Minu Argentina Liis Kängsepp

Vabatahtlikuna getos

Endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse. Raamat räägib, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris. Aga mis üllatas teda 14 kuud hiljem tagasi Eestisse tulles?

„Kögesh-mögesh, envelope,” umbes nii kõlab minu kõrvadele esimene vestlus päris argentiinlasega, range daamiga, kes passe kontrollib.

„Nonii, sain, mis tahtsin, et ilma keelt oskamata otsustasin Ladina-Ameerikasse põrutada,” leian end mõtlemast. Valjuhäälselt avaldan inglise keeles arvamust, et ma ei saa aru, mis ümbrikku mult nõutakse. Daam ei lase end sellest heidutada, vaid keerutab mu punaste kaantega Euroopa Liidu passi koos aastase transiitviisaga oma maniküüritud käte vahel ning korrutab ainsat inglisekeelset sõna oma sõnavaras – envelope.

—-

Minu toa uksed avanevad koridori, kööki ja mingisse ruumi, mida võib hea tahtmise korral pidada elutoaks, kuid mida keegi kunagi kasutavat ei näi. Hiljem selgub, et Buenos Aireses pole sellistes akendevabades tubades absoluutselt mitte midagi imelikku. Sellest hoolimata mõjuvad mulle akendeta ruumid šokeerivalt isegi veel siis, kui 14 kuud hiljem Argentinast lahkuma hakkan.

Umbes teisel või kolmandal ööl oma uues kodus ehmatab mind raskest unest üles kohutav lärm. „Issand, kas tõesti maailma lõpp on käes ja ma olen ihuüksinda mingis Buenos Aireses,” on mu esimene hirmunud unesegane mõte, kui voodist püsti kargan. „Või veel hullem – keegi on asunud meie maja lammutama, aga pole mulle eelnevalt teatanud,” tormab läbi pea järgmine mõte.

—-

„Ei, see pole võimalik!!!” vehib Jorge kätega. „Ma ei tea, kas Buenos Aireses üldse tavalistele korteritele pannaksegi niimoodi internetti.”

„Mis mõttes ei panda koju internetti?” olen mina oma peas hämmeldunud, aga väljendada ma seda ei oska, sest hispaania keelt ma ju veel ei räägi, aga üritan end siiski kuidagi arusaadavaks teha. Eli on ka kuhugi kadunud, nii et keegi ei aita mul suhelda inimesega, kes pole kunagi varem suhelnud ühegi inimesega, kes ei valdaks vabalt hispaania keelt.

„No kuidas on võimalik, et sa ei saa minust aru,” on Jorge juba päris ärritunud. Tema saab aru küll, et ma nõuan talt tegutsemist, nõuan, et ta läheks korterist välja ja suhtleks inimestega. „Käisid ju kaks nädalat hispaania keele kursustel ja ikka ei saa minust aru!”

Mina vaatan talle hämmeldusest suurte silmadega otsa. Lõpuks lubab ta uurida, kas Kaklusklubi internetiseerimine on võimalik.

Järgneb mõni nädal vaikust.

„Nii, ma sõidan nüüd kuuks ajaks Mendozasse,” teatab Jorge siis. „Ja teie siis käituge siin korralikult.”

„Aga internet!?” ahastan mina. „Millal selle siis saab?”

—-

Esimese asjana tormavad meile vastu väikeste eestlastega võrreldes hüperaktiivsetena tunduvad eelkooliealised lapsed, kes tahavad meid kõiki kohe musitada ja kuna nad mind ei tunne, siis mulle igasuguseid küsimusi esitada. Kahjuks ei saa ma neist lastest aru ning seega kompenseerin suhtlusraskusi fotografeerimisega.

Dame, dame! (Anna mulle, anna mulle!),” järgnevad hüsteerilised kilked ning annan oma kaamera ühele tüdrukutest – selge viga! Lapsed tormavad kaameraga mööda ruumi ringi, üritades üksteise võidu kaamerat enda kätte haarata, pildistada ja seejärel pilte vaadata.

„Appi,” piiksatan vaikselt omaenda mõtetes. „Kuhu ma sattunud olen?”

—-

„Kuule, ega sa tea, mis siin kapis täpsemalt on?” küsin ameeriklase Jenniferi käest, osutades kapile, mida Jon tutvustas kui „vabatahtlike kappi.”

„Ei mina tea, mingid asjad vist,” ütleb Jennifer, kes on Convivenis töötanud kaks kuud. „Mingeid asju me sealt vist kasutame ka, ma täpselt ei tea.”

„Aga kuidas te siis õpetate, mis materjale kasutate?” ei saa mina aru.

„Ah, igaüks otsib ise, mis kätte juhtub,” kehitab Jennifer õlgu.

Selge, kõige lihtsam näib alustada kapi koristamisest. Esimese hooga tõstan kogu kola segamini kapist välja ning suur on minu üllatus, kui üks paberihunnik järsku ellu ärkab.

—-

„Jon, ma olen natuke mõelnud, et meil võiks siin olla üks inimene, kes tegeleb vähem õpetamisega ja rohkem teiste asjade organiseerimisega,” ütlen mina.

Yeaaaaah… Ma arvan, et sul on isegi õigus… Ma ei teagi, kuidas seda olukorda lahendada…” Jon on ameeriklane, ta on pärit Maine’i osariigst, kus inimesed pidavatki olema eriti lõdva ja rahuliku ellusuhtumisega. See pole väga abiks, kui tegemist on sinu otsese ülemusega.

„Ma mõtlesin, et ma võiksin ise selle organiseerimisega tegeleda,” räägin edasi.

Yeaaaaah… Võib-olla tõesti võiksime selle peale mõelda…”

„Jon, ma rohkem nagu ütlen sulle, et ma nüüd hakkangi sellega tegelema, mitte ei küsi, kas ma võiksin.”

—-

Saadan Alexile mitu e-kirja, paludes tal tulla ja lastele seletada, mis juhtus, kuid kirjad jäävad vastuseta, kuni Alex ühel päeval teistega koos bensiinijaama kohvikusse ilmub, kutsikanägu peas.

„Liis, mul oli niiii kiire kooliasjadega ja ma niiii tahtsin tulla, aga ma lihtsalt ei jõudnud ja mul on niiii kahju, et lapsed pidid mind ootama ja keegi ei teadnud, miks mind ei ole,” räägib Alex, „ja ma niiii tahan jälle tulla ja neid õpetada.”

„Hea küll, aga me peame kokku leppima, et selline asi enam ei kordu – lapsed usaldavad sind ja pole ilus nende ootusi taas üles kütta,” üritan kompromissile minna, „nii et sa võid tulla tagasi sama graafiku alusel, mis enne – kolm korda nädalas 15.30-17.30.”

„Aga… ma ei tea, kas ma ikka jõuan alati siia, mul on kooliasjadega niiii palju tegemist,” vaatab Alex mind oma süüdimatute silmadega.

—-

Mul hakkab iga hetkega aina halvem ja ma tunnen, et ei saa hingata.

„Kuule, sa pead nendega edasi rääkima,” ütleb mulle Pascal, šveitslasest fotograaf, kes minuga kaasas on. „Ma ei saa neid pildistada, kui sa nendega ei räägi!”

Aga esimest korda elus tunnen ma, et ma ei suuda intervjueerida. Kuidas sa vaatad neile otsa ja küsid, kui õnnelikuks nad end peavad? Millisena nad näevad enda tulevikku? Kuidas nad kavatsevad üles kasvatada selle võimaliku lapse? Kuidas neile meeldib nende töö?

Kuidas ma saan jääda rahulikuks ja professionaalseks, samas kui sellel naisel jooksevad mööda põski alla pisarad ja mees togib häbelikult varbaga voodiserva, rääkides mulle jumalast, kuidas ta käib pühapäevakoolis ja kuidas kirikuõpetaja teda paremini kirjutama õpetab, sest praegu mõistab ta kasutada vaid trükitähti.

„Jumal on meile väga oluline, tema on meie kaitsja,” kinnitab Sergio, „vaata, siin on meie piibel”. Ja ta teeb lahti sellise pehme pinali, mille nimel ma 20 aastat tagasi oleksin olnud nõus peaaegu et surema. Pärit on see loomulikult kellegi prügi hulgast.

—-

„Vabandust, me tahaks minna Luján de Cuyosse veinikeldritega tutvuma, kas buss sinna läheb siit peatusest?” küsime bussi ootavate kohalike käest. Argentina on huvitav maa, kus bussi ootamiseks moodustatakse alati saba. Naljakas kontrast minu meelest – autoliikluses üritavad kõik kõigile ära teha ja riigimakse ei taha keegi vabatahtlikult maksta, aga bussi oodates seisavad siivsalt järjekorras.

„Ei mina tea, mis bussi teil vaja on, vist seda,” ütleb üks.

„Ei-ei, neil on kindlasti vaja seda teist,” kiidab teine.

„Kuulge, see buss ei lähegi üldse siit,” kinnitab kolmas.

Kust sa siis aru saad, kuhu minema pead?! Lõpuks riskime ja ronime ühte bussi, paludes bussijuhti, et ta meid õiges kohas maha laseks. Bussis tekitame omakorda furoori, kuna algab ülebussiline aktiivne arutelu, kuhu me tegelikult minna tahame, kas see on õige buss ja millises peatuses peaksime maha minema. Minust suuremas segaduses on Cheryl, kuna tema ei räägi hispaania keelt.

„Kuulge, plikad, kobige siin maha, ma tean täpselt!” hüüatab ühtäkki sugereerivalt üks lillelise rätikuga mammi.

—-

Kui parki sisse sõidame, saab Chanchal šoki. „Issand, oled sa kindel, et see on siin?!” hüüatab ta tagaistmelt, kui Miguel tutvustab, et siin park algabki. „Mulle just räägiti, et perekonnad käivad siin päeviti piknikke pidamas!”

„Muidugi, nii see on. Aga punkt kell kaheksa lähevad perekonnad lastega koju ja punkt kell üheksa tulevad transvestiidid tööle,” teatab Miguel kindlalt. „Nad on väga punktuaalsed. See graafik töötab nii juba aastaid. Päeval muidugi on park täis kasutatud kondoome.”

—-

„Adrian ei ela enam minu juures,” ütleb Valmir mulle ühel päeval vaikselt, kui eemaldume teiste vabatahtlike jutuvadast. „Ära seda teistele vabatahtlikele räägi, aga… ma pidin kõik lukud kodus ka ära vahetama.”

Adrian, meie majapidajanna täiskasvanud poeg, oli vaid pisut enne seda kolitud Varjatud Linnast Valmiri juurde koju, et jahutada pisut mehe jalgealust, mis getos liiga kuumaks kippus minema – enese sidumine narkodiileritega ei pruugi pikas perspektiivis olla just kõige mõistlikum mõte. Eriti, kui sa neile võlgu jääd.

  • Ilmumisaasta 2008
  • Toimetaja: Epp Petrone
  • Keel ja korrektuur: Kristiina Praakli
  • Kujundus: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükkinud OÜ Greif
  • Lehekülgi 284
  • Mõõtmed 130×190
  • ISBN 9789985984895

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Liis Kängsepp

Kommentaarid


Külaline
Diana
10 aastat 1 kuu tagasi

Hästi kirjutatud! Väga meeldis autori sirgjooneline stiil ja mitmekülgne teemadevalik. Põhjalikkuselt sarnaneb pisut “Minu Itaaliaga” (või vastupidi?).

Külaline
Britta
10 aastat 6 kuud tagasi

Meeldis! Hästi kirjutatud, sai ikka targemaks küll riigi kohta, sest siiani olen minagi Argentiina ja Lõuna-Ameerika osas sama võhiklik olnud, kui antud raamatus jutustatud ankedoodi Ameerika president 🙂 Meeldisid ka punktitatud listid-peatükid raamatu lõpu poole – miks mitte sellises shnitis teinekord terve reisipäevik välja anda?

Külaline
M.
12 aastat 26 päeva tagasi

Kirjavead kirjavigadeks – see ei seganud mind süvenemast siia raamatusse. Väga huvitavast ühiskonnast sain osa, ning tihtipeale ei mõista eestlased, et Eestis on hea elada. Järjekordne hea lugemine:)

Külaline
Laura
12 aastat 4 kuud tagasi

Ma ei taha siia jätta Delfi kommentaariumi kommentaari sarnast ülbitsemist, aga kahjuks pole mul midagi eriti head selle raamatu kohta öelda.
Minu kätte sattus esmatrükk, nii et ma ei oska öelda, kas teise trükki ka muud muudatused peale piltide sisse läksid.
Esmalt kubiseb see raamat kirjavigadest. Ligikaudseks kirjavigade arvuks pakun ma 200. See ei ole öeldud stiilil ‘ah, seal on miljon viga’, vaid raamatus ongi kohutaval kombel vigu, alates korduvast sõnast, ärajäänud tähest, olematust punktist lause lõpus, küsimärgist mitte-küsilause lõpus, lõpetades valesti kasutatud sidekriipsudega, koolonitega, rääkimata loendamatutest koma- ja stiilivigadest.
Teiseks, nagu juba eelpool üks kommenteerijagi märkis, pole autori stiil just kõige parem, kuigi tegemist on ajakirjanikuga.
Jälgin ise ka mõningaid reisiblogisid, enamasti sõprade omi. Selle põhjal võin öelda, et antud raamatu puhul on tegemist lihtsalt ühe keskmise reisiblogiga.
Kui selline asi aga juba välja otsustati anda, siis oleks kogu sisu vajanud väga tugevat toimetamist. Kui seda võimalust (rahalises mõttes?) polnud, siis oleks kirjutist andnud ka sõprade-tuttavate peal katsetada.
Olen mõnelt poolt lugenud kriitilisi kommentaare ‘tänapäeva reisikirjanduse’ suunas ja olen alati haavunud olnud, kuna minu arvates on ‘Minu-sari’ väga huvitav algatus. Seega loodan ma, et küllalt massiline väljaandmine hetkeks natuke peatub. Ma ei tea, palju neid käsikirju kirjastusele pakutakse, sest selle raamatu põhjal võiksin arvata, et võeti esimene ettejuhtuv ja paisati trükki. Kuidas tegelikul asi on, ma ei tea. Igatahes soovitan/loodan, et edaspidi valitakse hoolega, mida trükki lastakse, sest keskpäraseid reisiblogisid on terve internet täis ja nende trükkimiseks poleks vaja paberit kulutada. Samuti loodan ma, et mõningaid raamatuid hakatakse dubleerima, st üks riik, aga autorid on erinevad.
Ma tõesti loodan, et minu öeldut võetakse konstruktiivse kriitikana, sest tegelikult mulle ‘Minu-sari’ meeldib. Kahju, kui ka teistele raamatutele mõne tõttu mõru mekk külge jääb.

Külaline
Priit
12 aastat 7 kuud tagasi

Olen selle raamatu lugemisega poole peal ning leian, et pealkiri peaks olema pigem “Minu Ciudad Oculta” aga mitte “Minu Argentina”. Minu vanaonu rändas Argentiinasse 1920-ndatel ja ma oleksin tahtnud huviga lugeda Buenos Airesest ja argentiinlastest, selle asemel on raamat keskendunud getoelule ja boliivia-paraguai-peruu immigrantidele. Riik ise on huvitav, käsitlus selles raamatus aga kuidagi kitsas ja ühekülgne.

Külaline
Anneli
13 aastat 9 kuud tagasi

Suured tänud Liisile Minu Argentina kirjutamise eest!
Veetsin ka ise mitu kuud Argentinas töötades, nii et äratundmisrõõme kogesin pea igal leheküljel, sealne keel, graatsilised ja kuumaverelised inimesed, tavad, söök… oeh, igatsus tuleb kohe peale 🙂 Kohati jättis raamat mulle negatiivse maigu Argentinast, aga olekski ju igav, kui kirjandus oleks vaid objektiivne!
Väga tõelähedane, informatiivne, huvitav ja kindlasti väärt lugemine. Soovitan julgelt kõigile!

Külaline
"minu" fänn
14 aastat 1 kuu tagasi

Ma olen peaaegu kõik sama sarja raamatud läbi lugenud, kuid see on olnud minu jaoks üks põnevamaid ja kaasahaaravamaid raamatuid üldse! Tavaliselt olen ma lugemises üsna aeglane ja ei jõua väga kiiresti lõppu, kuid selle lugesin ühe korraga läbi.
Fantastiliselt kirjutatud!
Aitäh!
Kindlasti loen ka Liisi Lõuna-Ameerika tripi raamatu läbi 🙂

Külaline
Mall
14 aastat 1 kuu tagasi

väga mõnus lugemine. Ja autoril hea silm detaili tabamiseks. Võibolla andis omalt poolt soodsat ‘tausta’, et olen Eestisse tulnud vabatahtlikega töötanud – nii ekstreem meil muidugi (?) pole, aga üht-teist tuleb tuttav ette ikka (ei tea, kust voodilina või teksasid osta, või mida need asjad toidupoes sisaldavad…).
Ja mind ei häiri sugugi, et üksikud lood. Elu ongi lugudest kootud!

Külaline
unimogster
14 aastat 1 kuu tagasi

See oli ainuke “minu” sarja raamatutest, mis lutsu raamatukogus niisama riiulis seisis. Võtsin koju kaasa ja nüüd tean, miks ta seal seisis. Raamatukogu annab vabaduse ka viletsamaid, väiksema tähelepanu ja viimistlusega raamatuid lugeda ja ruttu tagasi viia…
Eriti kurb olen, et ei autoril ega toimetajal polnud ilmselt aega. Kuis muidu saab olla, et nii hästi alanud raamat nii jamalt lõppeb? Alguse eest 10 punkti:)

Külaline
Epp Petrone, kirjastaja
14 aastat 6 kuud tagasi

Selle raamatu avaldamise ajal me veel ei pannud fotolisasid vahele. Kahju jah… Liisil on väga häid pilte, ta blogis peaks olema viiteid nendele albumitele.

Külaline
Kuupaiste
14 aastat 7 kuud tagasi

Autor kirjutab mitu korda fotografeerimisest, aga kus need fotod siis on!!!???
Aga lugeda on põnev, tubli noor naine oled!Hakkan nüüd ka Sinu blogi huviga lugema!

Külaline
Tüdrik
14 aastat 9 kuud tagasi

Võib- olla, kui poleks siit kommentaariumist lugenud, et on palju kordusi, poleks ise seda raamatut lugedes tähelegi pannud, kuid nüüd panin ikka küll. Muidu peaks ma ütlema, et ajakirjaniku kohta eriti ladusat jutustiili ei olnud. Kuid tõesti, raamat oli muidu huvitav, juhtumised olid põnevad:)

Külaline
Ingel
15 aastat 1 kuu tagasi

Mulle meeldis hea ja ladus kirjutamisstiil. Veidike häirisid mõned kordused, kuid ehk on see lihtsalt seotud sellega, kui ruttu raamat läbi lugeda. Kui see on enne uinumist öökapiraamat, mille läbi lugemiseks läheb palju-palju õhtuid, siis on kordused vist isegi teretulnud. Aga kui lugeda ühe soojaga läbi, siis ei ole vaja fakte üle korrata.
NB! See ei sobi kindlasti öökapiraamatuks, sest seda ON võimatu enne lõppu jõudmist käest ära panna.

Külaline
bibi
15 aastat 3 kuud tagasi

Ma ei saa aru, miks on Argentina ühe i-ga? Eesti keeles on ju kahe ii-ga? Ja see nii häirib mind kui ma raamatut loen.
Mõnes kohas tundub kahjuks, et raamat on kiiruga kirjutatud – autor kordab mõnda asja nii mitu korda, et imelik hakkab. Täpselt nagu oleks autor ära unustanud, et eelmisel leheküljel kirjutas juba sellest ja siis kirjutab uuesti… Aga muidu väga huvitav!
Plaan on kõik selle sarja raamatud läbi lugeda:)

Külaline
Seebike
15 aastat 4 kuud tagasi

Jube vahva raamat! Ma tahan nüüd ka volunturistiks minna!

Külaline
Raili
15 aastat 5 kuud tagasi

Naljakas on mõelda, et ise olen hetkel Argentinas ja jubedalt tahaks raamatut lugeda, aga kuskilt pole seda saada.

Külaline
Raili Laansalu
15 aastat 5 kuud tagasi

Naljakas on mõelda, et ise olen hetkel Argentinas ja jubedalt tahaks raamatut lugeda, aga kuskilt pole seda saada.

Külaline
Lugeja
15 aastat 5 kuud tagasi

Mul on praegu pooleli- ja väga soovitan!!
Kui Hispaania raamat oli (minu jaoks) suht ootuspärane- ikkagi Euroopa, ise käidud-kuuldud, siis siin raamatus kirjeldatu on ikka täitsa teine maailm.

Külaline
Anni
15 aastat 6 kuud tagasi

Ma ei suuda otsustada kas lugeda või mitte.kas sellest samast sarjast on paremaid raamatuid ?

Külaline
kuulge
15 aastat 6 kuud tagasi

neiud, väga head raamatud!

Külaline
Heler
15 aastat 6 kuud tagasi

Katkendid on küll väga paljutõotavad! Ja kogu see sari, väga hea idee ja ilmselt veel palu üllatusi pakkuv!