole küll tänini õnnestunud leida, ent see ajalooline
pärand, mis majaga kaasa tuli, oli ometigi vägev. Sarvekad on
ajast aega olnud parajalt ihnsad, teisalt ehk hoopis kokkuhoid-
likud ja praktilised inimesed. Külarahvas kõneleb, et ka selles
majas elanud sedavõrd kokkuhoidlikud või suisa koonrid ini-
mesed, et näiteks kaks venda ja õde elasid vapralt koos ja ei
abiellunudki, sest muidu oleks varandus ju perekonnast välja
läinud. Liikusid naabrite seas suisa jutud, et mõnikord, eriti
pikkadel ja pimedatel õhtutel, istunud nad kolmekesi küün-
latule valgel laua ümber, võtnud kolmeliitrised purgid ligi ja
hakanud siis neisse oma metallraha lugema. Lugemise ja arvu-
tamisega olnud neil küll veidi keerulised lood, aga ega see siis
neid takistanud. Minul tuleb seda kõike kuuldes muidugi kohe
silme ette „Nukitsamehe“ film ja rahalaul, kuid muidugi olid
meie maja asukad oluliselt targemad ja midagi ehk suutsid ikka
kokku arvutada. Kas aia sisse peideti midagi sellestsamusest
loetud rahast või juhtus see sootuks varem ja teiste inimeste
aegu, sellest ei tea enam keegi kõnelda.

---
Salinõmmelt liigub Sarve poole mees, kelk ohelikku pidi järel
lohisemas. Ilmselt kalamees, vahepeal peatub, askeldab miskit
just nagu jääpuuriga, siis liigub taas edasi. Mõnes kohas peatub
pikemalt, toetab end kelgule ja õngitseb seal.
Me oleme ju mõnes mõttes sarnased – tema õngitseb kalu
seal jääväljal, mina siin püüan mõtteid selle raamatu tarbeks.
Tõsi ta on, et tema töö on ilmselgelt tulemuslikum ja annab
hea õnne korral värsket kraami õhtusöögiks. Minu mõtted,
need tulevad ja lähevad, suurt tarkust neis ei ole ja õhtul
magama peaks heitma õige tühja kõhuga.
Tema aga astub seal, kindlalt ja iseteadlikult. See on see
jääga elama harjunud inimese tarkus. Mul on sellest kõvasti
vajaka. Jääväljaga lähestikku elamine erutab ja hirmutab üht-
aegu. Oskamata ujuda, tunnen end ometigi kindlamalt lahtise
veega – jääkaane tekitatud petlikuvõitu turvatunne kindlast
pinnast jalge all muudab mind rahutuks. Kui siin oleks pikk
ja sirge rannajoon, ega mind siis jääle vist saakski, aga kuna
lahesopp on lahesopis kinni ja lahe vastaskallas alati nii kut-
suvalt lähedal, tundub kuidagi arutu ajaraisk ringiga maad
mööda minna. Nii ma siis ebakindlalt sammun, kuulates
olematuid praksumisi ja otsides potentsiaalseid vett immitse-
vaid pragusid.

---
Igatahes otsustas solvatud mees omal kõveral moel kapte-
nile tagasi teha ja sättis end koos kitsega ühel heal päeval sada-
masse just sedamoodi, et aurik oli juba lahkumas. Kaptenil
juhtus täpselt parajalt hea tuju olema, ta märkaski mahajääjat
ning suundus tagasi.
Kapten kärkinud: „Vanamees, mis sa passid seal, kobi nüüd
aga peale!“
Vanameheks nimetatud külamees seletas sillal aga rahu-
meeli oma kitsele: „Sokukene, tahtsid ju raudlaeva näha, eks
sa vaata nüid. Vaata-vaata kohe hoolega.“
Kapten muutus seepeale veelgi kurjemaks ja sõimles juba
päris valjusti ning inetusti. Mispeale ei hoidnud ka külamees
end tagasi ja valas veelgi õli tulle: „Ma tulin sokule ainult rauast
laeva näitama, ega ma tahagi peale tulla.“ Sokule seletas aga
edasi: „Ja vaata, see mees, kes sääl sõimleb ja karjub, see on
selle raudlaeva kapten.“

---
Saabub hoovile meie poolt kardetud, ent siiski äärmiselt
sõbraliku ja meeldiva olemisega terviseametnik Anti Pakter.
Loomulikult märkab ta kohe ka kassi, kes pole sammugi meist
maha jäänud; mees silitab ja nunnutab ja räägib meie noor-
härraga tüüpilisi kassijutte. Kassiisandal ununevad jalamaid
kõik meie hommikused jutud, mil veensime teda tunnikese
jooksul majast ikka eemale hoidma.
Ametnik ruttab korraks veel auto juurde tagasi, sõnades:
„Ma võtan pudelid ka kohe kaasa.“
Selle peale arvab Tõnis: „Kas ikka keset päeva maksab
niimoodi...“

---
Just seesuguses eufoorilises meeleolus löön välisukse valla
ja lendlen terrassile... kui nurga tagant imbub välja silmanähta-
valt kohalikku päritolu hurmur, jalas soliidne tumepruun
viikar, seljas kampsun lapakatega küünarnukkidel, seitel kam-
mitud ja ise muidu ontliku olemisega. Taolist ilmaimet pole
mul siinsetel teedel seni veel näha õnnestunud ja nüüd on see
veidi häbeliku koolipoisi moega tüüp meie õuel. Lasen kõik
oma mälusopid läbi, et kas meile pidi keegi täna veel külla
tulema ja kui ka ei pidanud, siis kas õnnestub mul ehk Tõnise
seniste juttude põhjal selgust saada, kellega tegemist.
Tulemusteta.
Kuid kui häda käes, küll ma siis olen julge tüdruk ka ise
otse küsima. Probleem on lihtsalt selles, et s e e härra end juba
naljalt katkestada ei lase. Jutt tuleb sealt ühtlase ja katkematu
valanguna, mis aga kõige hullem – ma ei saa poolest infovoost
vähimatki aru. See on pesueht hiiu murrak ühes kehvapoolse
diktsiooni ja enneolematu tempoga. Kui suudan kinni püüda
iga kolmanda lause, on päris hästi. Jutu sekka poetab ootamatu
külaline ka mõned alkoholist läbi imbunud harduspisarad.
Temast kaugemale kui meetrike maad ma ka minna ei saa, sest
kui ta märkab, et ma üritan eemale nihkuda, haarab bravuuri-
kalt mu küünarnukist ja lokaliseerib mu leebelt, ent kindlalt.

---
Vilma oli kõva elumutt, mehe sai ühes elektriga, kui see
ümberkaudsete ja temagi talusse veeti. Oot, millal see Sarve ja
Soonlepa külla jõudiski? Oli see nüüd 1968. aastal või hiljem,
kes seda enam nii täpselt mäletab. Ja ega ta lõpuni tunnista-
nudki, et tegemist oli mehega – oli teine väidetavalt üürnik
või nii. Kuigi üüri ei maksnud, seda ta ikka alati rõhutas sinna
juurde. Kas neil siis olid leivad ühes kapis või mitte, seda ei tea
kommenteerida, kuid külarahvas kõneleb, et näiteks kohvima-
sin oli küll kummalgi eraldi enda oma. Kavalere oli Vilmal vist
teisigi, kurtis ikka ühtepuhku, et see selle sadama läheduses
elamise needus on, et kõik kodutud loomad ja mehed, kes aga
jala saarele panevad, need tema juurde tulevad. Ja jäävad.
Oli kuidas oli, aga seal kõrgemal künkal, kauni vaatega kogu
külale, nad pisikeses tarekeses elasid. Kuigi Vilma isa oli omal
ajal merd sõitnud ja seega heldelt teeninud mees, oli majake
siiski ehitatud kalakastide lauajuppidest. Tervelt kolm korda
olevat isal olnud majaraha koos, aga tervelt kolm korda läksid
rahad ka nulli, nagu Vilma seda nimetas. Nii ei jäänudki muud
üle, kui kasutada hiidlastele nii omast leidlikkust. Vähemasti
on maja tänaseni püsti ja oli Vilmale koduks terve tema eluea.

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Mae Lender ja Petrone Print OÜ, 2018

Toimetaja: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Mae Lender, Angela Arak, Leini Kõrtsini, Taniel Kasemägi

Kaanefoto: Kaido Haagen
Autorifoto: Anette Agasild

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-03-0
ISBN 978-9949-651-04-7 (epub)
ISBN 978-9949-651-05-4 (epub)

Raamatu kirjutamist toetas Eesti Kultuurkapital.
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

pehmed kaaned, 130 x 190 mm
240 lk

Kommentaar

  1. No ei olnud see Käina mees, see oli hoopis Kaigutsi mees.

  2. Tervitused ja tänud Maele!
    Lugesin Minu Hiiumaa raamatut ilmse äratundmisrõõmuga, kuna ise oleme kah teel püsivalt teisele väikesaarele, Muhumaale. Kõik need kohvikutepäeva ja kodukontserdite korraldamise ristsed endal saadud, raamatust lugedes nõnda samased :)
    Tore mõnus-lobe lugemine, kust saab nii mõndagi aimu mis see elu saarel siis päriselt on ja veendumuse, et sarnast Muhumaaga on Hiiumaal küllalt.

    1. Aitäh, Kaia, hea sõna eest ja tore kuulda, et Sulle meeldis! Mõnusat kohanemist Muhumaal!

Vasta Tiina-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga