Minu Alaska Maria Kupinskaja

Ilmunud
01.2008

Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast

Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südamed, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama.

Maria Kupinskaja, autor

NB! Raamat on koos fotolisaga!

See on ühe hilisõhtuse autosõidu ajal Tartust Ida-Virumaale, kui ma tühjast-tähjast rääkides lõpuks Selle Teema tõstan.

„Emm, kuule, mul on üks idee, kuhu suveks tööle minna.”

„Jaa? Kuhu?”

„Eee… Ameerika Ühendriikidesse.”

„Sinna, kuhu Katigi läheb?” (Kati on mu keskkooliaegne pinginaaber, kes sätib end suveks Ameerikasse raamatuid müüma)

„No peaaegu.”

„Aga mis tööd seal tehakse?”

„Kaks varianti: kas hobustega ratsutama või kelgukoertega turiste sõidutama.”

„Oo, see oleks küll hea! Aga kuhu täpselt?”

Ma vannun, te võiks autos isegi ritsikate sidinat kuulda – nii pingeline on see vaikus, kui end vastamiseks kokku võtan.

Ma olen täiesti veendunud, et hetkest, kui üle mu huulte tuleb sõna „Alaska”, saab auto täis valimatut sõimu sellest, kas ma pean end mingiks polaaruurija Roald Amundseniks, et kavatsen kuhugi sellisesse kohta tööle minna. Aga pole midagi teha, on vaja küsida. Ma ei ole võimeline ilma ema toetuseta minema.

—-

Kuigi turistide seas on palju „keskmiselt ülekaalulisi” inimesi, kahvatab kõik seninähtu hetkel, kui ühel ilusal päeval astub maasturist välja emalaeva mõõtu naine ning kõik koerajuhid näost kaameks lähevad.

„Oi, jumal, ei, ärge pange teda minu kelgu peale, ärge pange teda minu kelgu peale,” kuulen kedagi oma töökaaslastest selja taga kommenteerimas ning jälgin diskussiooni peategelast – naist, kellest oleks lihtsam üle hüpata, kui mööda minna.

Puhtinimlikust aspektist saan ma kommenteerija murest väga hästi aru – kehakaalu mõttes on see naine umbes sama hea kui kolm tavalist inimest kokku ja ükski giididest pole huvitatud sellest, et koerad sellist lisamassi ringi vedama peaksid. Kellegi kelgule tuleb ta aga ometigi panna.

—-

Dokumentide allakirjutamise protsessi vingeim osa on see, et esimest korda elus tuleb mul alla kirjutada paberile, mille umbkaudne mõte on selline:

„Mina, Maria Kupinskaja, mõistan, et liustikulaager on muust maailmast füüsiliselt eraldatud territoorium, millele ligi pääs sõltub lisaks muudele teguritele ka ilmastikuoludest. Alljärgnevaga kinnitan, et mõistan riske, mis kaasnevad võimalusega vigastada end ajal, kui arstiabi saamine on välistatud halbade lennutingimuste tõttu ning keeldun esitamast tööandjale nõudmisi kahjutasu osas, mis tulenevad eelnimetatud riskide täitumise võimalusest.”

Lühidalt öeldes on see paber, mis ütleb: „Jah, ma saan aru, et kui ma murran pilvise ilmaga jalaluu, siis ma istun oma murtud jalaga senikaua telgis, kuni pilved laiali lähevad ja päästehelikopter järele saab tulla.” Ja teate, mis? Ma valetaksin, kui ütleksin, et see paber ei pane mind uhkusest paisuma.

Emale jätan selliste dokumentide olemasolu igaks juhuks mainimata.

—-

Heliseb äratuskell. Andre keerab teise külje ning vajutab pläriseja kinni. Osa koeri haugub, taevast sajab lund ja telgi katuselt kostab vaikne tõps-tõps-tõps-tõps. Öösel magamiskoti suu juurde kondenseerunud hingeõhk tilgub krae vahele, kui end liigutama hakkan.

Brr!

Küünitan end üle magamiskoti ääre Andre poole, kes on samuti üleval. Kulub veel vähemalt viis minutit, enne kui ma lõpuks valju ohkega luku lahti tõmban ja välja ronima hakkan.

Magamiskoti sees on ju nii soe!

Kraade on kolm kuni neli alla nulli. Õhtul põrandale sattunud lumi pole ära sulanud, kuivama jäetud saapad on põranda küljes kinni, niisked püksid ära külmunud, veekruusil jääkirme peal. Hammaste pesemiseks vajaliku hambapasta saamine on paras tsirkus, tuubiga tuleb tükk aega ringi vehkida, enne kui asja saab.

—-

„Kuidas nad teavad, kuhu minna?” – see on kelgusõidu konkurentsitult enim esitatud küsimus.

Ei ole vahet, kas seda küsitakse enne kelgule istumist, sõidu ajal, pärast sõitu – mingil hetkel pillavad turistid selle „pommi” niikuinii ja mingil hetkel vastavad koerajuhid sellele niikuinii.

„Ah, teate, esimestel koertel on suised nagu hobustel ja ohjad ulatuvad kelguni välja. Kui ma parempoolsest tõmban, siis nad lähevadki paremale,” seletab Shane surmtõsisel ilmel ning üritab mitmesajandat korda kõlavat teemat enese jaoks huvitavamaks muuta.

„Mis asja, päriselt ka või!?” ei saa õllekõhuga papi Shane’i huumorist aru ning hüüab natuke maad tagapool kelgule lähenevale mammile: „Irene, kujutad sa ette, neil on suised! Nagu hobustel! Ma ju ütlesin sulle!”

Shane’i näole tekib totakas irve. Ta on seda nalja vähemalt kümnel korral rääkinud, iga kord erineval toonil, kuid seni ei ole ükski turist nii lihtsameelne olnud, et teda uskuma jäädagi – ikka on leidunud seltskonnas mõni, kes koerajuhile skeptilisest otsa vaatab ja küsib ettevaatlikult, ega Shane ometi tõsiselt ei räägi. Aga mitte sel korral.

—-

Ülesmäge sõitmine sujub üsna hästi. Probleemid tekivad alles siis, kui tagasi laagri poole suundudes risti üle sügavate roobaste peame minema – oleme just päev varem roomikautoga lõbusõidul käinud ning selle elaja jäljed on vähemalt poole meetri sügavused.

Jacques’i kelk läheb, jõnksti!, üle sügavate roobaste, vaarudes korraks paremale küljele, kuid tõuseb tagasi vertikaalsesse asendisse ning jätkab sõitu. Minu kelk läheb samuti, jõnksti!, üle sügava roopa, siis veel teisegi, ning on teisel pool takistusi juba peaaegu stabiilseks muutumas, aga… lendab siiski pikali.

Nii mina kui ka vanahärra, kes minu ees istub, lendame suure hooga lumme, ning kelk, millest ma paanikahoos lahti olen lasknud, lohiseb Jacques’i rakendile järele.

„Jacques, oota!” karjun ma rakendile järele ning jooksen, süda rinnus tagumas, lumes lamava vanahärra kõrvale.

„Palun tee nii, et tal ei oleks ühtegi luumurdu, palun tee nii…” pomisen ma ei-tea-kellele ning aitan vaest meest hange seest tõusta.

  • Autoriõigus: Maria Kupinskaja ja Petrone Print OÜ, 2008
  • Toimetajad: Liis Kängsepp, Epp Petrone
  • Keel ja korrektuur: Elo Kuuste
  • Kujundus: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükk: OÜ Greif
  • ISBN 978-9985-9931-1-8
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 256 lk

Comments


Külaline
Mariliis Ruutma
3 years 5 months ago

Tere! “Minu Alaska” kordustrükk plaanis ei ole. Soovitame osta e-raamatu või otsida antikvariaatidest kasutatud paberraamatut.

Külaline
K
3 years 5 months ago

Kas kordustrükk on ka plaanis?

Külaline
Epp Petrone
4 years 7 months ago

Ka mul on see sarja üks lemmikuid 🙂 Manni vahetu ja vaba kirjaviis ja ellusuhtumine…olen seda lugemiseks soovitanud nii teismelistele kui vanaemadele.

Külaline
Kirsti
4 years 7 months ago

Aitäh selle imeilusa ja kaasahaarava “kõik on võimalik” jutustuse eest. Nautisin teose ülesehitust ja kirjastiili. Parim Minusarja raamat mida lugenud olen. Aitäh veelkord!

Külaline
Julia
6 years 9 months ago

See oli mu teine “Minu … ” raamat ja tõeliselt meeldis. Suurepärane kirjastiil ja huvitav teemakäsitlus. Muidugi oleks võinud olla rohkem kirjeldust elu-olust ka väljaspool laagrit, kuid see ongi ju “Minu Alaska”. Lugesin väga kiiresti läbi ja tekitas suure isu järgmiste MINU-raamatute järele. Nüüdseks suur ports loetud ja veel sama suur ports ees ootamas:) Kokkuvõttes ülihea raamat, soovitan.

Külaline
lugeja
6 years 10 months ago

Väga inspireeriv, kaasahaarav ja südamlik raamat. Hoolimata sellest, et see teine töökoht oli just tööandjate mõttes üks kehvapoolne koht – ülemine laager ilmselt püsiski püsti eelkõige toredate ja entusiastlike inimeste tööpanuse ärakasutamisel. Tore, et jagasid seda suurepärast seiklust!

Külaline
Reet
7 years 5 months ago

see on üks esimesi minu sarja raamatuid, mida lugesin mitu aastat tagasi ja siiani on meeles, väga ehe ja mõnus reisikiri.

Külaline
Liina
7 years 8 months ago

Ei mõista kuidagi siinseid kiuslikke torisejaid. Raamat oli hästi tore ja südamlik, parasjagu elu ja parasjagu Alaskat ja koeri. Väga sümpaatne lugu. Kingiksin julgesti sõpradelegi.

Külaline
lilleriin
7 years 11 months ago

kapsas keeletoimetaja kapsaaeda ka minu poolt, aga raamat ise oli tore! mulle jubedalt meeldis see kirjeldamise oskus, mis need pontud nii elavalt silme ette manas 🙂 värvikas lugemine!

Külaline
Marya
8 years 5 months ago

Kahjuks ei meeldinud. Ei teagi miks.