juudi.anekdoodid.kaas

Tekstid ilmusid detsembri Raamatus.

Peenutsev ja irooniline kommenteeritud juudi huumor

Loone Ots, raamatu toimetaja

„Juudi anekdoodid“ pakub lugejale peent huumorit ja ohtralt teadmisi juudi kultuuri kohta – elu mõttest ämma ja väimehe suheteni. Seniste juudi naljaraamatute ees on Margit Prantsuse omal tubli edumaa, sest põhiteksti toetavad pädevad kommentaarid. Mõistes juutide eluolu nüansse, saab raamatust palju rohkem maitset ja mahla.

Autor on elanud Jeruusalemmas ja kirjutanud sellest värvika ülevaate „Minu Iisrael“. Oma kogemus lubab tal jääda väljapeetuks ja noppida juutide kohta käivast lustivaramust välja just koorekihi. Prantsus riskib põkkuda ka nende teemadega, mis teadlikus seltskonnas üldiselt tabuks on kuulutatud: holokaust, sealiha, ümberlõikamine. Ka siin jääb kogumiku koostaja hea tooni piiridesse. Ta rõhutab, et kõik raamatus olevad lood on juudid iseenda kohta jutustanud.

Juutide loomus avaldub raamatus mitme nurga alt. Äärmine kokkuhoid, töökus, tarkus ja pereväärtused on heas tasakaalus rikka mehe üleoleku, kavaluse ja miks mitte ka igatsusega armukese järele. Nagu elus ikka, pole miski inimlik ka juutidele võõras. Ja kui eurooplased-ameeriklased lustivad blondiininaljadega, kihistavad juudid ilusate, kuid blondiinidega võrdselt rumalate juudi naisukeste üle.

Eraldi tasub kõnelda kuulsustega seotud juhtumustest. Vältimatu Einsteini kõrval ilmub lavale ka teine Nobeli preemia laureaat Lev Landau. Eestis päris uus ja tundmatu tegelane on juut Samuel Goldwyn, filmikompanii Metro-Goldwyn-Meyer juhte, kes on kuulsaks saanud naljakate keeleapsudega.

Üks silmapaistev tegelane on raamatus veel: kõikenägev ja -teadev Jumal. Võrreldes kristlasega on juudi suhe loojaga lähedasem, temaga võib rääkida nagu mees mehega. Alapealkiri „Ja Saara naeris…“ on piiblitsitaat 1. Moosese raamatust. Kirjakoht tõendab, et naer on olnud juutidele omane juba maailma loomisest peale. Margit Prantsuse väike raamat on lõbus ja õpetlik, sest enamik sealseid juudi elu kilde sobib igati ka mistahes kultuuri igiinimlikku mustrisse.

Vene kirjanike tandem Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov on suurepärane näide Odessa juudi ja suurvenelase edukast koostööst huumorivallas. Romaani „Kuldvasikas“ eessõnas rõhutavad nad, et nalja võib alati teha; kes aga leiavad, et elu peaks olema ainult sügav ja tõsine, tuleks mõista süüdi põikpäisuse eest raskendavatel asjaoludel. „Juudi anekdoodid“ ajavad kindlasti naerma mistahes sünge apostli.

***

Võlusõnad: lühikesed ja tabavad

Epp Petrone, autor

„Võlusõnadesse“ on kogutud muinasjutud, mis väheste sõnadega õpetavad palju. Olen neid lugusid kogunud-tõlkinud erinevatest antoloogiatest üle ilma: indiaanlastelt, Aafrikast, Tiibetist, Indiast ja mujalt. Siin-seal on jutule lisatud edasimõtlemise küsimusi või hariv selgitus.

…näiteks küsimus suure ja väikese kohta. Kes on õnnelikum, kas mägedes turniv kits või konn pisikese kaevu põhjas?

…või näiteks stiilipuhast Aafrika sürrealismi. „Tigu oli juba viis päeva roomanud ja teisele poole teed jõudnud, kui kusagil tema selja taga kukkus prõmaki! maha üks suur oks. „No vaat kui hea, et ma ikka kiirustasin,“ rõõmustas teopapa. „Oleksin ju võinud muidu üleeile selle oksaga pihta saada!““

…või näiteks loodusmaagilist tunnetust. „„Ära löö mind. Ma olen su isa. Sa oled minu poeg.“ See juhtub ikka uuesti, nii täna kui ka homme kui ülehomme. Ja nii seisab inimesel alati meeles, et puud ilma põhjuseta lüüa ei tohi, ja murda ei tohi, sest aegade alguses, kui kõik oli üks, oli see puu sinu isa.“

…või moraaliga mõistulugusid. „„Jagatud lugudest sünnibki paranemine,“ naeratas Buddha. – „Ja jagatud lugudest sünnib mälestus,“ naeratas naine vastu.“

…„Ning rändur jätkas oma teed, imelisse linna, kus elavad imelised inimesed ja ootavad ees imelised õppetunnid. Sest eks igaüks meist kohtab maailmas just seda, mida ta ise kaasa toob.“

Loodan, et võlusõnade armastajaid leidub nii laste kui ka täiskasvanute hulgas!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga