Maailm läbi inimese 
Minu Amsterdam Margot Roose
04.2011
Normaalne on piisavalt hull
Ärge muretsege – see pole metsik seiklusraamat, vaid väga turvaline lugemine linnast, kus kõik käib vastavalt reeglitele. Linnast, kus rongi minutiline hilinemine põhjustab suurema skandaali kui samasooliste abiellumine, vabatahtlik surm meditsiinitöötaja käe läbi või omaenese kehaga elatise teenimine.
Näib, et Amsterdamis on justkui kõik lubatud.
Või siiski pole?
Margot Roose
Räägime veel restoraniärist ja elust Amsterdamis ja vene kirjandusest, sest Rocco on tuline slaavi kultuuri austaja. „Eks mulle meeldivad noored vene poisid ka,” pilgutab viiekümnendates slavofiil kavalalt silma.
„Eriti baleriinid,” lisab Fred leebelt naeratades.
„Amsterdami balletitantsijad on enamik endisest Nõukogude Liidust ja meie Rocco on agar balletihuviline. Pool truppi on regulaarselt meie restos söömas. Ma algul arvasin, et mis see õbluke baleriin ka sööb, aga need adoonised panevad viis käiku nahka ja nõuavad veel lisagi! Aga ega meil pole kahju kunsti toetada.”
Hiljem kuulen Remkolt, et baleriinid jõuavad tihti ka restoraniomanike magamistuppa, muidugi mitte tantsuetendusteks.
—-
Õhtu edenedes leian end mingil hetkel ühega vastsetest abielunaistest omavahel. Marieke lonksab rõõmsalt šampanjat ja pajatab ootamatu avameelsusega oma seksuaalse identideedi otsingutest.
„Ma tegelikult teadsin juba väga varakult, et olen teistsugune kui mu õed. Mulle pole kunagi meeldinud tüdrukute mängud ja ikka leidsin ennast isaga puutööd tegemas või vendadega mootorrattaid putitamas. Just sellepärast olin isaga väga lähedane ja kui teismeeas selgus, et tunnen „ebapuhast” huvi tüdrukute vastu, oli see suur šokk eelkõige mulle endale.”
„Arvata võib, et kirikuõpetaja peres pole omasoolist ihaldav tütarlaps just hea uudis. Kas su isa vähemalt püüdis sind mõista?”
„Eks ta omal kombel muidugi üritas mu „pahest” aru saada. Aga ennekõike avaldus see lakkamatus palvetamises ja jumalalt olukorra muutmist paludes. Tegin ka ise kõik, et „normaalseks” saada. Käisin teraapias ja sundisin end klassivendadega kohtamas käima. Kohtingud olid tegelikult väga lõbusad, sest meil oli palju ühiseid teemasid alates spordist ja lõpetades tüdrukute vahtimiseni. Kõik oli tore, kuid sõbralikkusest kaugemale asi ei arenenud, sest meeste jaoks puudus minus igasugune naiselikkus. Paar korda ikka proovisin ka traditsioonilist seksi, aga no vastik oli.”
—-
See hetk jääb mulle alatiseks meelde. Kõik inimesed on arvatavasti kohanud prostituuti või kedagi, keda kahtlustatakse lõbutööstuse palgal olevat. Hoopis teine asi on seista silmitsi omavanuse kauni naisega, kes seda niiviisi ilma häbenemata tunnistab ja lisaks mu ausat reaktsiooni ootab. Ma ei oska muud teha, kui võtan ta käe ja silitan seda. Niimoodi ta kätt hoides kuulengi tema loo.
„Ära arva, et olen mingi õnnetu perevägivalla ohver või alkohoolik. Olen väga korralikust perest, mul on õde ja tublid õpetajatest vanemad. Mul oli õnnelik lapsepõlv ja lõbus ülikooliaeg. Kuni ülikooli lõpetamiseni ei omanud raha erilist tähtsust, kõigil oli seda vähe. Alustasin esimesel töökohal algklasside õpetajana. Kujutad isegi ette, millised on noore õpetaja palgad Bulgaarias. Pärast poolt aastat töötamist sain aru, et sel pole mõtet. Finantsiliselt ei jõua ma iial kuhugi.”
„Aga kas sul oli siis millestki puudus?”
—-
Mul endal pole õnneks veel kedagi surra aidata tulnud,” ohkab verivärske täisõigustega arst.
„Aga kui oleks vaja, kas sa põhimõtteliselt oleksid selleks valmis?”
„Muidugi oleksin, ja tead, ma arvan, et iga hea arst oleks. Mul on kahju oma ametikaaslastest mujal riikides, kelle võimuses pole oma patsienti ametlikult lõpuni aidata. Samas usun, et nad teevad seda nagunii. Eutanaasiaseaduse puudumine ainult muudab nende elu keerulisemaks, sest alati on risk lõpetada mõrvarina.”
Arutan sama teemat veel mitme inimesega ja minu üllatuseks tulevad kõik varem või hiljem välja väitega, et eutanaasia on põhjendatud, kui patsiendi elukvaliteet seda nõuab. Niisiis – inimese tahe on siingi kõige tähtsam argument. Aga kui vaba see tahe siis ikkagi on?
—-
Rahvast on palju ja reaktsioone ka. Laupäevased šoppajad ei suuda oma silmi uskuda ja väiksed lapsed kilkavad erutusest, kui autopiltidega alasti onud-tädid mööda kihutavad. Kuulen enda ees pidurite kriginat ja silmi tõstes näen hirmutavalt lähedal suurt võdisevat valget tagumikku. Tagumiku omanik on vanem härra, kellel kurvis ratas kontrolli alt väljus. Ta pöörab ümber ja vabandab viisakalt.
Ma püüan kõigest hingest mitte ta alakeha vaadata. Ja sellega on nagu tavaliselt, kui pingsalt millestki hoidud – nagu kiuste kipub pilk ikka konarlikul teel värisema kippuvatele tagumikkudele ja rindadele.
Minu kõrvale ilmub kuskilt tagantpoolt noor naine rattakorvis istuva paariaastase lapsega, mõlemad täitsa paljad. Jääme valgusfoori taha rohelist tuld ootama ja mu Veenuse kehaga naabrinna naeratab julgustavalt. „Ma tean küll, mis tunne sul on! Ma olin eelmisel aastal „pooles vinnas” osalemas.
Ära karda!” hüüab ta julgustavalt. Eespool lisab üks meestest, et ainult esimene moment on raske. Pärast jääb vaid tunne, et mõnus kevadtuul paljast nahka paitamas on maailma kõige mõnusam asi.
—-
Suure peohalli uksel võtavad meid vastu tumedatesse vihmakeepidesse mässitud ukse-bitch’id ja kuulekalt oma järjekorda ootavad külastajad. Pealtnäha tunduvad kõik viisakad kodanikud, soliidsetes mantlites ja puha. Kui ei teaks, kuhu minek, võiks vabalt mõelda, et seltskond on teel klassikakontserdile või ümber nurga supermarketisse. Tänapäeval võib ju veidi dramaatilisemat meiki kõikjal kanda. Igasugused illusioonid ürituse suunitluse kohta kaovad, kui jõuame garderoobi, kus igavad ülerõivad pealt heidetakse. Siin kooruvad teksade alt nähtavale nahksetes niudevöödes gladiaatorid, särgi seljast unustanud ulakad koolitüdrukud ja piitsa plaksutavad matroonid.
„Muidugi jama, et peab korraliku ürituse jaoks nii kaugele sõitma. Aga samas – Läti ja kogu Baltikum on ikka liiga väikesed, et anonüümsust säilitada. Ma ei kujuta ettegi, mis saaks, kui keegi Riias meie meelelahutusest teaks! Ma olen ka väikestviisi poliitikas ja millegipärast arvan, et mu valijad ei mõistaks mu seksuaalset eneseväljendusvajadust. Kuigi jumal teab, mis nad ise kodus teki all teevad,” arutleb Igor.
—-
„Mina ikka arvan, et on imelik, kui vanemad lapsele korteri müüvad. Eriti situatsioonis, kus vanematel on mitu korterit ja ühel lastest elamispinda vaja. Eestis küll lihtsalt antaks see korter lapsele,” süüdistan hollandlasi perekondlikus vereimemises.
„No aga mis siis teine laps saab? Okei, annad mõlematele elamispinna, kui korterite arv kattub laste omaga. Aga kui mitte? Pealegi, korterid pole enamasti võrdväärsed. Kuidas siis olukord lahendada?” küsib Wouter vastu.
„Aga siis võib korterid maha müüa ja raha laste vahel jagada.”
„Jah, seda enamasti tehaksegi. Pärast vanemate surma.”
„Aga kui lapsel on varem abi vaja?”
„Siis laps otsib parema töökoha, ostab loteriipileteid või läheb panka. Täiskasvanud lapse majandusmured pole vanemate probleem. Nii nagu pole pensionil vanemate rahamure laste probleem.”
—-
„Vaata, hollandlased on lihtsalt sellest staadiumist välja kasvanud, kui naabriga võisteldi suurema auto või vingema maja teemadel. Nüüd võrreldakse enda kaitsva tiiva alla võetud hädalisi. Ja see on vaieldamatult ühiskonnale kasulikum viis üksteiselt mõõtu võtta.”
„Seda küll. Muide, uuem trend on ikka toetatav laps või elevant ka oma silmaga üle vaadata. Ja kui esimene džunglikohtumine hästi läheb, kutsutakse kostile võetud võõramaa laps mingiks ajaks Hollandisse külla. Külaskäik on samas ka käitumise test,” kirjeldan tuttavate kaugemale arenenud heategevuslikke ettevõtmisi.
„Mis mõttes test?”
„No umbes nagu loomade varjupaigast koera võtmise puhul. Et kui kutsu su Louis Vuittoni käekoti ribadeks järab ja nurka pissib, siis saadad ebasobiva elaja tagasi. Lastega käib samamoodi. Mu kolleeg kirjeldas, kuidas nad koju varjatud kaamera paigaldasid ja siis Malawist pärit külalislast mitu päeva jälgisid.”
„No ja mis siis edasi sai? Kas jäeti laps päriseks?”
—-
Teisele korrusele jääb ülisuure valge karuvaibaga magamistuba, töökabinet ning jooga- ja mediteerimisruum. Hiljem selgub, et kogu majapidamine on sisustatud rangelt feng shui põhimõtete järgi. Kummaline on võhivõõra korteris niimoodi ringi uidata, eriti Jasperi-suguse inimese omas. Kujutage ette, et teil avaneks võimalus näiteks Peep Vainu kodus ja kontoris sobrada. Piiramatu ligipääs arvutifailidele ja isiklikule päevikule? Minnes veelgi isiklikumaks: kui paljud oleks valmis uudishimulikku külalist oma kõige privaatsemasse maailma lubama? Kõikjal on märkmepabereid ideesähvatustega, laual lebab avatuna Jasperi päevik ja poolik raamatukäsikiri. Loen ahnelt väikesest hollandi poisist, kes kasvab üles jõukas peres. Materiaalselt rikkas, aga mitte õnnelikus.
- Blogija Keiti Margot Roose "Minu Amsterdamist"
- Blogija Meelike Margot Roose „Minu Amsterdamist”
- Blogija Mormelar Margot Roose „Minu Amsterdamist”
- Delfi lehel on katkend Margot Roose „Minu Amsterdamist”
- Lugeja Archibald Margot Roose „Minu Amsterdamist”
- Blogija Meeri Margot Roose „Minu Amsterdamist”
- Blogija Marca Margot Roose „Minu Amsterdamist”
- „Minu Amsterdami” autor Margot Roose Vikerraadio saates „Uudis+”. Küsitleb Arp Müller.
- Blogija Sehkendaja Margot Roose „Minu Amsterdamist”
- Blogija Ok Margot Roose „Minu Amsterdamist”
- Blogija Margot Roose „Minu Amsterdamist”
- Fotoreportaaž Margot Roose „Minu Amsterdami” esitluselt
- „Minu Amsterdami” autor Margot Roose publik.delfi.ee lehel oma raamatust
- Lugeja Ortodorto arvustus.com lehel Margot Roose „Minu Amsterdamist”
- Mariann Kaasik kirjutab publik.delfi.ee lehel Margot Roose „Minu Amsterdami” esitlusest
- Margot Roose („Minu Amsterdam”) kirjutab Eesti Ekspressis alasti võitlusest autostumise vastu
- Blogija Kadri Margot Roose „Minu Amsterdamist”
- Margot Roose „Minu Amsterdami” sünniloost
- Inge kirjutab Margot Roose „Minu Amsterdamist”
Autoriõigus: Margot Roose ja Petrone Print OÜ, 2011
Toimetaja: Riina Luik
Keel ja korrektuur: Riina Tobias
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildialbum: Margot Roose isiklik arhiiv, David Walden, Dara Colwell, Briggit George, Patrick Kaas, Photobooth
Küljendus: Aive Maasalu
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978–9949–9076–6–3
pehme kaas, 130 x 190 mm
288 lk
Läbi müüdud
Ostan e-raamatuna
Kommentaarid
Mulle ka väga meeldis :). Olen korduvalt külastanud nii Amsterdami kui ka muidu Hollandit ning suhelnud hollandlastega väljaspool nende kodumaad. Viimasel Amsterdami-reisil oli raamat kaasas õhtuseks lugemiseks :D. Äratundmishetki oli palju. Vahepeal tekitas hämmingut, et kui paljude veidrustega on autoril õnnestunud kokku puutuda, kuid eks raamatusse ju koondataksegi põnevamad osad, et raamatut huvitavamaks teha. Ainsana segasid dialoogid, need olid väga kohmakalt ja ebausutavalt kirja pandud. Kaudne kõne ehk oleks aidanud teksti sujuvamaks muuta, dialoogid olid ülimalt ebaloomulikud.
Eelnevate kommentaaride vihapursked on hämmingut tekitavad, kurja Silja antud lingid küll ei kutsunud avama. Jään siiski enda ning autori Hollandi/Amsterdami kogemuste juurde 🙂
Lõpetasin just Amsterdami-raamatu ja tahan autorile aitäh öelda! Lugemine läks ludinal, palju sai teada ja parasjagu oli kogu aeg pinget üleval. Mulle hirmsasti meeldis, et kõiki teemasid oli kajastatud parasjagu – ei jõudnud igav hakata ja samas polnud kahju ka, sest kohe algas uus ja põnevam peatükk. Kui tiba norida, siis mind jäid häirima pikad ja detailsed dialoogid, mida mõne teema (nt usuküsimused) kajastamiseks kasutatud oli. Need ei tundunud absoluutselt usutavad. Tekkis tunne, et need on võimalik niiviisi sõna-sõnalt kirja panna ainult diktofonilt transkribeerides, aga miks peaks keegi oma eravestlusi lindistama? Aga igal juhul on tegemist sellise raamatuga, mis tasub järgmise Hollandi-reisi eel läbi lugeda või lausa kohvrisse pista.
P.S. Selmet tundus mulle sõnana ilmselt nii orgaaniline, et tagasi mõeldes ei meenu ükski koht, kus seda kasutatud oleks. Ju siis sobis. Ja pr Van Dijk peaks abi otsima. Soovitan vaadata ka filmi Anger Management.
Olen mõned head aastad Hollandis elanud ja väga soe tunne tekkis seda raamatut lugedes. Täpselt sellise mulje mulle see maa jättiski. Ma ei saa kuidagi aru Silja vihapurskest. Ja kui mõni fakt ongi natuke siia või sinnapoole kaldu, siis see ei oma tähtsust, sest raamat kirjeldab väga hästi hollandlasi ja Hollandit üldiselt, nii nagu üks kõrvaltvaataja neid näeb, mitte ei aja näpuga statistikas järge. Mõnus raamat. (Ja Holland ei ole ka minu jaoks mitte kuidagi metsade maa, isegi kui seda kusagil jupike peaks leiduma…vähemalt randstadi´i piirkonnas.)
Minu lemmikraamat “Minu-sarjast”!:) Siin raamatus kogesin ma kõike alates imetlusest lõpetades kadedusega. Kindlasti tahan nüüd pärast selle lugemist ka Amsterdami sattuda ja seal seda olustikku nautida! Suurepärane raamat lihtsalt!
Väga asjalikult kirjutatud raamat. Hollandisse minnes võtan teejuhiks. Aitäh autorile!
Küll juba ammu loetud raamat, aga suurepäraselt kirjutatud ja väga meeldis! Aitäh! 🙂
Oli siis põhjuseks see, et hankisin Margoti raamatu trükisoojalt teel lennule Amsterdami või nautides lugedes aprillikuist Hollandi päikest, kuid soe ja eluterve mulje jäi mulle sest kõigest. On suurepärane, kuidas autor lugupidavalt vaatleb seda maad ja inimesi; ei kriitilisi ainuõigeid hinnaguid andes ega eufoorilselt kõigega nõustudes. Mis puutub raamatu vähe hulludesse tegelastesse, siis siin tahaksin Margotile vaid õnne soovida – kui ise oled põnev ja avatud inimene, siis ümbritsevadki sind värvikad kujud, ka tunduvalt kahvatutoonilisemas Eesti ühiskonnas. Suur tänu toreda raamatu eest ning stiililt ja sisukuselt annab kirjutis paljudele “Minu…” maaldele silmad ette.Pole liigset enese upitamist ega ka ülekäe kirjutamisega ego toitmist. Ja mis puutub tigedatesse arvamustesse, siis eks vähe veeklaasis tormi tekitada oli ka raamatu üks eesmärkidest? :)Kirglikkus on ikka parem kui tuimus! Jõudu Sulle!
Lugesin raamatu läbi, mulle meeldis. haarav ja huvitav. Lugedes nüüd seda sopaloopimist siin ajab ikka muigama küll.:) Lühidalt öeldes on
Proua van Dijk ´i vallutanud sõgeda viha põhjuseks kadedus.
Asi pole mitte niivõrd faktivigades, vaid selles, et Hollandi raamatu kaanel ilutseb kellegi teise nimi, mitte tema oma.
Tundub, et koduperenaisel on lihtsalt tunnustuse ja tähelepanuvajadus ning igav elu.
Ja siit https://www.facebook.com/note.php?note_id=294645643895526
Isiklikust vihavaenust autori vastu saab täpsemalt lugeda http://siljavandijk.blogspot.com/
veebil. VARSTI! Oi ma tõesti vihkan seda autorit!
Lugupidamisega,
Silja van Dijk
Lugesin Silja Van Dijk kommentaare Amsterdami kohta ja mitte ei saa aru. Kas kommentaaride põhjuseks on isiklik vihavaen.Või pole kirjastus olnud nõus avaldama Silja poolt kirjutatud lugusid.Seda võiks kaaluda,Silja tahab vägisi Amsterdami raamatut üle kirjutama hakkata.
Lugesin just selle raamatu läbi, väga hästi kirjutatud ja nauditav raamat oli. Senini “Minu” raamatute seerias üks paremaid.
Võiks muidugi raamatu inglise (ja-või hollandi?) keelde tõlkida, vaatame, kas ideele tuleb pärituul appi… Oleks vaja sealtpoolt mõne huvitatud kirjastuse kontakti.
Mina elan hetkel Haagis, õpin siin ja käin veidi tööl ka. Raamat on mul hetkel veel pooleli, kuid suur osa sellest paneb noogutama ja kaasa mõtlema, olen ka oma hollandlastest sõpradele raamatust rääkinud ning neil tekkis kohe suur huvi – tahaks ise ka seda raamatut lugeda! Seega mõtlesingi uurida, kas on mingil hetkel plaanis raamat ka inglise keelde tõlkida?
Edu Amsterdamis!
Tundub, et reageerisin liiga kiiresti Silja kommentaarile. Siinkohal võtan oma vabanduse faktivea kohta tagasi, sest mu info mobiilide abil liiklusummikute mõõtmise kohta on täiesti korrektne ja kehtib siiani. Nimelt põhineb TomTomi liiklusummikute info nii riikliku liiklusreguleerimise võrgustikul kui ka anonüümsel GSM telefonide liikumisel Hollandi teedel.
Kui kedagi huvitab siis siit saab selle kohta rohkem infot:
http://www.startpagina.nl/verkeer/
http://www.bright.nl/hd-traffic-widget
Inglise keeles – http://www.tomtom.com/landing_pages/traffic_solutions/web/index.php
Kõigepealt, suur tänu kirgliku tagasiside eest. Silja, mul on väga kahju, et raamat sulle nii suure pettumuse valmistas, et sa seda isegi lõpuni ei suutnud lugeda. Ja seda põhjusel, et faktuaalne info on ebatäpne?
Enda kaitseks pean ütlema, et vältisin teadlikult fakte, sest suur osa faktuaalsest informatsioonist aegub kiiresti. Sellepärast valisin pigem variandi, et kajastada üldisi suundi ja jõuda vestluste ning kirjelduste kaudu amsterdamlaste mõttemaailmani. See „suure venna“ teema on raamatus selleks, et kirjeldada hollandlaste kirge kõike mõõta, jälgida ja reguleerida. Selleks, et anda edasi tunnet, mis siin kauem elades valdab, et esmapilgul boheemlaslik linn peidab endas väga täpselt töötavat süsteemi. Ka see mobiilide kasutamine liiklusinfo mõõtmiseks ja kajastamiseks on raamatus vaid selleks, et kirjeldada hollandlaste püüdlust tehnikat maksimaalselt kodanike elu parandamiseks rakendada. Ma väga vabandan, et see fakt jäi tõesti üle kontrollimata, sest kirjutasin selle loo juba aastaid tagasi – just siis kui selle tehnoloogia testimine toimus.
Prostitutsiooni teema – loomulikult on seal tänavatel turvasüsteemid aga sellegipoolest on võimalik ruumidesse siseneda. Muide ka naised võivad sealsetes „kabinettides“ kliendid olla ja sel juhul pole turvamehel üldse mingit põhjust külastuse vastu huvi tunda;) Ma ei tea kuidas sulle tõestada, et olen ühes „punases kuubikus“ sees käinud… Ma tõesti ei mäleta, kas ma jõin seal teed või Coca-Colat ja kas kogu vestlus toimus täpselt seal ruumis või rääkisime neil teemadel mõnel muul koosviibimisel. Ja ma ei näe mingit põhjust, miks see sind kui lugejat nii endast välja peaks viima? Ma ei ole ka kuskil väitnud, et prostituudid kõik oma tööd armastavad. Pealegi vaevalt, et 15,000 Poola prostituuti kajastaksid kuigipalju siinsete lõbutöötajate arvamusi (väidetavalt on selle ameti pidajate huvid Hollandis ülekeskmise kaitstud).
Ma ei ole öelnud, et Hollandis pole üldse metsa. Väitsin vaid, et Amsterdami piirkonnas on sellega kehvasti. Rõõm kuulda, et seal kus SINA elad on palju metsa ja saab kõvasti seenel käia. Ma ikkagi jään endale kindlaks, et võrreldes Eestiga on Hollandis metsaandide korjamine rohkem reguleeritud ja ka mitte massiliselt harrastatav.
Ma ei ole ka kuskil väitnud, et hollandlased on “suurem jagu paksud” või eestlased kõhnemad. Kaaluprobleemid on kõikjal Euroopas kasvav probleem aga mu lugu polnud ju üldse sellest. Mu dieedihaipide teemaline peatükk kajastas siinseid söömisharjumusi ja paar aastat tagasi tõelise hulluse mõõtmed võtnud S.Bakkeri dieeti. Sa vist veel ei elanud Hollandis siis?
Nagu enamiku Minu sarja raamatute puhul pole ka Minu Amsterdam dokumentaaljutustus ja tõepoolest olen muutnud nimesid, kombineerinud isikuid ja olukordi. Eks ikka selleks, et võimalikult kompaktselt jagada hetki ja olukordi MINU elust Amsterdamis. Veelkord, mul on kahju, et raamat su ootustele ei vastanud! Samas ütled, et raamat oli alguses ülihuvitav – seega mingi osa ehk oli ikka lugemist väärt ka:)
Uskumatu, et selline raamat on välja antud.
Raamat on ülihuvitav alguses. Aga samas eksitav eestlastele, kes elavad Eestis. Autor ei ole uurimistööd teinud ja arvattavasti ei oska piisavalt hollandi keelt, et kontrollida raamatus käsitletud fakte.
Suured üllatused, mis mind tabasid seda raamatut lugedes!!!
Kõige suurem üllatus oli, et liiklusummikuid juhitakse mobiiltelefonide liikumise kaudu!! Väga lihtne on seda fakti kontrollida, kui oskad piisavalt hollandi keelt. Kahjuks ei ole see asi siiani nii, prooviti küll mobiiltelefonide kaudu tuvastada teemaksu maksmist, kuid ka see ei läinud läbi.
Järgmine üllatus oli, et autor sai vabalt siseneda prostiutsioonitsooni?? See kõik on ulme. Tavaliselt on asi lihtne, kui töötad – teed ei joo ja ukse peal on alati suured karud, kes kontrollivad rahvavoolu. Sellesse tsooni ei ole võimalik nii lihtsalt siseneda teed jooma!!! Muide, hiljutise uurimuse järgi on küsitletud 15 000 poola prostituuti, kellest 85% ei tööta sellel alal vabatahtlikult. Aga see on ainult poola prostituutide arvamus, oma elust 🙂
Metsad?? Ja meil Hollandis on metsad, kus on võimalik ka seeni korjata ja mustikaid jne. Autor imestab raamatus, et teatud ajal võib marju korjata. See sama asi kehtib ka Eestis!! Eesti Mets annab teada, millal võib Eestis metsa minna.
Autor kirjeldab, et hollandlased on suurem jagu paksud. Suured numbrid hollandi keelsetel veebilehtdel näitavad, et Eesti elanikkonna kekmine KMI on peaaegu sama võrreldes Hollandiga, vahe on vaid 00.??.
Raamatus on kohutavalt palju eksitavaid fakte, samas autor kirjutab huvitavalt ja utoopiliselt oma elu, kujutan ette, et eesti lugeja on täielikus vaimustuses.
Muide, ma ei ole siiani suutnud raamatut läbi lugeda, sest faktid, mida autor pakub on valed.
Lugupidamisega,
Silja van Dijk
Vastuseks KAJA-le:
Paar sõna mu raamatust läbi vilksanud Eesti naise fenomenist siis… Ma arvan, et eelkõige on Eesti naised ülitublid, selle sõna kõige paremas tähenduses. Enamik eestlannasid pürgib täiuse poole kõiges – see kajastub nii nende välimuses, hariduses, töökuses kui kauni kodu ja ideaalse perekonna loomises. Täiuslikkus tundub esmapilgul muidugi väga atraktiivne, eriti meestele kelle kohalikud naisealternatiivid teevad seda, mis neile endile parasjagu tore tundub.
Üldiselt näevad Eesti naised välja nagu … nad nõuaksid palju tähelepanu (high maintenance). Tegelikkuses aga on nad enamasti üsna vähenõudlikud ja harjunud kõigi raskuste kiuste rõõmsad ning kaunid välja nägema. Kellelgi pole ju tarvis teada, et blondid salgud on odava poevärvi ja paaritunnise mässamise tulemus ning haute cotoure peokleit on teise ringi poe paarieurone õnneleid.
Kokkuvõttes tundub mulle, et Eesti naise fenomen peitub osaliselt ka nende näilises valmiduses olla iga mehe unistus. Ja mitte ainult iga mehe vaid lausa kogu ühiskonna jaoks täiuslikkuse kehastus. Eestlannade nn. kameeleoni käitumine, olla vahelduva eduga ideaalne teenija köögis, printsess peol ja lõbutüdruk magamistoas. See kui kaua selline situatsioon ka naist ennast õnnelikuks teeb on muidugi individuaalne. Aga põgusalt Tallinna külastavad mehed nii kaugele ilmselt ei mõtle… Nemad näevad vaid seda, mida neile nädata tahetakse;)
Minu hetke top neile, kes soovivad konkreetsest paigast ja elust-olust rohkem teada enne reisile minekut:
1. Amsterdam
2. Ungari
3. Argentina
4. Kanada
5. Pariis
Ülejäänud raamatud on külmaks jätnud, kas liiga pealiskaudsed, ühekülgsed või isiklike draamade lood. Reisiraamatute suhtes olen väga valiv, aga enda pisikesse kogusse ostan need kindlasti.
Väga mõnus lugemine oli. Lugesin kahe päevaga läbi. Nagu raamatu alguses kirjas, siis tõesti Holland on kuidagi kahe silma vahele jäänud, märkamatu riik olnud ka minu jaoks. Igatahes olen võtnud endale eesmärgiks Amsterdam oma silmaga üle vaadata.
Margot, kuskil raamatu keskel kasutad sa väljendit “Eesti naise fenomen”. Aga sa ei räägi sellest täpsemalt. Mul tekkis küsimus, seda lugedes, mida see täpsemalt tähendab.
Kaiti ja Margot: aga mulle, vot, meeldib “selmet”! Nii et minu poolt keeletoimetajale hoopis aitäh 🙂
Väga mõnus lugemine! Tänud autorile! Ootan vaid, et lisaks Minu Amsterdamile tuleb kunagi ka Minu Holland. Hollandlased ise ütlevad, et Amsterdam ei võrdu Holland, ehk et elu Hollandis tervikuna ei ole nii kirju.
Kaiti, mul on endal täpselt sama tunne selle “selmeti” suhtes:( Usu mind see ei ole sõna minu sõnavarast vaid jääb rubriiki keeletoimetamine… Ja mõtlesin, et pole minu asi korrektse eesti keele vastu võidelda… Nii, et palun kergemat karistust:)
Raamat ise oli lahe lugemine ja edenes kiiresti. Jäi aga häirima sõnakasutus “selmet”… ma lihtsalt ei salli seda sõna ja iga kord, kui see ette tuli (päris tihti) siis tekkis kohe väike “arrrghhh”. Kui Brüsseliga alustasin, siis oli sama jama, kohe alguses oli see paganama “selmet” sees ja juba mõtlesin, et no läheb jälle lahti aga õnneks sinna algusesse see jäigi. Vot selline kiiks on mul:)
Mina olen ise Hollandist pärit (Maastrichtist) ja mulle väga meeldib see raamut. Praegu elan veel Eestis, aga kolin varsti Amsterdamisse. Ma ei ole kunagi seal elanud, sellepärast mulle väga meeldib, juba sellest natukene lugeda. Tean nüüd paremini, mida mind ootab seal. Ja muidugi eestlase silmi läbi… huvitav! Mõned märkused Hollandlastest tunnen kohe ära. Näiteks see: ‘kui palju kartuleid sa sööd?’ See tõeline on niimoodi, ja saan aru, et see on väga imelik eestlaste jaoks. Samamoodi et mulle on imelik, et kui ma eestlaste juures söön, et võin ise valida, kui palju ma söön. Aitäh!
Mulle meeldis, kuigi ma pean mainima, et tegelikult pole see Amsterdam ühti nii kummaline, kui sellest raamatust tundub. Ja ka selle asukad ei ole nii kirjud, autoril on lihtsalt enda ümber õnnestunud äärmiselt kirev seltskond koguda. Kirjutan raamatust ka pikemalt siin: http://amsterdamis.blogspot.com/2011/05/minu-amsterdam.html