MinuHorvaatia_esikaas_epiloogiga

Tekst: Sigrid Suu-Peica, „Minu Horvaatia, uus, epiloogiga 2018ˮ

Sellest saab juba 14 aastat, kui ma esimest korda sattusin siia, oma praegusesse elukohta, Cresi saarele…

Esimesed read võimaliku raamatu kondikavast panin kirja ühel varasügisesel õhtupoolikul Läänemaa suvekodus kruugutavaid sookureparvi pilguga saates. Vaatasin kohe, et minu Horvaatia-perioodi kohta on igasuguseid olukordi, teemasid ja sündmusi küllalt, et raamat kokku kirjutada. Kuid kirja raamatuideega saatsin Epule teele enam kui aasta hiljem. Proovipeatükk sai positiivse vastukaja! Olen Petrone Prindile väga tänulik, et sain võimaluse see raamat kirjutada! 

Teekond ei olnud mulle raske, olin ka varem üsna palju kirjutanud. Kasutasin ideede märkmikku, mis kiiresti kirjuks muutus. Kõige suurem abistaja oli mu horvaadist abikaasa, kes aitas teemade tagamaid avada ja kohaliku pilguga näidata. Sünonüümisõnastik aga oli ustav abimees, et väljendada end emakeeles nüansirohkemalt ning vältida kordusi. Kõige raskem oli leida põhitöö ja muude tegemiste kõrvalt aega kirjutamisse süvenemiseks.

Lisaks Tallinna kodule ja Läänemaa maakodule leidsin endale heaks rahulikuks kirjutamispaigaks rahvusraamatukogu kunstisaali. See inspireeriva vanalinnavaatega koht aitas mul koos kõrvaklappidest tuleva Horvaatia muusikaga möödunusse süveneda. Kuigi talvisel ajal tuisku ja lendlevat lund vaadates oli üsna sürreaalne suvekuumusest ridu paberile seada… Muide, loominguliseks kirjutamiseks oli mulle oluline, et avaneks aknast mingi vaade – mida looduslikum, seda parem. Seina poole vaadates ei saa ma midagi paberile. 

Enese lahti koorimine käib raamatu kirjutamise juurde. Eraklik Beli periood seadis mind olukorda, kus olin alasti enda ja looduse ees. See oli eriline enesesse vaatamise periood ja sellest kirjutamine mõjus omakorda nagu teraapia. Üheks sürreaalsemaks kogemuseks olid eesli taevased matused. Unustamatu elamuse sain kotkaste restoranis veedetud päevadest. Seikluslikkust pakkus tormisel merel laevaga merehädas loksumine. Kõige inspireerivamana mõjus mulle aga Beli mets ja maastik. Ühel erakliku perioodi õhtul mul lausa voolasid pliiatsist välja müstilised pisikesed loomakesed. Nüüdseks on need loomakesed jõudnud ka meie (minu ja mu abikaasa) Cresil peetava käsitöö- ja disainipoe särgikujundusse. Inspiratsiooni saare loodusest on näha enamikul meie tehtud esemetel. Rõõm on vaadata, kuidas nii paljudel eri rahvusest inimestel meie asjad silmad särama panevad!

Oma praegust elu Cresil vaadates olen õnnelik, et saan teha siin loomingulist tööd ja end sellest elatada, ning elada hoopis teises töö- ja elurütmis kui enamik palgatööl käivad inimesi. Ma olen rõõmus, et mul on kaks väga armsat riiki ning minu laps saab osa mõlema rikkusest ja eripärast.

Ja mul on väga hea meel, et olen tänu raamatule eestlastele justkui Horvaatia esindaja. Minuga on pärast raamatu ilmumist ühendust võtnud eri elualade esindajad. Viimati oli tore vahendada Vikerraadio kuulajatele otse-eetris jalgpalli MM-i finaali eel Horvaatias valitsevat meeleolu. 

Aastate jooksul pärast raamatu ilmumist olen saanud hulga lugejakirju, milles on jagatud emotsioone. Paljud on kirjutanud, et minu raamat on inspireerinud neid Horvaatiasse reisima. Minuga on korduvalt ühendust võetud reisisoovituse küsimustega Horvaatiasse tulekul.

Tuttav taksoteenust pakkuv mees Cresil rääkis mulle kord, et üks Eesti seltskond oli tema juurde tulnud ning soovinud külastada just raamatus mainitud kohti. Üks lugeja andis aga teada, et käis seltskonnaga Cresil ning otsis üles baari, kus ma Martiniga kohtusin. Selline lõbus seik, justkui oleksin mõni kuulus kirjanik, kellega seotud paiku kaema tullakse. 

Üks erilisemaid hetki seoses raamatuga oli see, kui Horvaatia tollase presidendi Ivo Josipovići ametliku Eesti visiidi ajal kutsuti mind kaasaga kahe riigi presidendiga toimunud lõunasöögile. Seal kinkisin oma raamatu ka Horvaatia presidendile.

Hiljuti astus aga Cresil meie poodi sisse Eesti naine, kes kohe kallistades õhinaga rääkis: „Olen Teie raamatut kaks korda lugenud väga meeldis! Ja juba teist korda Cresil!ˮ Nii armas hetk! Tore on tunne, et ma olen oma raamatu kaudu mõjutanud päris suurt hulka inimesi, kes just selle ajel Horvaatiasse või ka otse Cresi saarele on otsustanud reisida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga