minu_ameerika
8,00 €
Ostan e-raamatuna

Ilmunud
07. 2007

„Minu”-sarja avaraamatu kolmas, täiendatud trükk!

Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.

Katkendid

Mis juhtub, kui eksida tuletõrje-eeskirjade vastu

Istun niisiis mina oma maja taga tuletõrjerõdul, naudin vaikust, lähedal puulatvadel jooksvaid oravaid ning kirjutan Eestisse sõbrale kirja – paberi ja pliiatsiga, nagu ennevanal ajal. Õnn on päris lähedal. Ahjaa, aga Marta? Tema naudib telekatoas oma lemmikvideot „Old MacDonald`s farm” ja laulab heledal häälel kaasa „heia-heia-hoo”.

Idülli jagub ligi pooleks tunniks, siis väsib Marta istumisest ära ja tuleb emmet otsima. Tahan just hakata aknast välja tema juurde astuma, lõpetaks ainult lausekese kirjas ära…

Järgmisel hetkel on Marta roninud akna all oleva korvi otsa ja otsustanud end käte abil aknast välja platvormile vinnata.

Vaid korraks jõuab ta oma keharaskusega akna küljes rippuda, ja õnnetus ongi juhtunud.

Marta on potsti maas. Ei ole viga saanud, isegi ei nuta, vaid ajab end nõudvalt püsti: „Emme, tahan opa, õue!”

Aga temaga koos on potsti alla tõmmatud ka aken!

Kolm lugu jootrahast

Sain kaks aastat tagasi emadepäevaks Justinilt-Martalt kohaliku massaažisalongi kinkekaardi.

Kui mõnus seanss läbi sai ja ma olin riides ning valmis ruumist lahkuma, tuli massöörineiu sisse tagasi, kaasas klaas vett. Ta ulatas selle mulle ja küsis: „Kuidas te end tunnete, kuidas meeldis?” – „Hästi meeldis!” kiitsin ma ja jõin vee ära.

Ulatasin klaasi tagasi ja mõne sekundi jooksul tundus mulle, et massöör ootab minult midagi. Seisab ja vaatab mind, naeratades. Kas ta tahab jootraha? Aga ma tulin ju kinkekaardiga, selle jätsin ette registratuuri. Ma ei teagi, kui palju see kinkekaart üldse maksis, sinna oli peale kirjutatud „tund aega rootsi massaaži” – kuidas ma saaksin sealt 20 protsenti maksta?

Üks dialoog tuumasõjast

Justin istub arvutis ja nohistab lugeda minu blogi, inglise-eesti sõnastik näpus.

„Mida sa siin kirjutad – Hiroshimast midagi?”

„Jah… Oma lapsepõlve tuumasõjahirmust.”

„Oo, kas teile kah õpetati koolis, mis teha, kui sõda hakkab?”

„Justin! Kas teil oli siis samamoodi?” Üllatusega taipan, et meie, kaks külma sõja lapsukest, polegi sel teemal muljeid vahetanud.

Rinnahoidjatega beebid ja alasti kauboi

„Sa pead selle pissipotiga pildi kohe internetist maha võtma, seda võidakse kasutada internetis lastepornos! CNNs just räägiti sellest!” Mu meheema on telefonis hingetu.

Katsun talle seletada, et mu netialbum on nähtav ainult valitud sõpradele. Oma südamerahuks suurendan arvutis pildi detaile, et olla kindel – mu pooleteise aastase tütre särgike ulatub põlvedeni, nii et tegu ei ole suguelundite eksponeerimisega, miks peaks keegi tahtma pilti kasutada lastepornoks? Lihtsalt üks pisike tüdruk istub potil.

Teekond tagasi Ameerikasse

…Väravas vaatavad ametnikud meid üllatunud pilkudega. „Kas te tõesti jõudsite esimesest terminalist siia? Teie lennuki rahvas on juba õhtusele lennule arvatud!” ütleb üks neist sel ehtinglaslikul kombel, millest ei saa aru, kas see oli tõsi või nali.

Sahmerdatakse pardakaarte teha, kohale jõuab ka mahajääjate grupp.

Aga mina saan veel kord „seiklust” nautida.

„Kus on teie USA elamisluba?” küsib paks soliidsete prillidega ametnikuhärra. „Meil pole õigust teid lennukile lubada.”

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Epp Petrone ja Petrone Print OÜ, 2007
  • Toimetaja: Dagmar Lamp
  • Keeletoimetaja: Helju Vals
  • Kujundaja: Anna Lauk
  • Korrektor: Anu Seppa
  • Trükk: AS Triip
  • ISBN 978-9985-9996-2-2
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 240 lk

Kommentaar

  1. mõnus ajaviiteraamat, hea puhkeajal kätte võtta ja osa saada sealsest elust…

  3. Naudin! Ja saadan ameerika-eestlasest-sõbrannale äratundmiseks ka.

  4. “Minu Ameerika” on tohutult hea raamat. Esimesest osast sai minu truu kaaslane Rumeenia-reisil ja teisest mõnus öökapiraamat. Huvitav, milleks kujuneb kolmas osa…?

  5. Minu viimase aja suurim lemmik raamaturiiulil:) Olen jaanipäevast saadik selle raamatu kolm korda läbi lugenud ja nüüd ootan juba kannatamatult jõuluvana, kes lubas teisegi osa tuua….:)
    See on selline mõnus raamat, mida ei saa enne käest panna kui läbi on, aga samas on kogu aeg hinges kahju edasi lugeda, sest siis saab see ju läbi:D
    Loodan, et vanarahval on õigus, kui ta ütles, et ega kaks ilma kolmandata jää…_:)

  6. Jään ootama “Minu Ameerika 3″.
    Nii mõnususad ja muhedad lood.
    Suppper!!!

  7. Hämmastav negativism ja kriitika. Aja raiskamine.

  8. Ma pole ammu raamatut lugedes kõva häälega naerda saanud, aitäh!

  9. vahvad ja humoorikad raamatud need Ameerika lood. Neid lugedes esialgu naersin, et pisarad silmis, siis võttis veidi tõsiseks, siis hakkasin oma elu ja asju üle mõtlema ja vaatama.
    Tänu Epule on nüüd nii mõnigi asi minu elus teisiti.

  10. kiidan ka, AGA nii kohutavalt/tohutult häiris, et Ohio on Florida kõrval sinu raamatu jutu põhjal!!! No kuule, nati võiks ikka ju geogaafiat uurida, eriti kuna see jutuke oli nii ajalehes kui nüüd ka raamatus!!!

  11. Nipitiri – otsisin selle koha välja tekstis. Tsiteerin:

    ”
    “Võõrastega ei julge küll poliitikast juttu teha,” tunnistab mu tuttav, kes elab Ohios. See on üks neid osariike – Florida ja Pennsylvania kõrval – mille pärast käib igal presidendivalimisel tegelik võitlus.
    ”

    Ma mõtlesin seda, et Ohio, Florida ja Pennsylvania on kolm osariiki, kus toimub tegelik presidendivalimine (sest seal on vabariiklasi-demokraate umbes pooleks) – ei mõelnud, et nad on geograafiliselt kõrvuti.
    ;)

  13. Sain alles nüüd raamatut lugema ja mulle väga meeldib!Suur tänu Epp, et Sa oled oma mõtted kirja pannud ja väga hästi tegelikkust kirjeldanud neile, kes pole üle lombi veel jõudnud (ja võib-olla ei jõuagi…). Nautisin väga seda kohta, kuidas Marta kahte keelt õpib.Ei tasu muretseda, lapsed on koolieelses eas ja üldse ,kuni 10 -da eluaastani hästi altid ja vastuvõtlikud uusi keeli õppima, kõik läheb hästi! Aga nüüd ongi uudishimu – kuidas Anna ja Marta suhtlevad omavahel Eestis ja vanavanemate pool?
    Edu, palju päikest ja armastust Teie koju!

  14. Kas pilte ei ole ikka veel lisatud? 1. ja 2. osa kunagi varem loetud, aga nii väga oleks fotosid ka vaadata tahtnud:)

  15. Mina ka ootasin fotosid ja sirvisin poes, pidin pettuma – no miks poleks võinud fotosid lisada sellesse uude trükki? Ma oleksin ostnud, aga vaat nüüd ei osta.

  16. Sain just loetud, äratundmist oli palju, aga mõned asjad on vist siis kas osariigiti või sõltuvalt elukohast (suurlinn vs. väiksem linn) nii teisiti, et minu kogemustega üldse kokku ei lähe (näiteks lapsega arstil käimine). Olen ise siin mikihiiremaal elades hakanud aru saama, et mõned asjad ongi nii fundamentaalselt erinevad ja osad lausa riigi alustaladesse sisse kirjutatud, et üks tavaline eestlane võib ju sellest lõpuks aru saada miks nii on, aga mõistus karjub, et miks ikkagi??!! :))

    Vaatamata sellele, et mõne asjaga ei olnud nõus ja mõni asi pani pead vangutama (noh, mulle tehti näiteks kohe selgeks, et SSN peab raudselt PEAS olema une pealt ja roheline kaart reisides ALATI kaasas) oli siiski tore lugeda ja kaasa muiata.
    Abikaasale ostan My Estonia, et ta teaks, mis teda mõne aasta pärast ka tegelikult ees ootab. ;)

  17. Üks minu lemmikuid “Minu …” sarjast, sai kogu raamat ühe hooga läbi loetud. Elasin samal ajal USAs ning osad asjad tulid nii tuttavad ette, eriti arstide ja tervisekindlustusega seotu. Marta keeleõpingud panid aga südamest naerma!

  18. See oli esimene raamat, mille Minu sarjast läbi lugesin. Vägagi meeldis, oli kerge lugeda. Ja pani tõsiselt mõtlema ületarbimise peale,mis ka siin toimub…

  19. Ahmisin igat rida sellest raamatust ning ka naeruturtsakad olid kerged tulema:) Päris mitu teemat pani raamatus mõtlema – ameeriklased ei olegi üliinimesed, vaid rahvas oma vigade ja nõrkustega. Autori ja tema mehe raamatuid lugedes on mul tunne, et tegu on vanade tuttavatega. Keep going. Ning mul on hea meel, et ma selle sarja ning selle võlu avastasin 2 kuud tagasi.

  20. Tänaseks siis 3 Minu Ameerika raamatud läbi loetud supper!!! Nende raamatutega nagu ka teiste Minu.. sarjadega on tõesti nii hakkad lugema ja käest enne ära ei saa kui on läbi. Sooviks teada kuna on võimalik käes hoida 4 Minu Ameerika raamatut?? Ootan seda põnevusega. Seniks soovin Epule ja tema perele jõudu ja jaksu uute raamatute kirjastamisel !!!

  21. Kõik kolm Ameerikat läbi loetud ja nauditud :) Väga mõnus lugemine, informatiivne ja humoorikas.

  22. Mulle ei meeldi selline üdini negatiivne suhtumine teise riiki, rahvasse ja ka oma mehe perekonda. See, et mujal on teised kombed ja tavad, kui ise oleme harjunud, ei tee meid veel paremaks. Minu Ameerika õnneks oli väga positiivne ja minu raamat oleks hoopis teistsugune …

Vasta nipitiri-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga