MinuNarva_esikaas_web

Petrone Prindi naiskonnaga Narvas

“Roose mõõdetakse Narvas ikka meetriga” – see lause oli mulle “Minu Narva” autori, Narva kolledži direktori Katri Raigi raamatust meelde jäänud. Ja see ütlus tuli kohe pähe, kui 12. detsembril raamatuesitlusele sõitsime ja kollektiiviga Narva linna sisenesime. Peatusimegi esimese kaubanduskeskuse ees, et sealt päevakangelasele väärilised peaaegu meetrised punased roosid osta.

Roosikimp ja kuldsete kirjadega Kalevi kommikarp (ka see pidi olema Narva traditsioon, et külla minnakse ikka suure kommikarbiga) näpus, suundusime edasi kolledžihoone otsingutele. Keerutasime autoga hruštšovkade vahel, aru saamata, kus see palju kära tekitanud nokaga valge maja siis asuma peaks, kuni ühel hetkel olimegi kolledži taga – täpselt niimoodi kolmest küljest  hruštšovkade ja ühest küljest vana raekojaga piiratud platsil uus ja uhke maja asubki. Ahhetasime, ohhetasime ja pildistasime väljas tükk aega, enne kui lõpuks hoone sisemusse sammusime.

Katriga oli kokku lepitud, et püüame teha päevavalges väikese linnaekskursiooni, sestap kiirustasime juba temaga kohtuma. Ja sealt ta tuli – laskus treppidest alla kohvikusse ja kogu ruum sai energiat, särtsu ja jutuvadinat täis. Andsime Petrone Prindi naiskonnalt roosid ja kommikarbi üle, sõime kiire lõunasöögi, seda siiski pidupäeva puhul veiniga tähistades, ning võiski meie väike turismigrupp koosseisus Tiina, Triinu-Mari, Eda ja mina oma giidi Katri järel Narva vaatamisväärsustega tutvumist alustada.

Päevavalgus on talvise pööripäeva paiku nii ehk naa suhteline mõiste, ent too detsembripäev oli kui kaader filmist “Siil udus” – kõik oli ühtlaselt hall, jõe kohal laius sedavõrd paks ja madal udu, et Narva poolel jõekaldal seistes oli Ivangorodi kindlus vaevunähtav. Selles hallis udus me oma linnatiiru alustasime – jõgi, bastionid, promenaadi ehitustööd, Sõpruse sild ja piiripunkt, taamal kõrguv Narva kindlus, mõtteline kindlus vastaskaldal, tõeliselt tontlik Kreenholm, hiigelsuur, külm ja tühi Narva Aleksandri kirik, Rootsi lõvi monument, Peetri plats ja linnavalitsuse hoone ja jälle ringiga kolledži juurde tagasi. Katri lasime Peetri platsil autost maha, sest teda ootas veel enne õhtust raamatuesitlust ees volikogu istung.

Meid aga juba ootas raekoja trepil järgmine giid Jaanus, kelle juhatuste saatel läksime vaatama üsna mahajäetud ilmega raekoja saali Fjodor Šantsõni meisterdatud vana Narva linnamaketti. Katri kirjutab oma raamatus ka selle onu ennastsalgavast tööst ja uhkest maketist, ent ometi polnud me valmis selleks, et näeme terve saalipõranda ulatuses laiuvat miniatuurset Narvat! Jällegi põhjus ahhetada ja pildistada. Ja oligi jäänud vaid viimane turismiobjekt – kolledžihoone sisemusega tutvumistuur. Siinkohal jääb mul kirjeldamisvõimest vajaka, ütlen ainult ühe sõnaga “ulme” – see maja on äärmiselt funktsionaalne, maitsekas, nüansirikas, detailideni läbimõeldud, huvitav, moodne jne jne. Narva-sõit tasub eraldi ette võtta ka ainult kolledžihoone pärast.

Ja siis oligi kell kuus ning pidi algama päeva tähtsündmus – Katri Raigi raamatuesitlus. Lauad olid kaetud suupistete, veinide ja raamatutega, külalised ja televisioon kohal. Keda aga polnud, oli päevakangelane, raamatuautor, kolledžidirektor, “Narva keisrinna” Katri. Nimelt valiti linnavolikogus linnapead ning enne hääletust ei saanud volikogu liige Raik sealt lahkuda.

Viimaks ta siiski vabanes ja tormas Peetri platsilt oma lossi esitluspeole. Edasine oli virvarr kõnedest, aplausist, õnnitlustest, klaaside kõlinast, raamatupaberi sahinast, fotokate klõpsudest, videokaamera surinast. Roose kingiti ikka meetriga ja raamatuid osteti paki kaupa (10 raamatut pakis), nii et järgmisel päeval pidime Tartust veel sada raamatut lisaks saatma.

Narvast lahkusime lubadusega valgemal ja soojemal ajal tagasi tulla, sest see linn on avastamist väärt. Aitäh, Katri, selle päeva eest ja selle raamatu eest!

Petrone Prindi nimel

Kairit

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga