Kirju_mandrilt_kaas

Tekst: Hedvig Hanson, raamatu “Kirju mandrilt” autor

Kui Epp Petrone tegi eelmise aasta talvel mulle ettepaneku kirjutada “Kirju” sarja üks raamatutest, võtsin ma mõtlemisaega. Esiteks olin ma tol hetkel haaratud oma uuest triost ja plaadi salvestusest ning mitut asja korraga teha mulle ei sobi, tahan süveneda. Samas miski mulle selle mõtte juures meeldis. Ei teadnud veel täpselt, millest ja kuidas kirjutaksin, aga kui mu plaat oli salvestatud, hakkasin proovima. 

Kirjade kirjutamine mulle meeldib, olen eluaeg pidanud päevikut ja ses suhtes tundsin end kindlana – ma ei pidanud ju romaani kirjutama! Vaid tegema midagi, millega olin niikuinii harjunud, selle vahega, et nüüd pidin olema valmis oma isiklike tundmuste avaldamiseks. Ühelt poolt see natuke hirmutas, teisalt olen ka muusikas ikka olnud isiklik, ja teadmine, et just isiklikkus on publikut puudutanud, andis julguse. Niisamuti see, et mu esimene raamat “Jutustamata lugu” Vanemuise näitlejannast Ellen Kaarmast nii soojalt ja südamlikult vastu võeti. 

Siiski tundus mulle, et lihtsalt iseendale kirjutamine mind ei vaimustaks, kirjadel peaks ju olema adressaat. Et oleks rohkem pinget ja natuke romantikat ikka ka. Mehe ja naise vahelised suhted on üks mu lemmikteemasid (olen vanamoeline!) ja seega jõudsin enese jaoks tõdemuseni, et just selline kirjutamine pakuks mulle eneselegi pinget.

Vaja oli veel leida see keegi, kellele kirjutada! Otsustasin: ta peaks elama kusagil minust kaugemal ja teistes oludes, olema teise eriala inimene. Muusikutega on mul tegemist igapäevaselt ja see ei tundunud küllalt paeluv. 

Kuna olisel ajal keskendunud just eesti meeskirjanike lugemisele, saabus õige pea selgus – see võiks olla kirjanik, kes elab kusagil saarel! Nii et neile, kel tekib raamatut lugedes küsimus, kes on see mees ja kus ta elab, võin vastata täpselt nii: ma ei tea, mis on ta nimi või kus asub see saar, aga tean, et meid seob õrn sõprus ja teineteisemõistmine loomingulises plaanis. Mis puudutab aga romantikat, siis see peab jääma salapäraseks, meile endilegi mõistmatuks tundevirvenduseks. Olulisemaks kui külgetõmme saavad aga minu isiklikud argipäevased või siis erilisemad hetked, mu mõtted, tunded, tegevused, mida teise inimesega jagan. 

Hakkasin kirjutama eelmise aasta kevadel ja olin terve aasta eriliselt tähelepanelik kõige ümbritseva suhtes, et seda oma mälus kirjutise jaoks salvestada. Enamik juhtunust on tõepärane ja “põhineb tõestisündinud lool”, kui aga elusündmustel värvi väheks jäi, keerasin kirjutades veidi juurde, nii nagu fotograafid, kui pilti töötlevad. Seda kõike ikka selleks, et lugejal oleks põnevam. Aga loomulikult lubasin aasta jooksul sisse ka hallimaid toone, et tuua esile muutlikkust, mis ikka meie elus esineb. See raamat võiks olla toeks loomingulistele emadele, sensuaalsetele naistele, aga miks mitte ka meestele, tundlike naiste paremaks mõistmiseks. Raamatu “Kirju mandrilt” esimene lugeja oli üks mu meestuttav, kes ütles iseloomustuseks parimad võimalikud sõnad: “Polnud sugugi naistekas, see lugemine oli hästi veedetud aeg!”

Neile, kellele tundub, et liiga vähe olen rääkinud oma lähedastest – vanematest, lastest –, võin vastata, et see oli teadlik valik. Tundsin, et mul pole õigust seda teha. Mu lähedastele peab jääma vabadus iseendast rääkida või mitte rääkida.

Keskendusin peamiselt iseendale ning üksiolek maal läbi talve tõesti võimaldas mul sügavuti enesesse minemist. Siiski on selles raamatus mõned tegelased ja nimed, kes mind aasta jooksul mõjutasid, ja suur tänu neile!

Pean tunnistama, et see raamat on mulle enesele märgilise tähendusega, sest just viimastel aastatel olen tundnud, et saan iseseisvaks naisena ja vabaks loojana, nüüd, kui lapsed on suuremad. Tunnen, et olen vabanenud soovist paljudele meeldida, ja tean, et ainult lõpuni aus olles võin luua midagi, mis ka teisi liigutab ja muudab miskit siin maailmas ehk paremaks. Vähe sellest, et olen natuke vanamoeline, idealist ikka veel ka!

Mõnusat ja aeglast lugemist!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga