Mina olen ookean Sandra Steingraber
01.2009
Lapseootel keskkonnateadlase päevik
„Iga naine, kes rasedaks jääb, toob uude kogemusse oma isiksuse eri tahud. Mina olen ökoloog, mis tähendab, et ma mõtlen tihti elusolendite ja neid ümbritseva keskkonna suhete üle. Kui ma kolmekümne kaheksa aastaselt rasedaks jäin, mõistsin hämmeldunult, et mina ise olin elupaigaks muutunud. Minu üsas oli ühe elanikuga ookean.
Nii ma siis pöörasin oma teadlasepilgu sissepoole ja hakkasin tõsiselt uurima elu sünni bioloogilist draamat – seda, kuidas väliskeskkonnast naise kehasse voogavatest õhu, toidu ja vee molekulidest hakkab põimuma uus elu. Ma uurisin ka keskkonnast tulenevaid ohtusid rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele. Kuidas läbivad mürgised ained vintske käsna moodi platsenta? Kuidas leiavad tee lootevette? Kuidas sisenevad rinna tagaosas asuvatesse piima tootvatesse mügarikesse? Kuidas mõjuvad arengu algusjärgus olevale lapsele kokkupuuted sünteetiliste kemikaalidega? Vastused neile küsimustele tundusid minu kui tulevase ema uue vastutuse mõttes kõige tähtsamad. Ja nad kõik osutasid ühele lihtsale tõele: keha sees oleva ökosüsteemi kaitsmine nõuab kaitset keha ümbritsevale ökosüsteemile.”
Sandra Steingraber
„Kuule, Jeff?”
„Mhm.”
„Ma siin mõtlen paari asja.”
„Mida siis?” Ta keerab raadio vaiksemaks.
„Mitte ainuski neist rasedate buklettidest ei soovita tulevastel emadel uurida, mida riiklik mürkainete register nende kodukandi kohta ütleb.”
„No aga sina ju vaatasid, eks?”
„Jah, ma otsisin internetist.”
„No ja…?”
„Ja McLeani maakond on õhus sisalduvate reproduktiivmürkide poolest Illinoisis esirinnas.”
Räägin talle täpsemalt, mida välja olin uurinud. Kõige suuremad kogused lootele mürgiseid aineid tulevad sojaubade töötlemise tehasest (heksaan) ja autotehasest (tolueen). Nimekirjas on ka glükooleetrid ja ksüleen. Kõik need on lahustid.
„Jeerum,” ütleb Jeff.
„Kusjuures selgus, et ülikool kasutab oma territooriumil kuut erinevat pestitsiidi. Ma siis uurisin nende toksikoloogilist mõju ka. Kaks on teadaolevalt loomadel sünnidefekte põhjustanud.”
„Kas neid minu ateljee juures spordiväljakul ka kasutati? Seal olid kogu aeg hoiatuslipukesed väljas.”
„Ei tea. Ja kas pole kummaline, et meie günekoloog niisugustest asjadest üldse juttu ei teinud. Ega Bloomingtoni joogivee hädadest. Mu meelest tema ütles ainult, et sushit ei tohi süüa.”
Naerame mõlemad…
—-
Hommikune iiveldus ei ole ka mingi hiljuti tekkinud nähtus. Vanimad kirjeldused on papüürusel ja pärinevad nelja aastatuhande tagant. Seda kommenteeris Aristoteles, nagu ka Rooma arst Soranus, kes soovitas vaeva leevenduseks kuiva toitu, lahjat veini, massaaži ja kaarikusõitu. Antiikaegne kaastunne hommikuse iivelduse all kannatajate suhtes on muljetavaldav. (Kusjuures asi ei piirdu muide hommikuga, vaid iiveldus on tihti kõige tugevam ärkamise ajal. Võin seda omast käest kinnitada.) Kahekümnenda sajandi algul muutus suhtumine tõredamaks. Fakt, et hommikusele iiveldusele polnud adekvaatset meditsiinilist selgitust leitud – ja et mõned naised sellest täiesti pääsevad –, võimaldas õitsele puhkeda põhjuslikkuse psühholoogilistel teooriatel ja häda neile, kes kannatajad olid…
—-
Aga toksiliste kemikaalide mõttes ei ole platsenta paraku üldse mingi barjäär. Ema veres ringlevaid aineid sorteerib platsenta eelkõige molekulmassi, elektrilise laengu ja lipiidse lahustuvuse alusel. Teiste sõnadega, väikesed, neutraalse laenguga molekulid, mis rasvas hästi lahustuvad, saavad vaba läbipääsu oma kahjulikust mõjust olenemata…
—-
Kõige rohkem võlusid mind ökoloogiliste toiduahelate elegantsed mustvalged skeemid. Ühe aasta õpikus suundusid energia liikumist tähistavad nooled päikesevalguselt rohule, rohult lehmadele ja lehmadelt piimale. Järgmise aasta omas päikesevalguselt ränivetikatele, ränivetikatelt koorikloomadele, koorikloomadelt meritindile, meritindilt makrellile, makrellilt tuunikalale. Kõigi skeemide viimase astme hõivas inimene kui tuunikala ärasööja ja piima ärajooja. Millalgi – ei mäleta, millal just – tutvustasid õpikud bioakumulatsiooni mõistet. Just see oli muidugi Rachel Carsoni raamatu oluline sõnum: et pika elueaga mürgised ained, näiteks kloreeritud pestitsiidid, ei jää lihtsalt lahustunult keskkonda, kui nad mingil põhjusel sinna sattunud on. Nad hoopis liiguvad toiduahelas ülespoole ning akumuleeruvad – kontsentreeruvad – kindlalt ja kõigutamatult. Meritindist makrelli. Makrellist tuunikalasse. Tuunikalast inimesse…
—-
Enne joogiveeks saamist on lootevesi ojad ja jõed, mis veehoidlaid täidavad. Põhjavesi kaevudes. Enne ojadeks ja jõgedeks ja põhjaveeks saamist on lootevesi vihm. Kui hoian käes katsutit omaenda looteveega, hoian katsutit vihmapiiskadega. Lootevesi on ka apelsinide mahl, mida hommikul jõin, ning helveste peale valatud piim ja tee sisse segatud mesi. Ta on spinatilehtede rohelistes rakkudes ja õunte mahlases viljalihas. Ja munarebus. Kui vaatan lootevett, vaatan vihma, mis sajab apelsinisaludele. Vaatan melonipõlde, kartuleid niiskes mullas, härmatist karjamaade rohul. Katsutis on lehmade ja kanade veri. Mesilaste ja koolibrite kogutud neste. Mis on koolibri munas, on ka minu üsas. Mis on maailma vees, on ka siin minu käes…
—-
Järgmisel päeval tõuseme Jeffiga liftis sünnitusosakonda. Tunne on nagu peaproovis. Meid juhatatakse ootetuppa. Mõne hetke pärast avab ukse ja astub sisse kõige jõulisema olekuga naine, keda eales kohanud olen. Päris raske on mitte vahtida ta käsivarsi ja biitsepsit, mida ümbritseva opi-ürbi rohelised varrukad nagu kohe-kohe rebeneks. Kõigepealt läheb ta termostaadi juurde ja sätib seda pisut.
„Rasedate naiste ja menopausis õdede jaoks on siin tiba liiga palav. No nii, mis ma siis teie heaks teha saan?”
Suurema osa tunnisest vestlusest räägime sünnitusabi ajaloost ja üha kasvavast medikamentide kasutusest. Sheilal on hea meel kuulda, et tahaksin ravimiteta sünnitust, kui õnnestub. Ta küll ei luba midagi, aga ütleb, et tal on kenakesti nippe – kaasa arvatud lahkliha massaaž –, mis suurendavad võimalust erinevaid sekkumisi vältida. Kõik muu selgub asja käigus. Mulle meeldib tema kindel olek ja ausus.
Olles kuulanud kannatlikult ära minu mitmesuguste ilma narkootiliste valuvaigistiteta läbi tehtud meditsiiniliste protseduuride kirjeldused, Sheila noogutab.
„Olgu siis nii. Ma ei lase anestesioloogil sisse hiilida.” Ta saadab meid liftini ja surub kätt. Ja siis kõnnib piki koridori minema, nagu läheks majale katust panema või siga veristama…
—-
Toitmise algul Faith mekib natuke, nagu peakokk puljongit. Siis paneb silmad kinni, sulgeb suu nagu topsi tihedalt ümber kogu roosakaspruuni ringi ja hakkab tõsiselt pihta. Ootan, et oksütotsiin kohale jõuaks ja see tunne on niisugune, nagu vajuks rindade sees sametist eesriie alla. Natuke kõdi, soe, luksuslik. Laktatsioonispetsialistid nimetavad nähtust piima nõristumise refleksiks, aga mulle meeldib rohkem vanamoeline termin – sõõrdumine. Vanade piimatalunike jutus oli iva, kui nad lehmade kohta ütlesid: „Kui enne lüpsi udarat ei sõõruta, siis piima ei tule.” Faith ajab suunurkadest natuke piima välja ja siis imeb tugevamalt, neelab, neelab. Aeg-ajalt peatub ja vaatab mulle otsa, nagu oleks just midagi meelde tulnud, mida ta mulle öelda tahab. Aga noh, tühja kah, ja ta hakkab uuesti tööle…
—-
Kui pärast diplomi saamist hakkasin ise tulevastele arstidele bioloogiat ja keemiat õpetama, olid toiduahelad ja ökoloogia jälle õpikute viimasteks peatükkideks taandatud – ja nendeni ei jõudnud me peaaegu kunagi, sest enne lõppes kevadsemester. Mu ainsaks seoseks bioakumulatsiooni mõistega jäi kolletav plakat klaasvitriinis minu labori ukse juures. Sellel oli kujutatud DDT teekond jõe suudmealal ning noolekesed lõppesid jällegi inimesega, keda kujutas musklis mehe siluett. Aga siis pani üks ökoloogiaseminari ajal möödaminnes pillatud kommentaar mind plakatit täpsemalt silmitsema. „Mees,” märkis üks külalisprofessor irooniliselt, „ei ole toiduahela viimane lüli. Toiduahela viimasel astmel on rinnaga toidetud laps.”
Aga loomulikult! Pärast seda, kui tuunikalaga võileib ja klaas piima on toiduks tarvitatud, saavad neis leiduvad mürkained veel ühe võimaluse kontsentreeruda, ja see toimub imetavate emade rindades, kus toidust tilkhaaval kogutud kalorid inimpiimaks muudetakse. Plakatil kujutatud ahelast puudus terve lüli ehk troofiline aste – nagu ka kõigil varem õpitud skeemidel, algkoolist ülikoolini välja. Puudus kõige viimane ja kõige kõrgem aste – see, millel on rinnalapsed.
Miks oli toiduahela viimane lüli välja jäetud?
—-
See on kindel, et tahan rääkida emana, kes rinnaga toidab. See on ka kindel, et tahan rääkida kiretult nagu keskkonnateadlane ning toetuda tõendusmaterjalile. Aga kuidas leida õige tasakaal intiimse ja empiirilise vahel?
Koosolekupäeva hommikul ei ole ma ikka veel päris kindel, mida öelda. Hommikusöögi ajal ka mitte. Ega taksos. Isegi siis veel mitte, kui avan suure ukse ja sisenen auditooriumi, kus klaaskabiinides ootavad tumedais rõivais mehed ja naised, valmis mu jutu – olgu see siis milline tahes – otsekohe tõlkima ühte paljudest konverentsi keeltest ja juhtmeid pidi saatma hoolega poleeritud laudadel lebavatesse kõrvaklappidesse.
Õnneks olen varakult kohal. Rinnad valutavad, sest ma pole varahommikust saati Faithi toitnud, nii et lähen tualetti piima välja pumpama. Enne poole topsi piima minemaviskamist kõhklen nagu alati. Rinnapiim võib ju olla planeedi saastatuim toit, aga emale on see ikkagi nagu pühitsetud vesi. Ja just siis tulebki mulle pähe, et tõenäoliselt ei ole enamus leppe koostajaid rinnapiima üldse näinudki. Panen purgile kaane peale ja topin tagasi raamatukotti.
Kui jõuab minu kord kõnelda, saadan purgi saalis ringi käima ja vaatan, kuidas üks delegaat teise järel, mehed ja naised, seda natuke aega oma käes hoiavad. Mõned uurivad purki tähelepanelikult. Mõned pööravad pilgu kõrvale. Mõned naeratavad äratundvalt.
Siis alustan ja räägin toiduahelatest.
- Lugeja Kaiti sellest, miks talle meeldivad PP raamatud
- Blogija Katico Sandra Steingraberi raamatust „Mina olen ookean”
- Epp Petrone räägib Sandra Steingraberiga („Mina olen ookean”) haigustest, keskkonnast, raamatutest...
- Epp ja Justin soovitavad raamatuid
- Blogija Daki Sandra Steingraberi raamatust „Mina olen ookean”
- Blogija Mormelar Sandra Steingraberi „Mina olen ookeanist”
- Blogija Malanje Sandra Steingraberi raamatust „Mina olen ookean”
- Ajakirja Pere ja Kodu Beebi-lisas raamatust „Mina olen ookean” inspireeritud vestlusring
- Lõuna-Mulgimaas Epu ja Justini külaskäigust (pdf)
- Blogija Sekeldaja Sandra Steingraberi „Mina olen ookeanist”
- Epp Petrone (kirjastaja) kirjutab raamatust „Mina olen ookean”
- Katrin Lipp kirjutab Bioneeris raamatust „Mina olen ookean”
- Ylle Rajasaar kirjutab Rohelises Väravas Sandra Steingraberi raamatust „Mina olen ookean”
- Blogija Ninataga kirjutab Sandra Steingraberi raamatust „Mina olen ookean”
- Ursula Erik kirjutab raamatust „Mina olen ookean” Õpetajate Lehes
- Ilmumisaasta: 2009
- Autor: Sandra Steingraber
- Tõlkija: Ursula Erik
- Toimetaja: Tiina Randus
- Kujundus: Anna Lauk
- Trükkinud: Ecoprint
- Lehekülgi: 328
- Mõõtmed: 180×200 mm
- ISBN 978-9985-9996-5-3
Läbi müüdud
Kommentaarid
Päris huvitav lugemine on. Kas raamatus on mingi eksitus seoses kuupäevadega? Raamat algab 16.septembri keskpäevaga, kus laps oleks nagu justkui sündinud juba. Kuid hiljem kui kõik 9 kuud on läbi ja toimub sünnitus, siis laps sündis 25.septembril hoopiski.
Suurepärane raamat. Silmi avav. Teaduslik. Poeetiline. Kerge lugeda. Sügava sisuga.
Võiks tõesti kuuluda nii emade-isade kui ka vanaemade-vanaisade lugemislauale.
Väga kaasakiskuvalt ja samas igale ühele arusaadavalt kirja pandud raamat. Mõnus oli lugeda ja kodus elukaaslasega samadel teemadel hiljem vestelda ja oma elukeskkonda läbi selle spektri vaadata. Igal juhul on selles raamatus palju mõtlema panevat, aga samas ka palju lootusrikast elevust tekitavat võlu. 🙂
Väärt lugemine! Iga noor pere võiks selle raamatu lugeda.
Ehh, ma ju teadsin, et kõik see keemia on meie ümber ja kahjustab kõike… aga seda niimoodi teadlase suust faktide ja arvude ja tulemustena esitatuna lugeda on ikka parajalt rabav. Soovitan soojalt naistele, emadele, meestele, isadele, lastele ja vanavanematelegi.
Puhastustuli, mitte raamat. Minu laps on ammu suur, sündinud nõuka-aja lõpupoole, aga lugedes elasin ootusaja uuesti läbi… ja mõtlesin läbi. Mida tollasest kitsast ajast võitsime, mida kaotasime. Oli meie keskkond puhtam? Veel mürgitamata? Toit kindlasti, vähemalt igasugu konservandivaba, kõik söödi ju kohe ära. Või oli pestitsiidi-vaimustus juba oma töö teinud? Paljusid valikuid polnudki, näiteks mähkmed olid marlist ja laste pepud allergiavabad (vabamad?).
Ma pole kunagi väga isiklikke lugusid eriti hinnata osanud, aga see… see on tõesti julge, nagu eessõnades öeldud. Julgus tuua oma ja väga isiklik lugejani lootuses, et see ehk kedagi aitab.
Aitab ka, ma arvan.
P.S vaimustav, et praegused rasedad enam kõhtusid riidevoltide alla peitma ei pea. Ilusad ümmargused tulevased emmed.
Väga hea raamat!